Soome kohalikud valimised

Soomes leiavad 28. oktoobril aset kohalikud valimised, kus peaksis edukalt esinema Soome sotsiaaldemokraadid (SDP), kellele ennustatakse praeguste arvamusküsitluste järgi isegi valimiste võitmist. Helsingis on SDP võtnud eesmärgiks tõusta suuruselt teiseks parteiks. SDP tahab oma nimekirjad esitada kõigis valdades ja linnades. Kokku soovitakse esitada u. 7500 kandidaati ja kuna Soomes, nagu Eestiski, pole kohalikel valimistel kandidaatide arv piiratud, soovitakse nimekirja võimalikult palju inimesi, kuna see toob rohkem hääli. Huvitav on seejuures, et augusti lõpuks oli olemas alles 4500 inimest, kuid tundubki, et Soomes valimistel toimubki kõik viimasel hetkel, et selle pärast nad väga ei muretsenud.
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele. SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi

Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013

Europarlamenti juhib üle viie aasta taas sotsiaaldemokraat

Euroopa Parlamendi praegusel kooseisul täitus aasta alguses pool mandaadi ajast ehk kaks ja pool aastat, mis tähendab, et kõik positsioonid lähevad ümbervalimisele. Seda isegi juhul, kui hetkel mingit organit juhtiv inimene jääb samaks. Seega peavad valimised toimuva kõikidele Europarlamendi kohtadele alustades parlamendi, fraktsioonide ja komisjonide juhtkonnast ning lõpetades fraktsioonide komisjonide koordinaatoritega. Lisaks muutuvad tihti parlamendi ja fraktsioonide juhtkonna muutustega toimuda ka muudatused kõrgemas ametnikekonnas. Tegelikult on tähtsamate positisoonide muudatustes juba sisuliselt kokku lepitud parlamendi koosseisu alguses ja üllatusi nendes ei tule. Seekord (või tegelikult nagu ajaloos kõikidel kordadel, v.a üks) on parlamendis tähtsaim ehk parlamendi presidendi positsioon ära jagatud kahe suurema fraktsiooni ehk kristlik demokraatliku Rahvapartei (edaspidi EPP ehk inglise keelest European People’s Party) ja sotsiaaldemokraatide vahel. Väiksemad fraktsioonid pole tihti sellega rahul, kuid tegemist on teatud mõttes paratamatusega: nii nagu Eestis moodustavad Vabariigi valitsuse võitjaerakonnad, nii saab europarlamendi tähtsaima koha ka üks kahest võitjast nii, et esimese poole mandaadist on president ühe fraktsiooni esindaja ja teise poole teine. Seega Europarlamendis „suurus loeb“, nagu ka valimiskampaanias pidevalt rääkisime.
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.

Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis