Öösel toimunud läbirääkimiste kokkuvõte
Hollande pakkus läbirääkimiste alguses, et lähtuda Royali programmist ja leida sellest tulenevalt kompromiss. Teised aga leidsid , et vahed on ikka liiga suured, isegi peale Royali järelandmisi. Teisel koosolekul pakkus Hollande, et kas oleks võimalik leida kompromiss mõne teise programmi ümber, kuid ei leitud ka siin kompromissi. Royal ja Hamon teatasid seepeale, et kandideerivad mõlemad erakonna juhiks. Aubry teatab seda tõenäoliselt pühapäeval.
Erinevate programmi esitajate/esindajate kommentaarid:
Delanoe: Mul on kahju, et me ei leidnud kompromissi ja mul on kahju, et me ei suutnud Hamoni/Aubryga leida ühist kandidaati. Kuid meie ei esita oma kandidaati, kuna toetame ideoloogiat, mitte inimest.
Kommentaariks niipalju, et Delanoe ei esitanud oma kandidatuuri, kuna ta sai valimistel liiga vähe hääli ja kaotas ka Royalile. Ta jättis oma inimestele nüüd valiku vabaks, kuigi ütles, et tal on kahju, et Aubryga ei jõudnud kokkuleppele. Öösel olevat olnud veel variant, et Aubry loobub Delanoe kasuks, kuid lõpuks ei tulnud sellest midagi välja.
Hamoni esindaja põhjendas, miks nemad ei saanud loobuda oma programmist, millele järgnesid põhjendused (peamiselt väga vasakpoolsed :) ning samuti ütles ta, et nemad ei aktsepteeri koostööd Modemiga.
Aubry esindaja: Meil oli Delanoega kokkulepe programmi osas, kuid ei leidnud ühisekandidaati ja seepärast Aubry ikka kandideerib erakonna juhiks.
Royali esindaja sõnul ei ole erinevused üldse suured, v.a Hamoni programm ja neile sisuliselt ei esitatud ühtegi parandusettepanekut ja näib, et küsimus on isikus ja on kahju, et ei tahetudki kokku leppida. Esindaja sai suure pahameele osaliseks, kui ta teatas, et on pettunud endises peaministris Michel Rocardis, kes toetas Aubryd.
Kandidaatide kõned:
Aubry: me ei ole kellegi konkreetse inimese vastu (vihje Royalile). Ma jään siia parteisse vaatamata, kas kaotan või võidan. Me jõudsime kokkuleppele ühises tekstis koos Delanoe ja Hamoniga, kuid me pole sellele allakirjutanud, kuna olid inimlikud erinevused (ehk ei jõudnud kokkuleppele kandidaadis). Kutsun parteid ühtsusele peale valimistulemust, sõltumata kes võidab.
Järgnes väga pikk ja maruline aplaus ning karjuti „Martine“.
Hamon: Parteiliikmed on öelnud selgelt, et tahavad, et partei jääks vasakule ja et ta uueneks. Euroopa sotsiaaldemokraatias üldiselt on kriis. Miks ma arvan, et koostöö Modemiga on ohtlik? Mis on Bayrou vastus finantskriisile? Me ei saa olla ühes valitsuse liberaalsete ministritega. Huvitav võrdlus oli Obamaga: Prantsusmaal ei saaks võimalik olla mustanahaline noor president, kuna peab esmalt saama vanaks ja näitama ette valgeid "käppasid", et olla siin poliitikaeliidis. Siin on küll õigus kõigil valida, kuid pole kõigil õigust olla valitav. Lõbus hetk oli, kui selgus, et tal pole kõne viimast lehte.
Järgnes tugev, kuid nõrgem aplaus kui Aubryle.
Royal: Nüüd on sõna erakonnaliikmetel, kes otsustavad. Vajan sind, Bertrand (Delanoe), kui osutun valituks ja ka sind, Francois (Holland, tema ex-mees).
Ta lubas peale valimist olla kohe ametiühingutega tänaval (vist on jälle mingi streik tulemas! Hetkel streigib Air France, nii et osa väliskülalisi ei saanudki tulla ja osa ei tea, kuidas nad minema saavad). Seejärel rääkis ta pikalt finatskriisi lahendustest ja kuidas Reagan-Thatcher on oma aja ära elanud ja praegu ongi nende ideoloogia kriis.
Üldiselt võiks öelda, et ta kõne läks paremini kui eile: vähem vahelehüüdeid (ainult, kui ta muutus liiga klišeelikuks), rohkem aplausi jne.
Kõikide kõnedega käis kaasas ka oma programmi kiitmine (mis olid suhteliselt sarnased, v.a Hamon) ja Sarkozy kritiseerimine ning ütlemine, et partei peab uuenema.
Kokkuvõte
Lühiiseloomustuseks veel kolme kandidaadi erinevused: Royal on pragmaatik, kes soovib partei tuua tagasi nö suurde mängu valimisvõidu pärast, isegi, kui selleks peaks liberaalidega kokku leppima. Teised kaks toetavad rohkem traditsioonilisi sotsiaaldemokraatlikke väärtusi, lisaks ka tugevat riigi regulatsiooni, isegi, kui see ei too valimisvõitu. Hamon on Aubryga võrreldes veel rohkem vasakpoolsem, samuti on ta euroskeptilisem – kuulus ta ju samuti EL-i konstitutsiooni vastaste hulka. Tema seisukoht on, et kui Euroopa pole piisavalt sotsiaalne, siis pole teda vaja.
Neljapäeval on hääletuse esimene voor ja reedel kahe rohkem hääli saanud kandidaadi vahel teine, kui keegi ei saa esimeses voorus 50%. Üldiselt arvatakse, et võidab Royal, kuid Aubryl on ka head võimalused, kui Hamoni ja Delanoe toetajad tema seljataha koonduvad.
Aubry oleks ka kompromissvalik, mille puhul partei ei lõhene, kuna ta rahuldaks mõlemaid pooli ja see oleks tagasiminek partei põhiväärtuste juurde; Hamon oleks sama, kuid palju radikaalsemalt, mis ei sobiks Royali toetajatele. Vasakpoolsetel on jälle raske aktsepteerida Royali tsentristlikku lähenemist ja flirtimist Modemiga.
Sunday 16 November 2008
Saturday 15 November 2008
Prantsuse sotside kongressi 2. päev
Delanoe kõne
Teise päeva esimene oluline sündmus oli ühe juhikandidaadi Delanoe kõne, mille 1. osa oli jällegi pühendatud muidugi finatskriisile ja ka ühtsuse säilitamisele, et kaotajad aktepteeriksid enamust. Teine osa oli pühendatud Euroopa valimistele. Samuti rõhutas ta ametiühingute olulisust. Suur osa kõnest oli pühendatud ka küsimusele, keda kaasata koostöösse ja ettepanek, et parempoolseid mitte kaasata (kelle all ta pidas tõenäoliselt silmas Bayrou’d), kutsus esile suurima aplausi. Ta jätkas samuti, et tema saavutatud 25% on edaspidi partei käsutuses ja ta ei pea end selle kongressi suurimaks kaotajaks, vaid et kaotajad on Sarkozy ja Bayrou. Tema kõne huvitavamaks osaks võibki pidada seda, et kui enne kongressi arvati, et Delanoe on Modemiga koostöö osas ettevaatlikult positiivne, siis nüüd oli ta selgelt oma seisukohta muutunud ja liikunud Aubry/Hamoni lähedastele seisukohtadele.
Selleks hetkeks oli rahvas juba üles köetud ja järgnevatel kõnedel, vastavalt kumba leeri kõneleja toetas, oli kõva poolt ja vastu aplaus-kisa jne. Samuti liikusid kõnelejad oma seisukohtades kasvõi näiteks Modemiga koostöö osas ainult karmimaks: paljude arvates ei tohiks Bayrouga üldse mingit tegemist teha, vaid tuleb teha selge vahe parem- ja vasakpoolsete vahel. Vasakpoolsete sõnul nad ei soovi saada parempoolset peaministrit (diil Royali ja Bayrou vahel on väidetavalt selline, et kui Royal saab presidendiks, siis Bayroust saab peaminister). Paremini tundusid ennast olema mobiliseerinud just vasakpoolsete toetajad, kes omadele plaksutasid kõvasti ja kes olid ka üldiselt paremad oraatorid.
Partei välissekretär Pierre Moscovici, kes on Delanoe-Royali toetaja, kõnest võiks välja tuua selle, et ta siiani vist ainsana mainis Venemaad oma kõnes, mida ta nimetas autoritaarseks riigiks. Royaliga koos programmi eelnõu esitanud Gerard Collomb rääkis jälle partei ühtsusest.
Utopistide esindaja peamine mure oli, et Sarkozy tahab kriminaliseerida ilma paberita inimeste viibimise riigis, keda on kokku 300.000. Nad liitusid vasakpoolsete programmiga.
Partei endise juhi ja peaministri Laurent Fabiuse sõnul on Modem sotsidest ikkagi piisavalt erinev, et nendega mitte koostööd teha. Sarkozy pidi tema sõnul olema küll välismaal reguleerimise ehk riigi sekkumise pooldaja, kuid mitte Prantsusmaal. Samuti süüdistas ta Sarkozyd veelkord autoritaarsuses: "See on esimest korda, kui meil on presidendi valitsus." Kõne lõpuks tegi ta marulise aplausi saatel ettepaneku Hamonile ja Delanoele, et nad teeksid koos programmi, kuna nende vaated on lähedased.
Royali kõne
Royali saabumine sai marulise aplausi osaliseks, kuid juba kõne alguses üritada tal takistada rääkimast jõulise karjumisega, kui ta rääkis partei ühtsuse vajalikkusest. Samas sai tema kõne ka kõige rohkemate aplauside osaliseks. Ta kõne üldiselt oli tõeliselt sotsiaaldemokraatlik, käies läbi kogu ideoloogia põhipunktid. Samuti ütles ta, et selleks, et olla ühiskonnas relevantne, peab koostööd tegema teiste jõududega, mis oli selge vihje Bayroule. Samuti rõhutas Royal, et tema võitis programmivalimised ja et kõik seda teadvustaksid.
Royali kõne kõige olulisem punkt oli, et kuna tema koostöösoov Modemiga on saanud suure kriitika osaliseks ja seda tuuakse kui põhilist argumenti temaga koostöötamise vastu, tegi ta ettepaneku, et seda küsida otse liikmetelt, kas teha koostööd või mitte. Siia juurde ta lisas kohe, et 2007. aasta presidendivalimistel oldi koos vasakpoolsetega, kuid peab mõtlema ka inimestele, kes ei kuulu kuhugi parteisse, kuid kes toetavad Prantsuse Vabariigi ideaale ja et ainult nii on võimalik parteid suureks teha. Seejärel kiitis ta kõike, mida sotsid teinud on, sh Martine Aubbryd 35tunnise töönädala kehtestamise eest. Lõpetuseks ütles Royal, et sotsid veel tõusevad ja tõmbas otsese paralleeli sotside ja 1789. aasta revolutsionääride vahele, mis mõnedele (tõenäoliselt vasakpoolsed) saalis ei meeldinud.Royal on suhteliselt keskpärane kõneleja ja tema kõnedes puudub väga suur konkreetsus – need on laialivalguvad, mis on ka arusaadav, kuna ta tahab meeldima laiemale publikule, mitte ainult sotsidele. Kuid ta jätab laval meeldiva mulje ja naeratab koguaeg.
Teise päeva esimene oluline sündmus oli ühe juhikandidaadi Delanoe kõne, mille 1. osa oli jällegi pühendatud muidugi finatskriisile ja ka ühtsuse säilitamisele, et kaotajad aktepteeriksid enamust. Teine osa oli pühendatud Euroopa valimistele. Samuti rõhutas ta ametiühingute olulisust. Suur osa kõnest oli pühendatud ka küsimusele, keda kaasata koostöösse ja ettepanek, et parempoolseid mitte kaasata (kelle all ta pidas tõenäoliselt silmas Bayrou’d), kutsus esile suurima aplausi. Ta jätkas samuti, et tema saavutatud 25% on edaspidi partei käsutuses ja ta ei pea end selle kongressi suurimaks kaotajaks, vaid et kaotajad on Sarkozy ja Bayrou. Tema kõne huvitavamaks osaks võibki pidada seda, et kui enne kongressi arvati, et Delanoe on Modemiga koostöö osas ettevaatlikult positiivne, siis nüüd oli ta selgelt oma seisukohta muutunud ja liikunud Aubry/Hamoni lähedastele seisukohtadele.
Selleks hetkeks oli rahvas juba üles köetud ja järgnevatel kõnedel, vastavalt kumba leeri kõneleja toetas, oli kõva poolt ja vastu aplaus-kisa jne. Samuti liikusid kõnelejad oma seisukohtades kasvõi näiteks Modemiga koostöö osas ainult karmimaks: paljude arvates ei tohiks Bayrouga üldse mingit tegemist teha, vaid tuleb teha selge vahe parem- ja vasakpoolsete vahel. Vasakpoolsete sõnul nad ei soovi saada parempoolset peaministrit (diil Royali ja Bayrou vahel on väidetavalt selline, et kui Royal saab presidendiks, siis Bayroust saab peaminister). Paremini tundusid ennast olema mobiliseerinud just vasakpoolsete toetajad, kes omadele plaksutasid kõvasti ja kes olid ka üldiselt paremad oraatorid.
Partei välissekretär Pierre Moscovici, kes on Delanoe-Royali toetaja, kõnest võiks välja tuua selle, et ta siiani vist ainsana mainis Venemaad oma kõnes, mida ta nimetas autoritaarseks riigiks. Royaliga koos programmi eelnõu esitanud Gerard Collomb rääkis jälle partei ühtsusest.
Utopistide esindaja peamine mure oli, et Sarkozy tahab kriminaliseerida ilma paberita inimeste viibimise riigis, keda on kokku 300.000. Nad liitusid vasakpoolsete programmiga.
Partei endise juhi ja peaministri Laurent Fabiuse sõnul on Modem sotsidest ikkagi piisavalt erinev, et nendega mitte koostööd teha. Sarkozy pidi tema sõnul olema küll välismaal reguleerimise ehk riigi sekkumise pooldaja, kuid mitte Prantsusmaal. Samuti süüdistas ta Sarkozyd veelkord autoritaarsuses: "See on esimest korda, kui meil on presidendi valitsus." Kõne lõpuks tegi ta marulise aplausi saatel ettepaneku Hamonile ja Delanoele, et nad teeksid koos programmi, kuna nende vaated on lähedased.
Royali kõne
Royali saabumine sai marulise aplausi osaliseks, kuid juba kõne alguses üritada tal takistada rääkimast jõulise karjumisega, kui ta rääkis partei ühtsuse vajalikkusest. Samas sai tema kõne ka kõige rohkemate aplauside osaliseks. Ta kõne üldiselt oli tõeliselt sotsiaaldemokraatlik, käies läbi kogu ideoloogia põhipunktid. Samuti ütles ta, et selleks, et olla ühiskonnas relevantne, peab koostööd tegema teiste jõududega, mis oli selge vihje Bayroule. Samuti rõhutas Royal, et tema võitis programmivalimised ja et kõik seda teadvustaksid.
Royali kõne kõige olulisem punkt oli, et kuna tema koostöösoov Modemiga on saanud suure kriitika osaliseks ja seda tuuakse kui põhilist argumenti temaga koostöötamise vastu, tegi ta ettepaneku, et seda küsida otse liikmetelt, kas teha koostööd või mitte. Siia juurde ta lisas kohe, et 2007. aasta presidendivalimistel oldi koos vasakpoolsetega, kuid peab mõtlema ka inimestele, kes ei kuulu kuhugi parteisse, kuid kes toetavad Prantsuse Vabariigi ideaale ja et ainult nii on võimalik parteid suureks teha. Seejärel kiitis ta kõike, mida sotsid teinud on, sh Martine Aubbryd 35tunnise töönädala kehtestamise eest. Lõpetuseks ütles Royal, et sotsid veel tõusevad ja tõmbas otsese paralleeli sotside ja 1789. aasta revolutsionääride vahele, mis mõnedele (tõenäoliselt vasakpoolsed) saalis ei meeldinud.
Aubry sõnul on kõige olulisem, et partei peab jääma ühtseks. Võrreldes Sarkozy parteiga on sotsid demokraatlikud. Aubry arvates on praegune finantskriis selge liberalismi kriis, mis nüüd tuleb asendada sotsialismiga (sotsiaaldemokraatiaga meie mõistes). Sarkozy on kaks aastat olnud sisuliselt liberaal ja ei ole kuidagi ära hoidnud finantskriisi. Tema vastutab selle eest. Aga selle asemel ta tahab hoopis viia läbi parempoolseid reforme, nt üritada tagasi tuua lühiajalised töölepingud, ta soodustab tarbimist ja tahab tõsta pensioniiga. Aubry sõnul peavad sotsid sellele pakkuma alternatiivi.
Huvitav oli, et maailmapoliitika probleemididest lühidalt rääkides mainis ta ka Gruusia-Vene sõda.
Aubry sõnul näitas hääletus, et sotsid peavad pöörduma vasakule – sotsid eksisteerivad vaid tänu sellele, nad on vasakul. Sotsid peavad jääma oma väärtuste juurde ja siiani on lähtutud liiga palju küsitlustest. Sotsid ei soovi mitte turgu, vaid õnnelikult elavat ühiskonda. Peab parteid uuendama, kaitsma avalikke teenuseid, pakkuma lahendusi ja koostööd tegema ametiühingutega, peab olema jõuline.
Praegu on tõusuteel natsionalism ja immigrantide-vastasus. Aubry tegi ettepaneku, et järgmistel kohalikel valimistel saaksid immigrandid hääletada.
Aubry tunnistas samuti sotside tehtud vigu. Royali kohta ütles ta, et peab leidma konsensusprogrammi, kuid ei saa kõigi tema seisukohtadega nõustuda. Royal ütles, et teda tuleb austada, kuid tuleb austada ka Aubry toetajaid. Modemi näol on tegemist parempoolsetega, kuid sotsid teevad liite vaid vasakpoolsetega. Kui aga Modem nõustub kõigi sotside nõudmistega, siis võib nendega liituda, kuid sotsid kompromisse ei tee. Oluline, mis eristab Aubryd Hamonist, on see, et ta on pro-EU, mida ta ka selgelt ütles. Aubry sõnul peab praegu valima kaptenit parteile ja unustama 2012 presidendivalimised. Partei peab säilitama ühtsuse hoolimata üksteise arvamusest, millele järgnes buu. Lõpetuseks: küll leitakse konsensus!
Aubry kõnelejana oli väga jõuline, kuid ei naerata kordagi. Kõned on sisukad, isegi, kui nendes kõigega ei nõustu. Kui alguses oli vähe aplause, siis lõpus tuli neid rohkem ja lõpp oli väga võimas. Lisaks tundusid aplausid tulevat spontaanselt, mitte ei olnud organiseeritud, nagu Royali puhul.
Prantsuse sotside kongressi 1. päev
Alustuseks soovitan üle lugeda mu eelmise sissekande, kuna olen seda täiendanud.
Hollande'i kõne
Kongressi esimese päeva peasündmuseks oli kindlasti partei praeguse juhi Francois Hollandi kõne.
Ta alustas oma kõnet finantskriisist rääkimisega ja sotside lahenduste pakkumisega. Seejärel liikus ta edasi Sarkozy kritiseerimisega, et isegi USA (president Bushi näol) on eraldanud 700 miljardit riigi poolt, kuid Sarkozy ei ole midagi teinud. Samas on Sarkozy oma kõnedes olnud sots – ta lubas tõsta makse, kuid on hoopis neid langetanud. Sarkozyd kritiseeriti ka selle eest, et ta tahab jätkata oma Euroopa Liidu eesistujana olemist – see on tulnud tema peetud kõnest Euroopa Parlamendis, miskohal tahan kindlasti Hollande’iga nõustuda. Samuti keskendus Hollande ka järgmistele Europarlamendivalimistele. Sarkozy sai veel kritiseerida selle eest, et on riiki juhtinud autoritaarselt ja ta isegi ei tea oma valitsusliikmeid nimeliselt ja peaminister ei otsusta midagi.
Hollande kiitis Obamat, kes algusest peale oli Iraagi sõja vastu. Hollande rõhutas ka roheliste ja vasakpoolsete koostöö olulisust, samas ei öelnud ta selget seisukohta, kui tihedalt peaks Modemiga koostööd tegema, kuid tema arvates kindlasti peab.
Partei jagunemisest välja tulekuks ütles ta, et võitja ehk siis Royal peab pakkuma lahenduse uue kompromiss-programmi osas ja teistel õigus seejärel pakkuda oma lahendusi.
Tema ja paljude teiste kõnedest rõhutati, et partei peab säilitama ühtsuse.
Teistest olulistest sõnavõttudest võiks välja tuua ökoloogide programmi esindaja sõnavõtu, kes teatas, et nad toetavad Royali. Nende toetus oli teatavasti küll vaid 1,5%, aga märgina on see oluline sellegipoolest oluline. Muud sõnavõtud olid siis vastava kandidaadi toetuseks või teemal, kas Bayrou’ga tasub koostööd teha või mitte ehk kas partei peaks olema vasak-tsentristlik või vasakpoolene. Huvitav oli ka, et Obama käis väga paljudest kõnedest läbi ja temalt oodatakse väga palju. Muidugi kritiseeriti ka pea igas kõnes Sarkozyd.
Õhtuks selgus, et Delanoe toetajad on pooleks, kas toetada Aubry-Hamoni või Royali. Samuti ei suuda Aubry ja Hamon omavahel kokku leppida, kumb neist oleks ühine kandidaat. Variant on ka, et nad lasevad neljapäevases esimeses voorus rahval otsustada, kumb pääseb teise vooru Royali vastu.
Thursday 13 November 2008
Prantsuse sotside kongressi eel
Prantsuse Sotsialistliku Partei (Parti Socialiste - PS) kongress toimub 14.-16.11 Põhja-Prantsusmaal Reimsis, nö šampanjapealinnas. Põhjus, miks kongress peetakse sellisel esmapilgul parempoolses linnas on väga lihtne: sotsid said seal eelmistel kohalikel valimistel esmaskordselt linna ajaloos meeri koha.
Kongressi peamiseks teemaks on loomulikult uue juhtkonna ja uue juhi - peasekretäri või 1. sekretäri valimine (kuigi formaalselt valitakse uus juht alles järgmisel neljapäeval 1. voorus, kus kandidaat peab saama 50% häältest ja vajadusel reedel 2. voorus üle-riigilise hääletusega). Sellega koos kinnitatakse uus programm. Kuna enne kongressi ei suudetud kokku leppida ühises kandidaadis, minnakse kongressile lõhenenud parteina ja tõenäoliselt saab kongress olema väga "verine" ning inetu.
Eelmisel nädalal jagunesid üleriigiliselt toimunud erakonnaliikmete hääletusel kandidaatide poolt toetatavatele programmidele antud hääled esialgsetel tulemustel järgmiselt (toetades mingit programmi, toetatakse tegelikult ilmavaadet): Segolene Royali programm sai 29%, Martine Aubry ja Bertrand Delanoe programm kumbki 25% ja Benoit Hamoni oma 19%. Ökoloogiline ja utoopiline programm said vastavalt 1,5 ja 2%. Osales kokku 55% erakonnaliikmetest ehk u. 130.000 inimest. Võitmiseks oleks vaja olnud üle 50%.
Nüüd saavad kandidaadid nimetada proportsionaalselt neile antud häältega oma inimesi partei volikogusse, mida võib mingil määral nimetada ka partei parlamendiks, mis omakorda valib juhatuse. Kongressil on küll nimetatud delegaadid piirkondadest, kuid põhiline "kauplemine" kongressil käib antud nelja fraktsiooni vahel, kes üritavad leida 50% ühe kandidaadi taha, mis samuti tähendab, et antud programmi taha.
Lühidalt kandidaatidest
Segolene Royali näol on tegemist nö paremtiiva (siinkohal tuletan meelde, et räägin Prantsuse sotsidest, kus parempoolne sots on pigem sõimusõna ja võrdub Eesti kontekstis väga vasakpoolse sotsiga :) ja üldse on mu meelest tegelikult veel täiendavalt parempoolseks/vasakpoolseks ühe ideoloogiakandjat imelik nimetada, kuid kuna prantslased ise niimoodi väljenduvad, siis ehk võib) kandidaadiga, keda küll peetakse ka populistiks. Nt lubas ta maksta enda poolt hääletanute eest ära erakonna liikmemaksu, kellel omal pole piisavalt raha. Kaotas eelmistel presidendivalimistel praegusele riigipeale Nicolas Sarkozyle. Viimaseid päevi parteid juhtiva Francois Hollande'i eksabikaasa. Peale presidendivalimisi on oma populaarsust kaotanud ja vahepeal arvati, et ta ei kandideerigi, kuna kardab kaotada, kuid suutnud viimasel hetkel teha nö comebacki. Toetab koostööd tsentri ehk MoDem parteiga, mida juhib hiljutistel presidendivalimistel kolmandaks jäänud Francois Bayrou.
Bertrand Delanoe on populaarne Pariisi linnapea, kes ei tee saladust oma homoseksuaalsusest. Peeti veel hiljuti tõenäolisemaks võitjaks. On ka suhteliselt parempoolne sots, kuigi Royalile jääb muidugi selles osas alla, et õigem oleks vist teda tsentristlikuks sotsiks nimetada. Tundub, et tema šansid on peale kehva hääletustulemust läbi, kuid tema inimesed võivad esitada mõne kandidaadi, nagu nt Harlem Desiri, kes on hetkel Europarlamendi liige.
Martine Aubry (s. Delors) sai kuulsaks 35tunnise töönädala kehtestamisega tema ministriksoleku ajal Lionel Jospini valitsuses. Hetkel on Lille'i linnapea. Endise Euroopa Komisjoni presidendi ja siiani väga hinnatud sotsi Jaques Delors'i tütar. On viimasel hetkel tõusnud ka arvestatavaks juhikandidaadiks ja lähenenud pigem vasakpoolsetele. Tiba vasakpoolsem kui Delanoe. Teda toetab ka partei endine juht ja peaminister Laurent Fabius.
Benoit Hamon on tõusnud partei vasaktiiva juhiks, kes soovib tihendada koostööd teiste vasakpoolsetega ja kindlasti mitte teha koostööd Modemiga. Noor Euroopa Parlamendi saadik. Tema võitu ei peeta tõenäoliseks, kuid soovitan ta nime meelde jätta tulevikuks. Lisaks on ta suutnud vasaktiiba edukalt ühendada, et nad on suhteliselt mõjukad, samas on osa vasakpoolseimaid erakonnast enne kongressi lahkunud ja moodustamas uut erakonda paljude vasakpoolsete erakondade baasil. Peetakse ka võimalikuks partei lagunemist, kui vasaktiib kaotab. Sama võib öelda ka teise poole kohta, kui just Hamon võidab.
Võimalikud stsenaariumid
Vaatamata esialgsele edule ei usuta siiski Royali võitu. Vahepeal räägiti, et ta teeb nt Aubryga diili, et Aubry tõuseb küll erakonna juhiks, aga järgmistel presidendivalimistel on erakonna kandidaadiks jälle Royal. See variant aga tundub praeguseks olevat kadunud.
Teine variant on, et kõik ülejäänud kolm moodustavad kongressil Royali vastase liidu. Samas ei pruugi see veel tähendada, et Royal kaotab kõik - ta võib küll kaotada programmi ja enamuse volikogus/juhatuses, kuid saada esimeheks. Tuletan meelde, et tegelik hääletus kandidaatide osas toimub alles järgmisel neljapäeval-reedel üle-Prantsusmaalise parteiliikmete hääletusena.
Samas muidugi loodetakse, et kongressil lepitakse kas siis ühte või teistpidi kokku ja need 3 päeva saavadki olema täidetud tihedate avalike kõnede ja tagatoa läbirääkimiste ning kokkulepete otsimisega.
Annan kongressi ajal ka otsereportaaži.
Kongressi peamiseks teemaks on loomulikult uue juhtkonna ja uue juhi - peasekretäri või 1. sekretäri valimine (kuigi formaalselt valitakse uus juht alles järgmisel neljapäeval 1. voorus, kus kandidaat peab saama 50% häältest ja vajadusel reedel 2. voorus üle-riigilise hääletusega). Sellega koos kinnitatakse uus programm. Kuna enne kongressi ei suudetud kokku leppida ühises kandidaadis, minnakse kongressile lõhenenud parteina ja tõenäoliselt saab kongress olema väga "verine" ning inetu.
Eelmisel nädalal jagunesid üleriigiliselt toimunud erakonnaliikmete hääletusel kandidaatide poolt toetatavatele programmidele antud hääled esialgsetel tulemustel järgmiselt (toetades mingit programmi, toetatakse tegelikult ilmavaadet): Segolene Royali programm sai 29%, Martine Aubry ja Bertrand Delanoe programm kumbki 25% ja Benoit Hamoni oma 19%. Ökoloogiline ja utoopiline programm said vastavalt 1,5 ja 2%. Osales kokku 55% erakonnaliikmetest ehk u. 130.000 inimest. Võitmiseks oleks vaja olnud üle 50%.
Nüüd saavad kandidaadid nimetada proportsionaalselt neile antud häältega oma inimesi partei volikogusse, mida võib mingil määral nimetada ka partei parlamendiks, mis omakorda valib juhatuse. Kongressil on küll nimetatud delegaadid piirkondadest, kuid põhiline "kauplemine" kongressil käib antud nelja fraktsiooni vahel, kes üritavad leida 50% ühe kandidaadi taha, mis samuti tähendab, et antud programmi taha.
Lühidalt kandidaatidest
Segolene Royali näol on tegemist nö paremtiiva (siinkohal tuletan meelde, et räägin Prantsuse sotsidest, kus parempoolne sots on pigem sõimusõna ja võrdub Eesti kontekstis väga vasakpoolse sotsiga :) ja üldse on mu meelest tegelikult veel täiendavalt parempoolseks/vasakpoolseks ühe ideoloogiakandjat imelik nimetada, kuid kuna prantslased ise niimoodi väljenduvad, siis ehk võib) kandidaadiga, keda küll peetakse ka populistiks. Nt lubas ta maksta enda poolt hääletanute eest ära erakonna liikmemaksu, kellel omal pole piisavalt raha. Kaotas eelmistel presidendivalimistel praegusele riigipeale Nicolas Sarkozyle. Viimaseid päevi parteid juhtiva Francois Hollande'i eksabikaasa. Peale presidendivalimisi on oma populaarsust kaotanud ja vahepeal arvati, et ta ei kandideerigi, kuna kardab kaotada, kuid suutnud viimasel hetkel teha nö comebacki. Toetab koostööd tsentri ehk MoDem parteiga, mida juhib hiljutistel presidendivalimistel kolmandaks jäänud Francois Bayrou.
Bertrand Delanoe on populaarne Pariisi linnapea, kes ei tee saladust oma homoseksuaalsusest. Peeti veel hiljuti tõenäolisemaks võitjaks. On ka suhteliselt parempoolne sots, kuigi Royalile jääb muidugi selles osas alla, et õigem oleks vist teda tsentristlikuks sotsiks nimetada. Tundub, et tema šansid on peale kehva hääletustulemust läbi, kuid tema inimesed võivad esitada mõne kandidaadi, nagu nt Harlem Desiri, kes on hetkel Europarlamendi liige.
Martine Aubry (s. Delors) sai kuulsaks 35tunnise töönädala kehtestamisega tema ministriksoleku ajal Lionel Jospini valitsuses. Hetkel on Lille'i linnapea. Endise Euroopa Komisjoni presidendi ja siiani väga hinnatud sotsi Jaques Delors'i tütar. On viimasel hetkel tõusnud ka arvestatavaks juhikandidaadiks ja lähenenud pigem vasakpoolsetele. Tiba vasakpoolsem kui Delanoe. Teda toetab ka partei endine juht ja peaminister Laurent Fabius.
Benoit Hamon on tõusnud partei vasaktiiva juhiks, kes soovib tihendada koostööd teiste vasakpoolsetega ja kindlasti mitte teha koostööd Modemiga. Noor Euroopa Parlamendi saadik. Tema võitu ei peeta tõenäoliseks, kuid soovitan ta nime meelde jätta tulevikuks. Lisaks on ta suutnud vasaktiiba edukalt ühendada, et nad on suhteliselt mõjukad, samas on osa vasakpoolseimaid erakonnast enne kongressi lahkunud ja moodustamas uut erakonda paljude vasakpoolsete erakondade baasil. Peetakse ka võimalikuks partei lagunemist, kui vasaktiib kaotab. Sama võib öelda ka teise poole kohta, kui just Hamon võidab.
Võimalikud stsenaariumid
Vaatamata esialgsele edule ei usuta siiski Royali võitu. Vahepeal räägiti, et ta teeb nt Aubryga diili, et Aubry tõuseb küll erakonna juhiks, aga järgmistel presidendivalimistel on erakonna kandidaadiks jälle Royal. See variant aga tundub praeguseks olevat kadunud.
Teine variant on, et kõik ülejäänud kolm moodustavad kongressil Royali vastase liidu. Samas ei pruugi see veel tähendada, et Royal kaotab kõik - ta võib küll kaotada programmi ja enamuse volikogus/juhatuses, kuid saada esimeheks. Tuletan meelde, et tegelik hääletus kandidaatide osas toimub alles järgmisel neljapäeval-reedel üle-Prantsusmaalise parteiliikmete hääletusena.
Samas muidugi loodetakse, et kongressil lepitakse kas siis ühte või teistpidi kokku ja need 3 päeva saavadki olema täidetud tihedate avalike kõnede ja tagatoa läbirääkimiste ning kokkulepete otsimisega.
Annan kongressi ajal ka otsereportaaži.
Sunday 12 October 2008
Leedu Seimivalimistest
Saabunud on lõplikud tulemused kogu riiki hõlmavast mitmemandaadilisest ringkonnast. Ühemandaadilistes tuleb enamuses korraldada uus voor ehk kõik tulemused selguvad alles kahe nädala pärast. Need tulemused erinevad eelnevaist seoses valimissüsteemi keerukusega. Vt alt Leedu valimissüsteemi. Lisaks valimistega toimunud soovituslik referendum on aga läbi kukkunud, kuna sellel on osalenud vähem, kui nõutav 50% inimesi (praeguse seisuga 48%), samas pidavat referendumil hääle andnud Ignalina tuumajaama töö pikendamist soovima iga üheksas inimene kümnest.
Mitmemandaadiline ringkond
Ametlikud andmed näitavad, et valimiste 1. vooru on mitmemandaadilises ringkonnas võitnud sealsed konservatiivid, mis nagu meilgi kannavad pikka nime Isamaaliit - Leedu Kristlikud Demokraadid, kes saavad 20% häältest ja 18 kohta. Künnise ületasid veel tervelt kolm populistlikku erakonda: teine on meie kunagise Sinise erakonna analoog, enne valimisi loodud peamiselt näitlejatest ja meelelahutustegelastest koosnev ja telesaatejuhist esimehega Rahvusliku Taassünni Partei, mis kogus 15% ja 13 mandaati. Kolmas on ekspresident Paksase juhitav populistlik Kord ja Õiglus 13%-ga ja 11 kohaga ning viies skandaalse ärimehe Uspaskichi juhitav valimisliit Tööerakond ja Noored, mis saab 9% ja 8 kohta. Praeguse peaministri Kirkilase sotsid on 12%-ga neljadad, saades ka 10 kohta. Kuuendana pääseb parlamenti Liberaalne Liikumine 6% ja 5 kohaga ning viimasena ka valitsusse kuuluv Liberaaltsentristlik Liit 5% ja 5 kohaga. Ülejäänud kolm praegu parlamendis olevat erakonda on 5 protsendist allpool: Poola Valimisliit napilt 4,8%-ga (kes sai küll koha ühemandaadilisest ringkonnast), praegusesse valitsuse kuuluvad ekspeaminister Prunskiene juhitav Talurahvaliit 3,7%-ga ning Arturas Paulauskase sotsiaalliberaalne Uus Liit 3,6%-ga, kuid nad võivad saada kohti ühemandaadilistest ringkondadest. Samuti on künnisest allpool enne valimisi asutatud populistlik erakond Rinne, mida juhib sotsidest eraldunud Algirdas Paleckis, kelle isa esindab muuseas sotse Euroopa Parlamendis.
Ühemandaadilised ringkonnad
Vaid kolmes ühemandaadilises ringkonnas said kandidaadid üle 50% hältest, nii et 68 ringkonnas tulevad kahe nädala pärast uued valimised kahe enim hääli saanud kandidaadiga. Lisaks Poola Valimisliidule said 2 kohta veel sotsiaaldemokraadid. 26. oktoobril toimuvasse teise valimisvooru pääses 43 Isamaaliidu kandidaati, seevastu teiste erakondade esindajaid saab seal olema hulga vähem: 23 sotsiaaldemokraati, 15 Korra ja Õigluse esindajat, 10 liberaaltsentristi, 8 liberaali ning teisi veel vähem.
Enne valimisi tehtud arvamusküsitlused
See nädal avaldatud arvamusküsitluste järgi oleks pidanud valimised võitma Tööerakond, kellele antud protsendid olid peaaegu õiged. Täpsemalt läks ennustus selle järgi teiseks tulnud Korra ja Õigluse osas, aga Isamaaliiduga pandi täiesti mööda, kuna neile ennustati küsitluste järgi kolmandat kohta ja vaid 8%. Sotsid oleksid arvamusküsitluste järgi pidanud saama vaid 6% ja näitlejad oleksd jäänud Seimist välja ja saanud ainult 4%. Teised erakonnad oleksid samuti pidanud parlamendist välja jääma. Nii et küsitlused ei ole siin maalgi väga täpsed. Tõenäoliselt tuleb siin aga arvestada, et Leedu valimissüsteem on keerulisem ja tuleb võtta arvesse, et eksisteerivad ka ühemandaadilised ringkonnad.
Võimalik uus valitsus
Kokkuvõtteks võiks öelda, et valimised olid edukad pikalt opositsioonis olnud konservatiividele ja kõigile populistidele. Valitsuserakonnad aga põrusid, kuigi sotsid said parema tulemuse, kui neile ennustati.
Kui ennustada midagi uue valitsuse osas, siis pakun, et kuna Paksase erakond soovitakse igal juhul jätta opositsiooni ja soovitavalt ka Tööpartei ning näitlejate erakond, siis kaheksa erakonna parlamenti saades moodustatakse erakond ülejäänud viie põhjal nii, et konservatiivide juht ja korra juba ametit pidanud Kubilius saab peaministriks. Seda loogiliselt juhul, kui häältest piisab. Teoreetiliselt võivad populistid ka muidugi ise valitsuse moodustada.
Leedu valimissüsteem
Leedu valimissüsteem on järgmine: 141-liikmelisse seimi valitakse 71 saadikut ühemandaadilistest ringkondadest ning 70 kohta jagatakse välja vastavalt ühes üleriigilises ringkonnas parteinimekirjadele antud häältele. Ühemandaadilises ringkonnas loetakse valituks kandidaat, kes kogub üle 50 protsenti kõigist häältest. Kui sellist tulemust ei saavuta ükski kandidaat, korraldatakse teine voor, kuhu läheb kaks enim hääli saanud kandidaati. Teise valimisvooru võitjaks loetakse see kandidaat, kes saab rohkem hääli. Vajaduse korral toimub teine hääletusvoor 26. oktoobril. Oma kandidaatide nimekirja seadis üles 16 erakonda ja üks valimisliit. Kokku kandideerib parlamenti 1612 inimest, kes esindavad 21 erakonda või valimisliitu. Erakondadele kehtib 5-protsendiline, valimisliitudele 7-protsendiline valimiskünnis.
Praegune valitsus
Praegu on Leedus võimul sotsist Kiriklase juhitav vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad veel Liberaaltsentristlik Liit, Talurahvaliit ja sotsiaalliberaalne Uus Liit. Vähemusvalitsus töötas tänu opositsiooniliste konservatiivide toetusele.
Mitmemandaadiline ringkond
Ametlikud andmed näitavad, et valimiste 1. vooru on mitmemandaadilises ringkonnas võitnud sealsed konservatiivid, mis nagu meilgi kannavad pikka nime Isamaaliit - Leedu Kristlikud Demokraadid, kes saavad 20% häältest ja 18 kohta. Künnise ületasid veel tervelt kolm populistlikku erakonda: teine on meie kunagise Sinise erakonna analoog, enne valimisi loodud peamiselt näitlejatest ja meelelahutustegelastest koosnev ja telesaatejuhist esimehega Rahvusliku Taassünni Partei, mis kogus 15% ja 13 mandaati. Kolmas on ekspresident Paksase juhitav populistlik Kord ja Õiglus 13%-ga ja 11 kohaga ning viies skandaalse ärimehe Uspaskichi juhitav valimisliit Tööerakond ja Noored, mis saab 9% ja 8 kohta. Praeguse peaministri Kirkilase sotsid on 12%-ga neljadad, saades ka 10 kohta. Kuuendana pääseb parlamenti Liberaalne Liikumine 6% ja 5 kohaga ning viimasena ka valitsusse kuuluv Liberaaltsentristlik Liit 5% ja 5 kohaga. Ülejäänud kolm praegu parlamendis olevat erakonda on 5 protsendist allpool: Poola Valimisliit napilt 4,8%-ga (kes sai küll koha ühemandaadilisest ringkonnast), praegusesse valitsuse kuuluvad ekspeaminister Prunskiene juhitav Talurahvaliit 3,7%-ga ning Arturas Paulauskase sotsiaalliberaalne Uus Liit 3,6%-ga, kuid nad võivad saada kohti ühemandaadilistest ringkondadest. Samuti on künnisest allpool enne valimisi asutatud populistlik erakond Rinne, mida juhib sotsidest eraldunud Algirdas Paleckis, kelle isa esindab muuseas sotse Euroopa Parlamendis.
Ühemandaadilised ringkonnad
Vaid kolmes ühemandaadilises ringkonnas said kandidaadid üle 50% hältest, nii et 68 ringkonnas tulevad kahe nädala pärast uued valimised kahe enim hääli saanud kandidaadiga. Lisaks Poola Valimisliidule said 2 kohta veel sotsiaaldemokraadid. 26. oktoobril toimuvasse teise valimisvooru pääses 43 Isamaaliidu kandidaati, seevastu teiste erakondade esindajaid saab seal olema hulga vähem: 23 sotsiaaldemokraati, 15 Korra ja Õigluse esindajat, 10 liberaaltsentristi, 8 liberaali ning teisi veel vähem.
Enne valimisi tehtud arvamusküsitlused
See nädal avaldatud arvamusküsitluste järgi oleks pidanud valimised võitma Tööerakond, kellele antud protsendid olid peaaegu õiged. Täpsemalt läks ennustus selle järgi teiseks tulnud Korra ja Õigluse osas, aga Isamaaliiduga pandi täiesti mööda, kuna neile ennustati küsitluste järgi kolmandat kohta ja vaid 8%. Sotsid oleksid arvamusküsitluste järgi pidanud saama vaid 6% ja näitlejad oleksd jäänud Seimist välja ja saanud ainult 4%. Teised erakonnad oleksid samuti pidanud parlamendist välja jääma. Nii et küsitlused ei ole siin maalgi väga täpsed. Tõenäoliselt tuleb siin aga arvestada, et Leedu valimissüsteem on keerulisem ja tuleb võtta arvesse, et eksisteerivad ka ühemandaadilised ringkonnad.
Võimalik uus valitsus
Kokkuvõtteks võiks öelda, et valimised olid edukad pikalt opositsioonis olnud konservatiividele ja kõigile populistidele. Valitsuserakonnad aga põrusid, kuigi sotsid said parema tulemuse, kui neile ennustati.
Kui ennustada midagi uue valitsuse osas, siis pakun, et kuna Paksase erakond soovitakse igal juhul jätta opositsiooni ja soovitavalt ka Tööpartei ning näitlejate erakond, siis kaheksa erakonna parlamenti saades moodustatakse erakond ülejäänud viie põhjal nii, et konservatiivide juht ja korra juba ametit pidanud Kubilius saab peaministriks. Seda loogiliselt juhul, kui häältest piisab. Teoreetiliselt võivad populistid ka muidugi ise valitsuse moodustada.
Leedu valimissüsteem
Leedu valimissüsteem on järgmine: 141-liikmelisse seimi valitakse 71 saadikut ühemandaadilistest ringkondadest ning 70 kohta jagatakse välja vastavalt ühes üleriigilises ringkonnas parteinimekirjadele antud häältele. Ühemandaadilises ringkonnas loetakse valituks kandidaat, kes kogub üle 50 protsenti kõigist häältest. Kui sellist tulemust ei saavuta ükski kandidaat, korraldatakse teine voor, kuhu läheb kaks enim hääli saanud kandidaati. Teise valimisvooru võitjaks loetakse see kandidaat, kes saab rohkem hääli. Vajaduse korral toimub teine hääletusvoor 26. oktoobril. Oma kandidaatide nimekirja seadis üles 16 erakonda ja üks valimisliit. Kokku kandideerib parlamenti 1612 inimest, kes esindavad 21 erakonda või valimisliitu. Erakondadele kehtib 5-protsendiline, valimisliitudele 7-protsendiline valimiskünnis.
Praegune valitsus
Praegu on Leedus võimul sotsist Kiriklase juhitav vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad veel Liberaaltsentristlik Liit, Talurahvaliit ja sotsiaalliberaalne Uus Liit. Vähemusvalitsus töötas tänu opositsiooniliste konservatiivide toetusele.
Tuesday 30 September 2008
Austria valimistest
Pühapäeval toimunud Austria, Valgevene ja Baieri valimistest on juba palju kirjutatud, kuid tooksin siiski Austria puhul esile mõned aspektid, mida Eestis pole väga kajastatud.
Austria
Austria puhul juhiksin tähelepanu, et tegelikult saavutas siin paremäärmuslaste (või parempopulistide, kuidas keegi tahab nimetada) kõrval võidu euroskeptitsism, sest lubasid ju valimised võitnud sotsid (SPÖ) tulevikus korraldada järgmiste tähtsate EL-i otsuste (nagu eurolepingud või Türgi liikmeksvõtmine) vastuvõtmiseks rahvahääletused. See on tegelikult vist esimene kord, kui sotsid on sellise algatusega välja tulnud mõnes liikmesriigis peale Suurbritannia (mis on suhteliselt erijuhtum niikuinii). Tavaliselt võib sellist otsust pidada kas populismiks või eurovastasuseks. Kumab ju referendumi taga idee: ebapopulaarne otsus, millega on võimalik, et odav tööjõud tuleb ära võtma rikaste eurooplaste töökohti või toob palju immigrante, tuleb jätta otsustamiseks rahvale, et vabastada rahva esinduskoda hilisematest süüdistustest ja parteid populaarsuse langusest. Arvan, et Austria puhul on siin peidus nii populismi kui ka eurovastasust: SPÖ otsust on kindlasti mõjutanud suur toetus paremäärmuslusele, kes just euroskeptitsismiga (ja muidugi ka immigrantide vastasusega) toetust on kogunudki. Tõenäoliselt SPÖ lihtsalt reaalpoliitikast lähtuvalt soovis paremäärmuslastelt hääli võtta. SPÖ uut juhti Werner Faymanni peavadki osad kommentaatorid populistiks, kes kasutas valimistel ära tutvusi Austria põhilises tabloidis ja samuti tegi enne valimisi parlamendihääletustel kohati koostööd paremäärmuslastega.
Vaatamata sellele, et kaks tsentrislikku parteid olid formaalselt ikka valimiste võitjad, said mõlemad oma halvima tulemuse peale II maailmasõda ja paremäärmuslased said kokku pea kolmandiku häältest. Paremäärmusluse trend on levimas paljude kommentaatorite arvates ka üle Euroopa. Aga ma ei tõttaks SPÖ-d koos oma uue juhiga veel hukka mõistma, sest kui nad poleks eelpoolmainitud võtteid kasutanud, oleks võib-olla paremäärmuslased veelgi enam hääli kogunud. Seda tõestab fakt, et erakorralised valimised kuulutati välja tänu Rahvaparteile (ÖVP) , kes lahkus valitsusest, lootes, et kõrge toetusega võidavad nad kergesti järgmised valimised, siis nende toetus aga kiiresti langes, kuna ei suudetud vastata parempopulistidele. ÖVP juht Wilheml Molterer astus ka peale valimisi kohe ametist tagasi.
Nüüd on aga järgmiseks viieks aastaks (parlament pikendas enne valimisi oma kosseisu pikkust aasta võrra) mõlemal tsentriparteil 25 kohta vähem, mis kõik läksid paremäärmuslastele. Nii et siinkohal arvan, et ÖVP küll kahetseb, et lahkus eelmise kantsleri sotsi Alfred Gusenbaueri valitsusest, kus juhtpartei SPÖ toetus langes, kuna ÖVP oli palju oma valimislubadusi suutnud koalitsiooniprogrammi sisse suruda ja SPÖ mitte. Nüüd tuleb võib-olla moodustada uuesti koalitsioon SPÖga ehk nö suur koalitsioon (kuigi enam ta nii suur pole :), kusjuures valitsusjuht poleks enam pehme Alfred Gusenbauer. Teine variant on jääda hoopis opositsiooni toetama SPÖ ja roheliste vähemusvalitsust, mis oleks esmakordne Austria ajaloos. Kolmas variant on ÖVP-l moodustada valitsus mõlema (või ühega, nii et teine toetab valitsust) äärmusparteiga, kuid sellele ta vaevalt läheb. Muidugi on aruteludest läbi käinud ka kõik muud võimalikud koalitsioonid. Huvitav on ka näha, kuidas SPÖ hakkab käituma oma uue juhiga olukorras, kus valimised on toimunud - kas jätkatakse euroskeptitsismiga või mitte.
Austria valimiste tulemused: Sotsiaaldemokraadid 58 kohta (enne 68), parempoolne Rahvapartei 51 (66), parempopulistlik Vabaduspartei (FPÖ) 34 (21), parempopulistlik Austria Tuleviku Liit (BZÖ) 21 (7) ja rohelised 19 (21)
Austria
Austria puhul juhiksin tähelepanu, et tegelikult saavutas siin paremäärmuslaste (või parempopulistide, kuidas keegi tahab nimetada) kõrval võidu euroskeptitsism, sest lubasid ju valimised võitnud sotsid (SPÖ) tulevikus korraldada järgmiste tähtsate EL-i otsuste (nagu eurolepingud või Türgi liikmeksvõtmine) vastuvõtmiseks rahvahääletused. See on tegelikult vist esimene kord, kui sotsid on sellise algatusega välja tulnud mõnes liikmesriigis peale Suurbritannia (mis on suhteliselt erijuhtum niikuinii). Tavaliselt võib sellist otsust pidada kas populismiks või eurovastasuseks. Kumab ju referendumi taga idee: ebapopulaarne otsus, millega on võimalik, et odav tööjõud tuleb ära võtma rikaste eurooplaste töökohti või toob palju immigrante, tuleb jätta otsustamiseks rahvale, et vabastada rahva esinduskoda hilisematest süüdistustest ja parteid populaarsuse langusest. Arvan, et Austria puhul on siin peidus nii populismi kui ka eurovastasust: SPÖ otsust on kindlasti mõjutanud suur toetus paremäärmuslusele, kes just euroskeptitsismiga (ja muidugi ka immigrantide vastasusega) toetust on kogunudki. Tõenäoliselt SPÖ lihtsalt reaalpoliitikast lähtuvalt soovis paremäärmuslastelt hääli võtta. SPÖ uut juhti Werner Faymanni peavadki osad kommentaatorid populistiks, kes kasutas valimistel ära tutvusi Austria põhilises tabloidis ja samuti tegi enne valimisi parlamendihääletustel kohati koostööd paremäärmuslastega.
Vaatamata sellele, et kaks tsentrislikku parteid olid formaalselt ikka valimiste võitjad, said mõlemad oma halvima tulemuse peale II maailmasõda ja paremäärmuslased said kokku pea kolmandiku häältest. Paremäärmusluse trend on levimas paljude kommentaatorite arvates ka üle Euroopa. Aga ma ei tõttaks SPÖ-d koos oma uue juhiga veel hukka mõistma, sest kui nad poleks eelpoolmainitud võtteid kasutanud, oleks võib-olla paremäärmuslased veelgi enam hääli kogunud. Seda tõestab fakt, et erakorralised valimised kuulutati välja tänu Rahvaparteile (ÖVP) , kes lahkus valitsusest, lootes, et kõrge toetusega võidavad nad kergesti järgmised valimised, siis nende toetus aga kiiresti langes, kuna ei suudetud vastata parempopulistidele. ÖVP juht Wilheml Molterer astus ka peale valimisi kohe ametist tagasi.
Nüüd on aga järgmiseks viieks aastaks (parlament pikendas enne valimisi oma kosseisu pikkust aasta võrra) mõlemal tsentriparteil 25 kohta vähem, mis kõik läksid paremäärmuslastele. Nii et siinkohal arvan, et ÖVP küll kahetseb, et lahkus eelmise kantsleri sotsi Alfred Gusenbaueri valitsusest, kus juhtpartei SPÖ toetus langes, kuna ÖVP oli palju oma valimislubadusi suutnud koalitsiooniprogrammi sisse suruda ja SPÖ mitte. Nüüd tuleb võib-olla moodustada uuesti koalitsioon SPÖga ehk nö suur koalitsioon (kuigi enam ta nii suur pole :), kusjuures valitsusjuht poleks enam pehme Alfred Gusenbauer. Teine variant on jääda hoopis opositsiooni toetama SPÖ ja roheliste vähemusvalitsust, mis oleks esmakordne Austria ajaloos. Kolmas variant on ÖVP-l moodustada valitsus mõlema (või ühega, nii et teine toetab valitsust) äärmusparteiga, kuid sellele ta vaevalt läheb. Muidugi on aruteludest läbi käinud ka kõik muud võimalikud koalitsioonid. Huvitav on ka näha, kuidas SPÖ hakkab käituma oma uue juhiga olukorras, kus valimised on toimunud - kas jätkatakse euroskeptitsismiga või mitte.
Austria valimiste tulemused: Sotsiaaldemokraadid 58 kohta (enne 68), parempoolne Rahvapartei 51 (66), parempopulistlik Vabaduspartei (FPÖ) 34 (21), parempopulistlik Austria Tuleviku Liit (BZÖ) 21 (7) ja rohelised 19 (21)
Subscribe to:
Posts (Atom)