Charlie Hebdo terroriakt on Euroopas tugevamini esile tõstnud mitmed teemad, mis küll erinevatel aegadel on eurooplastel mureks olnud, kuid on nüüdsest jõudnud pea iga tavakodaniku mõtteisse: islamivastasuse suurenemine, juutide turvalisus, arutelud teemadel „väljendusvabadus versus solvamine“ ja "kodanikuvabadused versus terrorismivastane võitlus".
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment