Läti laupäevased parlamendivalimised võitnud parempoolse valimisliidu Ühtsus saavutus näitab, et hirm venelaste ees tõi lätlased viimasel minutil hääletama.
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Link: https://www.ohtuleht.ee/397103/valijad-toetasid-stabiilsust
Tuesday 5 October 2010
Monday 4 October 2010
Lätis kõik veel lahtine: võimalikud variandid valitsuse loomiseks
Läti järgmise valitsusliidu koostamiseks on umbes viis tulemustest sõltuvat võimalust.
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Võitlus oligarhia ja rahvuste vahel
Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.
Seimi 10. koosseisu valimistele läheb viieprotsendilise künnise ületamislootustega üks partei ja viis valimisliitu, mis omakorda koosnevad kokku 11 parteist. Neist kaks on vasakpoolset venekeelset nimekirja ja neli parempoolset lätikeelset.
Peab kohe alguses ütlema, et Läti parlamentaarne parteimaastik on hulga kirjum kui Eesti oma ja Lätit iseloomustab lisaks veel see, et kõik suured venekeelsed erakonnad on vasakpoolsed ning lätikeelsed pigem parempoolsed. Seal pole ainsa Ida-Euroopa riigina välja kujunenud traditsioonilist parem-vasakskaalat, vaid valimisvõitlus käib eri oligarhide ärihuvide või rahvuste vahel.
Valimisvõitu ennustatakse suurimale venekeelsele valimisliidule nimega Kooskõla Keskus (tõlgitud ka Üksmeele Keskuseks), mis koosneb kahest parteist: sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Kooskõla ja Läti Sotsialistlikust Parteist. Viimast juhib eestlastelegi tuntud Läti kompartei viimane esimees, 1990-ndatel Läti Vabariigi vastasena vangis istunud Alfreds Rubiks. Valimisliidu peaministrikandidaat on Janis Urbanovics. Neile ennustatakse sajakohalises seimis 30 kohta.
Üksmeel võitis ka viimased kohalikud valimised Riias ja nende esindaja Nils Ušakovs on nüüd Riia linnapea. Nende poolt hääletab ka palju lätikeelseid inimesi, kuna paljudes küsimustes on nad võtnud mõõdukaid seisukohti ja samuti on tegemist ainsa suure vasakpoolse jõuga.
Umbes 25 kohta peaks saama praeguse valitsusliidu peamisi parteisid esindav valimisliit Ühtsus, mis koosneb kolmest parteist, millest suurim on peaminister Valdis Dombrovskise konservatiivne erakond Uus Aeg, ja kaks erakonda on moodustatud seimi liikmetest, kes lahkusid teistest parteidest. Dombrovskis on ka valimisliidu peaministrikandidaat.
Teine erakond on rahvuslik Kodanike Liit, mis tekkis Uuest Ajast ja rahvuslaste erakonnast Isamaale ja Vabadusele/LNNK eraldunud liikmete baasil. Seda erakonda juhib endine kaitseminister Girts Valdis Kristovskis, kes ühtlasi juhib ka Ühtsust, ja nemad kuuluvad ka valitsusse.
Teine uus erakond Ühiskond Teisele Poliitikale on tekkinud Rahvaerakonnast lahkunud liikmete baasil ning tegemist on vist ainsa lätikeelse sotsiaalsema erakonnaga, kel lootust parlamenti pääseda. Seda erakonda juhib endine majandusminister Aigars Štokenbergs ja teine nende tuntud esindaja on endine välisminister Artis Pabriks. Praegu kolme liikmega seimis esindatud erakond ministritega valitsusliitu formaalselt ei kuulu, kuid sisuliselt toetab neid.
Kolmandat kohta ennustatakse praegu valitsusliitu kuuluvale Roheliste ja Talunike Liidule, mille peaministrikandidaadiks on Läti tuntuim oligarh – Ventspilsi linnapea, praegu kohtu all olev Aivars Lembergs, kes küll ise ei kandideeri valimistel, kuid on mõne küsitluse kohaselt populaarseim valitsusjuhi kandidaat. See valimisliit koosneb kahest parteist, milleks on Kesk-erakond – Läti Talunike Liit ja Roheliste Erakond.
Keerulise ideoloogiaga parteid
Nende ideoloogiat on keeruline määrata, kuigi üldiselt arvatakse, et tsentristliku erakonnana võiksid nad koos töötada kõigiga. Nemad peaksid küsitluste põhjal saama umbes 15 kohta. See on ainus valimisliit, mis on säilinud muutumatul kujul eelmistest valimistest.
Neljanda koha peaks saama tõeline oligarhide valimisliit, opositsiooniline Hea Läti Eest (ka Parema Läti Eest), mis koosneb eelmised valimised võitnud konservatiivsest Rahvaerakonnast, mida juhib jälle poliitikas comeback’i teinud endine peaminister Andris Škele. Teine valimisliidu erakond on Riia võimuliitu koos Kooskõla Keskusega juhtiv sotsiaal-konservatiivne Läti Esimese Partei ja Läti Tee ühenderakond, mida juhib Riia aselinnapea Ainars Šlesers, kes on ka peaministrikandidaat. Mõlemat meest peetakse Lembergsi kõrval Läti oligarhideks. Valimisliidu juht ja üks kandidaate on ka Läti üle-eelmine president Guntis Ulmanis. Neile ennustatakse kümmet või natuke rohkem kohta.
Väiksemad tegijad äärtelt
•• Parlamenti peaks pääsema ka rahvuslaste valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb kahest natsionalistlikust erakonnast: praegu valitsusliitu kuuluvast Isamaale ja Vabadusele/LNNK ning parlamendis esindamata paremäärmuslikust ja euroskeptilisest erakonnast Kõik Lätile. Nende peaministrikandidaat on Isamaale ja Vabadusele/LNNK juht, europarlamendi liige Roberts Zile. Nemad peaksid saama umbes kümme kohta.
•• Viimasena peaks parlamenti pääsema ainus erakonna nime all kandideeriv nimekiri – venelaste Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mille peaministrikandidaat on Tatjana Ždanoka. Neile ennustatakse väga nappi parlamentipääsu ja maksimaalselt seitset-kaheksat kohta. Nemad on radikaalsem venekeelne erakond.
Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.
Ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283829/voitlus-oligarhia-ja-rahvuste-vahel
Seimi 10. koosseisu valimistele läheb viieprotsendilise künnise ületamislootustega üks partei ja viis valimisliitu, mis omakorda koosnevad kokku 11 parteist. Neist kaks on vasakpoolset venekeelset nimekirja ja neli parempoolset lätikeelset.
Peab kohe alguses ütlema, et Läti parlamentaarne parteimaastik on hulga kirjum kui Eesti oma ja Lätit iseloomustab lisaks veel see, et kõik suured venekeelsed erakonnad on vasakpoolsed ning lätikeelsed pigem parempoolsed. Seal pole ainsa Ida-Euroopa riigina välja kujunenud traditsioonilist parem-vasakskaalat, vaid valimisvõitlus käib eri oligarhide ärihuvide või rahvuste vahel.
Valimisvõitu ennustatakse suurimale venekeelsele valimisliidule nimega Kooskõla Keskus (tõlgitud ka Üksmeele Keskuseks), mis koosneb kahest parteist: sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Kooskõla ja Läti Sotsialistlikust Parteist. Viimast juhib eestlastelegi tuntud Läti kompartei viimane esimees, 1990-ndatel Läti Vabariigi vastasena vangis istunud Alfreds Rubiks. Valimisliidu peaministrikandidaat on Janis Urbanovics. Neile ennustatakse sajakohalises seimis 30 kohta.
Üksmeel võitis ka viimased kohalikud valimised Riias ja nende esindaja Nils Ušakovs on nüüd Riia linnapea. Nende poolt hääletab ka palju lätikeelseid inimesi, kuna paljudes küsimustes on nad võtnud mõõdukaid seisukohti ja samuti on tegemist ainsa suure vasakpoolse jõuga.
Umbes 25 kohta peaks saama praeguse valitsusliidu peamisi parteisid esindav valimisliit Ühtsus, mis koosneb kolmest parteist, millest suurim on peaminister Valdis Dombrovskise konservatiivne erakond Uus Aeg, ja kaks erakonda on moodustatud seimi liikmetest, kes lahkusid teistest parteidest. Dombrovskis on ka valimisliidu peaministrikandidaat.
Teine erakond on rahvuslik Kodanike Liit, mis tekkis Uuest Ajast ja rahvuslaste erakonnast Isamaale ja Vabadusele/LNNK eraldunud liikmete baasil. Seda erakonda juhib endine kaitseminister Girts Valdis Kristovskis, kes ühtlasi juhib ka Ühtsust, ja nemad kuuluvad ka valitsusse.
Teine uus erakond Ühiskond Teisele Poliitikale on tekkinud Rahvaerakonnast lahkunud liikmete baasil ning tegemist on vist ainsa lätikeelse sotsiaalsema erakonnaga, kel lootust parlamenti pääseda. Seda erakonda juhib endine majandusminister Aigars Štokenbergs ja teine nende tuntud esindaja on endine välisminister Artis Pabriks. Praegu kolme liikmega seimis esindatud erakond ministritega valitsusliitu formaalselt ei kuulu, kuid sisuliselt toetab neid.
Kolmandat kohta ennustatakse praegu valitsusliitu kuuluvale Roheliste ja Talunike Liidule, mille peaministrikandidaadiks on Läti tuntuim oligarh – Ventspilsi linnapea, praegu kohtu all olev Aivars Lembergs, kes küll ise ei kandideeri valimistel, kuid on mõne küsitluse kohaselt populaarseim valitsusjuhi kandidaat. See valimisliit koosneb kahest parteist, milleks on Kesk-erakond – Läti Talunike Liit ja Roheliste Erakond.
Keerulise ideoloogiaga parteid
Nende ideoloogiat on keeruline määrata, kuigi üldiselt arvatakse, et tsentristliku erakonnana võiksid nad koos töötada kõigiga. Nemad peaksid küsitluste põhjal saama umbes 15 kohta. See on ainus valimisliit, mis on säilinud muutumatul kujul eelmistest valimistest.
Neljanda koha peaks saama tõeline oligarhide valimisliit, opositsiooniline Hea Läti Eest (ka Parema Läti Eest), mis koosneb eelmised valimised võitnud konservatiivsest Rahvaerakonnast, mida juhib jälle poliitikas comeback’i teinud endine peaminister Andris Škele. Teine valimisliidu erakond on Riia võimuliitu koos Kooskõla Keskusega juhtiv sotsiaal-konservatiivne Läti Esimese Partei ja Läti Tee ühenderakond, mida juhib Riia aselinnapea Ainars Šlesers, kes on ka peaministrikandidaat. Mõlemat meest peetakse Lembergsi kõrval Läti oligarhideks. Valimisliidu juht ja üks kandidaate on ka Läti üle-eelmine president Guntis Ulmanis. Neile ennustatakse kümmet või natuke rohkem kohta.
Väiksemad tegijad äärtelt
•• Parlamenti peaks pääsema ka rahvuslaste valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb kahest natsionalistlikust erakonnast: praegu valitsusliitu kuuluvast Isamaale ja Vabadusele/LNNK ning parlamendis esindamata paremäärmuslikust ja euroskeptilisest erakonnast Kõik Lätile. Nende peaministrikandidaat on Isamaale ja Vabadusele/LNNK juht, europarlamendi liige Roberts Zile. Nemad peaksid saama umbes kümme kohta.
•• Viimasena peaks parlamenti pääsema ainus erakonna nime all kandideeriv nimekiri – venelaste Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mille peaministrikandidaat on Tatjana Ždanoka. Neile ennustatakse väga nappi parlamentipääsu ja maksimaalselt seitset-kaheksat kohta. Nemad on radikaalsem venekeelne erakond.
Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.
Ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283829/voitlus-oligarhia-ja-rahvuste-vahel
Thursday 23 September 2010
Euroopa valimistrendid: kas parempoolsed võidavad?
Nüüd, kus on läbi saanud pea kõik Euroopa Liidus sellel aastal toimuvad valimised, saab öelda, et parempoolsed ja ka paremäärmuslased on võidulainel.
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Wednesday 22 September 2010
Õppetund Rootsi valimistelt
Euroopas on juba viimasel paaril aastal tavaks saanud et valimised võidavad paremtsentristid, kirjutab SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Europarlamendis Jörgen Siil.
Nii läks ka Rootsis. Seekordne võit on seda tähelepanuväärsem, et see on esimene kord umbes saja aasta jooksul selles aastaid sotsiaaldemokraatide juhitud riigis, kui parempoolne blokk jääb peale valimisi võimule. Alates 1932. aastast on sotsiaaldemokraadid juhtinud riiki 83% ajast.
Samal ajal toimunud kohalikel valimistel jäi ametisse ka sotsiaaldemokraadist Malmö eesti juurtega linnapea Ilmar Reepalu.
Valimistulemus
Kuigi sotsiaaldemokraadid jäid küll 30,9%-ga napilt suurimaks parlamendiparteiks, tegid nad viimati nii kehva tulemuse 1920. aastal. Rootsi ajakirjandus on täna juba kirjutanud, et see tähendab ühe ajastu – sotsiaaldemokraatide domineerimise - lõppu Rootsi poliitikas. Täitumata jäi aga valimiseelsetes küsitluste ennustatu, et sotsid võivad kaotada isegi oma juhtpartei positsiooni.
Paremuselt teise tulemuse tegid praeguse peaministri Fredrik Reinfeldti juhitavad moderaadid, saades 30%-ga oma parima tulemuse omakorda 1914. aastast.
Kolmandaks tõusid esmakordselt 7,2%-ga vasakpoolsesse blokki kuuluvad rohelised, kes tegid oma parima tulemuse partei ajaloos. Neljandad ja viiendad olid parempoolsesse blokki kuuluvad liberaalid 7,1%-ga ja Keskpartei 6,6%-ga.
Valimiste suurima üllatuse pakkus aga esmakordselt parlamenti pääsenud paremäärmuslik partei nimega Rootsi Demokraadid, kogudes 5,7%, mis jättis seljataha isegi parempoolsesse blokki kuuluvad kristlikud demokraadid ja vasakpoolsesse blokki kuuluva Vasakpartei, kes kumbki said 5,6% häältest.
Tulemuste analüüs
Sotsiaaldemokraadid ise peavad oma kehva tulemuse peamiseks põhjuseks, et esmaskordselt riigi ajaloos ei läinud nad valimistele üksi, vaid lõid vasakkoalitsiooni, kuhu kaasasid ka rohelised ja Vasakpartei. Sotsiaaldemokraadid on minevikus alati valitsenud üksi. Kui nad enamust pole saanud, siis on rohelised ja Vasakpartei toetanud vähemusvalitsust. Seekord oleksid nad aga vasakbloki teised liikmed võidu korral valitsusse kaasatud. Koalitsioon tehtigi hirmust, et rohelised vastasel korral liituvad tänu soovile valitsusse pääseda hoopis parempoolse blokiga.
Kuivõrd Rootsi parempoolsed on ka nihkunud suhteliselt tsentrisse, nagu Euroopa parempoolsetel viimasel ajal tavaks, ja nad polnud vimase nelja aasta jooksul heaoluriiki lõhkunud, siis polnud rahva jaoks nende tagasivalimine probleem. Kindlasti tuleb sotsiaaldemokraatide kaotusi otsida ka mitte piisavalt populaarses juhis Mona Sahlinis, kellest oleks saanud riigi esimene naispeaminister, kuid kelle minevikku varjutavad paar skandaali, millest tuntum seotud ministrina riigi krediitkaardi kasutamisega. Peaminister Reinfeldt juhtis Sahlini ees tugevalt peaministrikandidaatide populaarsuse edetabelis, mis on üks moderaatide esinemise tugevuse põhjus. Samas on moderaatide edu taga lisaks veel riigi suhteliselt hea majandusseis ja kuna rahvas soovis valitsuse jätkamist eesotsas praeguse peaministriga, said nad ka lisakohti oma koalitsioonipartnerite arvelt. Rootsi Demokraatide parlamenti pääsemine on seotud viimasel ajal kogu Euroopas leviva trendiga, kus paremäärmuslased saavad majandussurutises immigrantide (ja neile toetuste maksmise) kritiseerimise eest toetust.
Tulevane valitsus
Kuivõrd paremtsentristlikul koalitsioonil jäi enamusest puudu 3 kohta, peavad nad kaasama valitsemisse kas rohelised või Rootsi Demokraadid. Viimast on peaminister Reinfeldt lubanud mitte teha. Rohelised kutsutakse tõenäoliselt kõnelustele, kuid hetkeseisuga ei peeta tõenäoliseks, et nad lähevad, kuna paljud nende valijad ei toetaks seda. Samas on nende juht enne valimisi öelnud, et Rootsi Demokraatide valitsusse pääsemise ärahoidmiseks on nad valmis ise seda kaaluma.
Lõpetuseks
Suhetes Eestiga ei muutu nende valimistulemuste puhul midagi: suhted olid, on ja jäävad väga headeks, sõltumata, kas võimul on vasakpoolsed või parempoolsed. Kuivõrd mitmed Eesti parempoolsed on Rootsi valimistulemuse üle headmeelt avaldanud, kutsun neid järgima oma Rootsi sõsarparteide eeskuju: mitte langetama makse ja muutuma ise ka sotsiaalsemaks. Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks tuleb Rootsi valimistulemustest õppida seda, et ei tasu enne valimisi ennast siduda mõne teise parteiga ehk kas valitsuseparteide või Keskerakonnaga, vaid jätta leeri valimine ikka valimisjärgsesse aega vastavalt valimistulemustele. Kuigi neid situatsioone ei saa päris võrrelda, on see teatud mõttes õpetlik, kuidas Rootsi sotsiaaldemokraadid ennast liialt roheliste ja Vasakpartei külge sidununa kaotasid ise hääli.
Ilmus Äripäevas 22. septembril 2010
Nii läks ka Rootsis. Seekordne võit on seda tähelepanuväärsem, et see on esimene kord umbes saja aasta jooksul selles aastaid sotsiaaldemokraatide juhitud riigis, kui parempoolne blokk jääb peale valimisi võimule. Alates 1932. aastast on sotsiaaldemokraadid juhtinud riiki 83% ajast.
Samal ajal toimunud kohalikel valimistel jäi ametisse ka sotsiaaldemokraadist Malmö eesti juurtega linnapea Ilmar Reepalu.
Valimistulemus
Kuigi sotsiaaldemokraadid jäid küll 30,9%-ga napilt suurimaks parlamendiparteiks, tegid nad viimati nii kehva tulemuse 1920. aastal. Rootsi ajakirjandus on täna juba kirjutanud, et see tähendab ühe ajastu – sotsiaaldemokraatide domineerimise - lõppu Rootsi poliitikas. Täitumata jäi aga valimiseelsetes küsitluste ennustatu, et sotsid võivad kaotada isegi oma juhtpartei positsiooni.
Paremuselt teise tulemuse tegid praeguse peaministri Fredrik Reinfeldti juhitavad moderaadid, saades 30%-ga oma parima tulemuse omakorda 1914. aastast.
Kolmandaks tõusid esmakordselt 7,2%-ga vasakpoolsesse blokki kuuluvad rohelised, kes tegid oma parima tulemuse partei ajaloos. Neljandad ja viiendad olid parempoolsesse blokki kuuluvad liberaalid 7,1%-ga ja Keskpartei 6,6%-ga.
Valimiste suurima üllatuse pakkus aga esmakordselt parlamenti pääsenud paremäärmuslik partei nimega Rootsi Demokraadid, kogudes 5,7%, mis jättis seljataha isegi parempoolsesse blokki kuuluvad kristlikud demokraadid ja vasakpoolsesse blokki kuuluva Vasakpartei, kes kumbki said 5,6% häältest.
Tulemuste analüüs
Sotsiaaldemokraadid ise peavad oma kehva tulemuse peamiseks põhjuseks, et esmaskordselt riigi ajaloos ei läinud nad valimistele üksi, vaid lõid vasakkoalitsiooni, kuhu kaasasid ka rohelised ja Vasakpartei. Sotsiaaldemokraadid on minevikus alati valitsenud üksi. Kui nad enamust pole saanud, siis on rohelised ja Vasakpartei toetanud vähemusvalitsust. Seekord oleksid nad aga vasakbloki teised liikmed võidu korral valitsusse kaasatud. Koalitsioon tehtigi hirmust, et rohelised vastasel korral liituvad tänu soovile valitsusse pääseda hoopis parempoolse blokiga.
Kuivõrd Rootsi parempoolsed on ka nihkunud suhteliselt tsentrisse, nagu Euroopa parempoolsetel viimasel ajal tavaks, ja nad polnud vimase nelja aasta jooksul heaoluriiki lõhkunud, siis polnud rahva jaoks nende tagasivalimine probleem. Kindlasti tuleb sotsiaaldemokraatide kaotusi otsida ka mitte piisavalt populaarses juhis Mona Sahlinis, kellest oleks saanud riigi esimene naispeaminister, kuid kelle minevikku varjutavad paar skandaali, millest tuntum seotud ministrina riigi krediitkaardi kasutamisega. Peaminister Reinfeldt juhtis Sahlini ees tugevalt peaministrikandidaatide populaarsuse edetabelis, mis on üks moderaatide esinemise tugevuse põhjus. Samas on moderaatide edu taga lisaks veel riigi suhteliselt hea majandusseis ja kuna rahvas soovis valitsuse jätkamist eesotsas praeguse peaministriga, said nad ka lisakohti oma koalitsioonipartnerite arvelt. Rootsi Demokraatide parlamenti pääsemine on seotud viimasel ajal kogu Euroopas leviva trendiga, kus paremäärmuslased saavad majandussurutises immigrantide (ja neile toetuste maksmise) kritiseerimise eest toetust.
Tulevane valitsus
Kuivõrd paremtsentristlikul koalitsioonil jäi enamusest puudu 3 kohta, peavad nad kaasama valitsemisse kas rohelised või Rootsi Demokraadid. Viimast on peaminister Reinfeldt lubanud mitte teha. Rohelised kutsutakse tõenäoliselt kõnelustele, kuid hetkeseisuga ei peeta tõenäoliseks, et nad lähevad, kuna paljud nende valijad ei toetaks seda. Samas on nende juht enne valimisi öelnud, et Rootsi Demokraatide valitsusse pääsemise ärahoidmiseks on nad valmis ise seda kaaluma.
Lõpetuseks
Suhetes Eestiga ei muutu nende valimistulemuste puhul midagi: suhted olid, on ja jäävad väga headeks, sõltumata, kas võimul on vasakpoolsed või parempoolsed. Kuivõrd mitmed Eesti parempoolsed on Rootsi valimistulemuse üle headmeelt avaldanud, kutsun neid järgima oma Rootsi sõsarparteide eeskuju: mitte langetama makse ja muutuma ise ka sotsiaalsemaks. Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks tuleb Rootsi valimistulemustest õppida seda, et ei tasu enne valimisi ennast siduda mõne teise parteiga ehk kas valitsuseparteide või Keskerakonnaga, vaid jätta leeri valimine ikka valimisjärgsesse aega vastavalt valimistulemustele. Kuigi neid situatsioone ei saa päris võrrelda, on see teatud mõttes õpetlik, kuidas Rootsi sotsiaaldemokraadid ennast liialt roheliste ja Vasakpartei külge sidununa kaotasid ise hääli.
Ilmus Äripäevas 22. septembril 2010
Friday 13 August 2010
Slovakkia kinnitas valimistrende Euroopas
Pühapäeval toimunud Slovakkia valimistel said võidu valitsevad sotsiaaldemokraadid peaminister Robert Fico juhtimisel, kuid tõenäoliselt jäävad nad opositsiooni. Ehk kordus sama, mis poolteist nädalat varem toimunud Tšehhi ja paljudel muudel viimastel Euroopa valimistel, kus koalitsiooni moodustavad parempoolsed.
Nüüd, kus on sisuliselt läbi saanud Euroopa selle kevadine valimiste maraton, võib teha kokkuvõtteid hetkel valitsevatest trendidest. Kevadel toimunud kuutel valimistel on kahtedel võitnud konservatiivid, kahtedel sotsiaaldemokraadid ja ühel liberaalid. Belgiat on raskem hinnata riigi keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid rahvuslased ja sotsiaaldemokraadid. Samas tundub, et kõik juba moodustatud või moodustatavad valitsused tulevad parempoolsed, jällegi välja arvatud Belgia, kus alati on riigisüsteemi tõttu vikerkaarevalitsus, seekord vist küll sotsiaaldemokraadis peaministriga üle mitmekümne aasta. Hollandis küll ei ole veel asjad päris selged, kuid peaminister tuleb igal juhul sealgi parempoolsete hulgast.
Slovakkia valimistulemused ja -teemad
Selge võidu valimistel sai Sotsiaaldemokraatlik Partei Smer, mis tõlkes tähendab suunda. Nad parandasid 6% võrra oma eelmist tulemust, kogudes peaaegu 35% häältest ja 150-st kohast 62. Teiseks tulnud konservatiivne Demokraatlik ja Kristlik Liit jäi kaugele maha, saades vaid 28 kohta, mis on 3 vähem, kui neil eelmises parlamendis oli. Nende liitlased, eelmisel aastal moodustatud teine euroskeptiline konservatiivne partei Vabadus ja Solidaarsus sai 22 ning Kristlik Demokraatlik Liikumine 15 kohta, kes said juurde eelmiste valimistega võrreldes ühe koha. Lisaks said parlamenti veel samuti aasta enne valimisi moodustatud uus ungarlaste partei - tsentristlik Sild ehk Most – Hid 14 kohaga, mis teeb samuti koostööd parempoolsetega, ja Smeri praegune koalitsioonipartner paremäärmuslik Slovakkia Rahvuslik Partei 9 kohaga, kaotades 11 kohta. Tegemist on sõnades tõesti populistliku natsionalistliku parteiga, kes süüdistab Slovakkia hädades peamiselt mustlasi ja ungarlasi. Parlamendist jäid esmakordselt Slovakkia iseseisvusaja jooksul välja endise autoritaarsusele kaldunud pikaaegse peaministri Vladimir Meciari partei Rahvapartei – Demokraatlik Slovakkia Liikumine, mis kuulus seni samuti koalitsiooni. Meciarit on tihti võrreldud ka Edgar Savisaarega. Teine ungarlaste erakond, mis oli ka parlamendis iseseisvusest peale – Ungari Koalitsiooni Partei, ei ületanud samuti 5%-list valimiskünnist.
Valimistel toimuski võitlus parempoolse bloki ja Smeri ning tema toetajate vahel. Smer lubas jätkata heaoluriigi ülesehitamist ning kasutas kampaanias palju seda, et nad tõid Slovakkiasse euro. Parempoolsed, kes muuseas on lubanud alles jätta kõik sotsiaaltoetused, rääkisid majanduse kordategemisest. Kampaaniat mõjutasid ka üleujutused ja ungarlaste temaatika. Teatavasti lubas Ungari uus valitsus kodakondsust kõigile väljaspool Ungarit elavatele ungarlastele, keda Slovakkias on üle 10 protsendi. Fico teatas seepeale, et Slovakkia ungarlased, kes Ungari kodakondsuse võtavad, jäävad ilma Slovakkia omast. Mõlemas riigis toimunud valimised mõjusid ka halvasti kahe riigi suhetele, kuna valimiskampaanias käis kõva vastaspoole mustamine.
Võimalik uus valitsus
Slovakkia president Ivan Gasparovic, kes sai ametisse tänu Smeri toetusele, tegi valitsuse moodustamise ülesande traditsiooniliselt võitnud partei erakonna juhile ehk Ficole. Samas kuna Slovakkias pole rohkem vasakpoolseid parteisid peale Smeri, tundub et valitsuse moodustab siiski konservatiivide liider Iveta Radicova koos ülejäänud 3 oma liitlasparteiga. Smeri partneritest on alles jäänud vaid Slovakkia Rahvuslik Partei.
Valitsev koalitsioon, kuhu kuuluvad sotsiaaldemokraadid koos paremäärmuslaste ja autoritaarsele kalduva Meciari parteiga on Euroopa mõistes kindlasti erandlik. Peamine põhjuse selleks oli, et Ficol ei olnud kellegi muuga koos valitseda. Selle koalitsiooni moodustamine ajas tagajalgadele ka Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES), kes peatas Smeri assotsieerunud liikmestaatuse. Kui peale 2-aastast valitsemist oli näha, et Slovakkia Rahvuslik Partei ei vii ellu oma retoorikat mustlaste osas, vaid kasutas seda populistlikult ainult häälte võitmiseks, võeti ka Smer PES-i tagasi. Üldse tundub, et äärmuslike parteide toetuse kahandamise parim viis on võtta nad koalitsioonipartnerina mõneks ajaks valitsusse, kus nad ei saa oma äärmuslikke lubadusi ellu viia ja kaotavad seetõttu valijate toetuse. Nii juhtus ka Slovakkia Rahvusliku Parteiga, kes on kaotanud üle poole oma toetusest.
Euroopa trendid
Kõikide tänavu toimunud valimiste sisulisteks võitjateks parempoolsed, isegi kui sotsiaaldemokraadid on teinud parima tulemuse. Tundub, et kui 90ndate ja selle sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Põhjused selles võivad peituda kas sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt mõnda teist parteid või majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide loomises, kes räägivad majandusteemadest ja mis koos vanade paremerakondadega koos saavad lihtsalt rohkem hääli, nagu Tšehhis ja Slovakkias ning ka Hollandis, kus mängis muidugi rolli ka paremäärmusliku Vabaduspartei suur populaarsus, mis on eraldi nähtus. Belgias keerulise riigisüsteemi järgi jällegi raske hinnata, aga võib öelda, et sotsiaaldemokraadid võitsid prantsusekeelsete hulgas ja Belgias ainsana võib see kevad toimunud valimistejärgselt tulla võimule sotsiaaldemokraadist peaminister, küll koalitsioonivalitsuses.
Sotsiaaldemokraadid on peale neid valimisi Euroopa Liidus valitsuste eesotsa jäänud veel vaid Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Sloveenias ja Austrias ning Luksemburgis koalitsioonipartnerina. Nagu mainitud ei ole veel lõplikult selge Slovakkia, Hollandi ning Belgia uus valitsus. Selleks suveks on küll valimismaraton läbi, aga sügisel on tulemas valimised Rootsis ja Lätis, mis võivad muuta trendi, kuna mõlemas võivad võita vasakpoolsed jõud.
Ilmus Eesti Päevalehes 18. juuni 2010 (lühendatult)
Nüüd, kus on sisuliselt läbi saanud Euroopa selle kevadine valimiste maraton, võib teha kokkuvõtteid hetkel valitsevatest trendidest. Kevadel toimunud kuutel valimistel on kahtedel võitnud konservatiivid, kahtedel sotsiaaldemokraadid ja ühel liberaalid. Belgiat on raskem hinnata riigi keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid rahvuslased ja sotsiaaldemokraadid. Samas tundub, et kõik juba moodustatud või moodustatavad valitsused tulevad parempoolsed, jällegi välja arvatud Belgia, kus alati on riigisüsteemi tõttu vikerkaarevalitsus, seekord vist küll sotsiaaldemokraadis peaministriga üle mitmekümne aasta. Hollandis küll ei ole veel asjad päris selged, kuid peaminister tuleb igal juhul sealgi parempoolsete hulgast.
Slovakkia valimistulemused ja -teemad
Selge võidu valimistel sai Sotsiaaldemokraatlik Partei Smer, mis tõlkes tähendab suunda. Nad parandasid 6% võrra oma eelmist tulemust, kogudes peaaegu 35% häältest ja 150-st kohast 62. Teiseks tulnud konservatiivne Demokraatlik ja Kristlik Liit jäi kaugele maha, saades vaid 28 kohta, mis on 3 vähem, kui neil eelmises parlamendis oli. Nende liitlased, eelmisel aastal moodustatud teine euroskeptiline konservatiivne partei Vabadus ja Solidaarsus sai 22 ning Kristlik Demokraatlik Liikumine 15 kohta, kes said juurde eelmiste valimistega võrreldes ühe koha. Lisaks said parlamenti veel samuti aasta enne valimisi moodustatud uus ungarlaste partei - tsentristlik Sild ehk Most – Hid 14 kohaga, mis teeb samuti koostööd parempoolsetega, ja Smeri praegune koalitsioonipartner paremäärmuslik Slovakkia Rahvuslik Partei 9 kohaga, kaotades 11 kohta. Tegemist on sõnades tõesti populistliku natsionalistliku parteiga, kes süüdistab Slovakkia hädades peamiselt mustlasi ja ungarlasi. Parlamendist jäid esmakordselt Slovakkia iseseisvusaja jooksul välja endise autoritaarsusele kaldunud pikaaegse peaministri Vladimir Meciari partei Rahvapartei – Demokraatlik Slovakkia Liikumine, mis kuulus seni samuti koalitsiooni. Meciarit on tihti võrreldud ka Edgar Savisaarega. Teine ungarlaste erakond, mis oli ka parlamendis iseseisvusest peale – Ungari Koalitsiooni Partei, ei ületanud samuti 5%-list valimiskünnist.
Valimistel toimuski võitlus parempoolse bloki ja Smeri ning tema toetajate vahel. Smer lubas jätkata heaoluriigi ülesehitamist ning kasutas kampaanias palju seda, et nad tõid Slovakkiasse euro. Parempoolsed, kes muuseas on lubanud alles jätta kõik sotsiaaltoetused, rääkisid majanduse kordategemisest. Kampaaniat mõjutasid ka üleujutused ja ungarlaste temaatika. Teatavasti lubas Ungari uus valitsus kodakondsust kõigile väljaspool Ungarit elavatele ungarlastele, keda Slovakkias on üle 10 protsendi. Fico teatas seepeale, et Slovakkia ungarlased, kes Ungari kodakondsuse võtavad, jäävad ilma Slovakkia omast. Mõlemas riigis toimunud valimised mõjusid ka halvasti kahe riigi suhetele, kuna valimiskampaanias käis kõva vastaspoole mustamine.
Võimalik uus valitsus
Slovakkia president Ivan Gasparovic, kes sai ametisse tänu Smeri toetusele, tegi valitsuse moodustamise ülesande traditsiooniliselt võitnud partei erakonna juhile ehk Ficole. Samas kuna Slovakkias pole rohkem vasakpoolseid parteisid peale Smeri, tundub et valitsuse moodustab siiski konservatiivide liider Iveta Radicova koos ülejäänud 3 oma liitlasparteiga. Smeri partneritest on alles jäänud vaid Slovakkia Rahvuslik Partei.
Valitsev koalitsioon, kuhu kuuluvad sotsiaaldemokraadid koos paremäärmuslaste ja autoritaarsele kalduva Meciari parteiga on Euroopa mõistes kindlasti erandlik. Peamine põhjuse selleks oli, et Ficol ei olnud kellegi muuga koos valitseda. Selle koalitsiooni moodustamine ajas tagajalgadele ka Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES), kes peatas Smeri assotsieerunud liikmestaatuse. Kui peale 2-aastast valitsemist oli näha, et Slovakkia Rahvuslik Partei ei vii ellu oma retoorikat mustlaste osas, vaid kasutas seda populistlikult ainult häälte võitmiseks, võeti ka Smer PES-i tagasi. Üldse tundub, et äärmuslike parteide toetuse kahandamise parim viis on võtta nad koalitsioonipartnerina mõneks ajaks valitsusse, kus nad ei saa oma äärmuslikke lubadusi ellu viia ja kaotavad seetõttu valijate toetuse. Nii juhtus ka Slovakkia Rahvusliku Parteiga, kes on kaotanud üle poole oma toetusest.
Euroopa trendid
Kõikide tänavu toimunud valimiste sisulisteks võitjateks parempoolsed, isegi kui sotsiaaldemokraadid on teinud parima tulemuse. Tundub, et kui 90ndate ja selle sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Põhjused selles võivad peituda kas sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt mõnda teist parteid või majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide loomises, kes räägivad majandusteemadest ja mis koos vanade paremerakondadega koos saavad lihtsalt rohkem hääli, nagu Tšehhis ja Slovakkias ning ka Hollandis, kus mängis muidugi rolli ka paremäärmusliku Vabaduspartei suur populaarsus, mis on eraldi nähtus. Belgias keerulise riigisüsteemi järgi jällegi raske hinnata, aga võib öelda, et sotsiaaldemokraadid võitsid prantsusekeelsete hulgas ja Belgias ainsana võib see kevad toimunud valimistejärgselt tulla võimule sotsiaaldemokraadist peaminister, küll koalitsioonivalitsuses.
Sotsiaaldemokraadid on peale neid valimisi Euroopa Liidus valitsuste eesotsa jäänud veel vaid Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Sloveenias ja Austrias ning Luksemburgis koalitsioonipartnerina. Nagu mainitud ei ole veel lõplikult selge Slovakkia, Hollandi ning Belgia uus valitsus. Selleks suveks on küll valimismaraton läbi, aga sügisel on tulemas valimised Rootsis ja Lätis, mis võivad muuta trendi, kuna mõlemas võivad võita vasakpoolsed jõud.
Ilmus Eesti Päevalehes 18. juuni 2010 (lühendatult)
Belgias võitsid flaami rahvuslased ja sotsialistid
Belgia erakorralistel valimistel sai kõige rohkem hääli siiani marginaalne olnud konservatiivne flaami rahvuslaste ja Flandria Vabariigi loomist sooviv separatistlik erakond Uus Flaami Allianss (NVA). Flaami ja vallooni kogukonna peale kokku sai suurimaks jõuks Sotsialistlik blokk, kelle prantsusekeelne sõsarpartei sai Valloonias kõige rohkem hääli.
Valimistulemus ja võimalik uus valitsus
NVA on uus partei, loodud 2001. aastal lagunenud vana flaami rahvuslaste erakonna Rahvaliidu lagunemisel. Nad on mõõdukamad rahvuslased, kui näiteks Flaami Huvi nimeline erakond ja võitsid tänu siiani valitsenud mõõdukate flaami parteide suutmatusele leida viimase 3 aasta jooksul lahendus riigireformile ja seetõttu valiti radikaalsemaid erakondi. 2003. aastal osalesid nad valimistel üksi, saades vaid ühe koha. 3 aastat tagasi toimunud valimistel said nad flaami kristlike demokraatidega valimisliidus olles 5 kohta. Valimisliit aga läks lõhki 2008. aastal ja seega kandideerisid nad oma partei nime all ja edukalt, võites 27 kohta ja saades suurimaks üksikparteiks.
Belgia föderaalriigi valimissüsteemi eripära tõttu, kus Flandrias ja Valloonias on erinevad parteid, ei ole nad aga riigi suurim blokk, kuna neil puudub sõsarpartei Valloonias. Seetõttu tõusis suurimaks jõuks prantsusekeelse Sotsialistliku Partei ja Flaami Sotsialistliku Partei - Erinev kokkuliitmisel moodustuv blokk. Prantsusekeelsed sotsid said juurde 6 kohta ja oma 26 mandaadiga kaotasid vaid ühe kohaga NVA-le, flaami sotsid hoidsid 13 kohaga sisuliselt oma positsiooni, kaotades vaid ühe mandaadi. Belgia traditsiooni kohaselt saab võitnud bloki suurima partei juhist peaminister, kelleks esmakordselt Belgia keele piiri pidi eraldatud parteide ajaloos alates aastast 1981. on prantsusekeelne belglane ehk Sotsialistliku Partei juht Elio di Rupo. Ta oleks ka esimene sotsialistlik peaminister alates 1974. aastast. Loomulikult on aga kõik siiani veel lahtine, sest NVA lõi kaardid täiesti segamini, kuna enne ei ole juhtunud nii, et valimised võidab partei, kellel puudub teises keelekogukonnas sõsarerakond. Valitsuse moodustamisel tekib peamine küsimus, kas seal osaleb NVA ja kui jah, siis kui suuri järeleandmisi on prantsusekeelsed parteid nõus neile tegema.
Teised Flandria parteid sisuliselt kõik kaotasid kohti: siiani peaministri kohta hoidnud Kristlik Demokraatlik ja Flaamlase nimeline konservatiivne erakond kukkusid 25-lt kohalt 17-le, Flaami Liberaalid ja Demokraadid said 13 kohta, kaotades 5 mandaati. Paremäärmuslik ja ka Flandria iseseisvumist toetav Flaami Huvi erakond kaotas samuti 5 kohta, jäädes 12 mandaadi peale ning konservatiivne Dedeckeri Listi nimeline erakond jäi vaid 1 koha peale, kaotades 4 mandaati. Ainsana said ühe koha juurde Flaami rohelised, kellel on nüüd 5 mandaati.
Valloonia poole pealt kaotasid samuti pea kõik teised suured parteid: liberaalne Reformi Liikumine kaotas 5 mandaati, jäädes 18 koha peale; kristlik demokraatlik Humanistlik Demokraatlik Keskus ühe koha, jäädes 9 mandaadi peale ja paremäärmuslik Rahvusrinne jäi üldse välja. Valloonia roheline partei ECOLO säilitas oma 8 mandaati ja parlamenti pääses ka ühe kohaga uus konservatiivne Rahva Partei.
Ilmus Eesti Päevalehes 15. juuni 2010 (lühendatult)
Valimistulemus ja võimalik uus valitsus
NVA on uus partei, loodud 2001. aastal lagunenud vana flaami rahvuslaste erakonna Rahvaliidu lagunemisel. Nad on mõõdukamad rahvuslased, kui näiteks Flaami Huvi nimeline erakond ja võitsid tänu siiani valitsenud mõõdukate flaami parteide suutmatusele leida viimase 3 aasta jooksul lahendus riigireformile ja seetõttu valiti radikaalsemaid erakondi. 2003. aastal osalesid nad valimistel üksi, saades vaid ühe koha. 3 aastat tagasi toimunud valimistel said nad flaami kristlike demokraatidega valimisliidus olles 5 kohta. Valimisliit aga läks lõhki 2008. aastal ja seega kandideerisid nad oma partei nime all ja edukalt, võites 27 kohta ja saades suurimaks üksikparteiks.
Belgia föderaalriigi valimissüsteemi eripära tõttu, kus Flandrias ja Valloonias on erinevad parteid, ei ole nad aga riigi suurim blokk, kuna neil puudub sõsarpartei Valloonias. Seetõttu tõusis suurimaks jõuks prantsusekeelse Sotsialistliku Partei ja Flaami Sotsialistliku Partei - Erinev kokkuliitmisel moodustuv blokk. Prantsusekeelsed sotsid said juurde 6 kohta ja oma 26 mandaadiga kaotasid vaid ühe kohaga NVA-le, flaami sotsid hoidsid 13 kohaga sisuliselt oma positsiooni, kaotades vaid ühe mandaadi. Belgia traditsiooni kohaselt saab võitnud bloki suurima partei juhist peaminister, kelleks esmakordselt Belgia keele piiri pidi eraldatud parteide ajaloos alates aastast 1981. on prantsusekeelne belglane ehk Sotsialistliku Partei juht Elio di Rupo. Ta oleks ka esimene sotsialistlik peaminister alates 1974. aastast. Loomulikult on aga kõik siiani veel lahtine, sest NVA lõi kaardid täiesti segamini, kuna enne ei ole juhtunud nii, et valimised võidab partei, kellel puudub teises keelekogukonnas sõsarerakond. Valitsuse moodustamisel tekib peamine küsimus, kas seal osaleb NVA ja kui jah, siis kui suuri järeleandmisi on prantsusekeelsed parteid nõus neile tegema.
Teised Flandria parteid sisuliselt kõik kaotasid kohti: siiani peaministri kohta hoidnud Kristlik Demokraatlik ja Flaamlase nimeline konservatiivne erakond kukkusid 25-lt kohalt 17-le, Flaami Liberaalid ja Demokraadid said 13 kohta, kaotades 5 mandaati. Paremäärmuslik ja ka Flandria iseseisvumist toetav Flaami Huvi erakond kaotas samuti 5 kohta, jäädes 12 mandaadi peale ning konservatiivne Dedeckeri Listi nimeline erakond jäi vaid 1 koha peale, kaotades 4 mandaati. Ainsana said ühe koha juurde Flaami rohelised, kellel on nüüd 5 mandaati.
Valloonia poole pealt kaotasid samuti pea kõik teised suured parteid: liberaalne Reformi Liikumine kaotas 5 mandaati, jäädes 18 koha peale; kristlik demokraatlik Humanistlik Demokraatlik Keskus ühe koha, jäädes 9 mandaadi peale ja paremäärmuslik Rahvusrinne jäi üldse välja. Valloonia roheline partei ECOLO säilitas oma 8 mandaati ja parlamenti pääses ka ühe kohaga uus konservatiivne Rahva Partei.
Ilmus Eesti Päevalehes 15. juuni 2010 (lühendatult)
Hollandis võitsid liberaalid ja Vabaduspartei
Eile lõppenud erakorralistel Hollandi valimistel sai oodatult võidu liberaalne Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei. Napilt jäi teiseks sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Tõenäoliselt on riigi järgmine peaminister liberaalide esimees Mark Rutte.
Valimised toimusid peale seda, kui Tööpartei lahkus kevadel valitsusest seoses vaidlusega Afganistani missiooni jätkamise üle.
Valimistulemus
Valimised esimest korda partei 62-aastases ajaloos võitnud liberaalid said parlamendi 150-st kohast 31, suurendades oma kohtade arvu eelmise korraga võrreldes 9 koha võrra. Teiseks tulnud Tööpartei kaotas neile napilt, saades 30 kohta. Samas kaotasid nad eelmise korraga võrreldes 3 kohta. Valimiste suurimaks võitjaks võib aga hoopis pidada paremäärmuslikku immigrantide-vastast Geert Wildersi juhitavat Vabadusparteid, kes vaatamata sellele, et vahepeal ennustati neile isegi võitu või teist kohta, suutis teha kolmanda tulemuse, kasvatades oma kohtade arvu tervelt 15 võrra 24-ni. Konkurentsitult suurimaks kaotajaks on siiani valitust juhtinud Jan Peter Balkenende Kristlik Demokraatlik Üleskutse, kes kaotas tervelt 20 kohta, jäädes esmakordselt peale antud kujul partei moodustamist 1977. aastal esikolmikust välja, saades vaid 21 kohta. Balkenende astus ka peale valimistulemuste selgumist tagasi ja ta lahkub ka parlamendist.
Veel said parlamenti Sotsialistlik Partei 15 kohaga, kes kaotas eelmise korraga võrreldes 10 kohta, sotsiaalliberaalne Demokraadid 66 erakond 10 kohaga, suurendades oma esindatust 7 koha võrra ning Vasak Roheline erakond samuti 10 kohaga, saades 3 kohta rohkem.
Kuna Hollandis puudub künnis parlamenti pääsemiseks, saavad alati sisse ka spetsiifilised väikeerakonnad, kelle toetus püsib alati suhteliselt sama. Nagu eelmine kord, on ka uues parlamendis esindatud siiani valitsusse kuulunud Kristlik Liit 5 kohaga, kaotades ühe koha. Samuti jäid samade kohtade arvule ka konservatiivne-evangeelne Reformitud Poliitiline Partei 2 koha ja loomaõiguste eest seisev Loomade Partei samuti 2 kohaga. Reformitud Poliitiline Partei näol on tegemist niivõrd konservatiivse kalvinistliku erakonnaga, kes ei tahtnud isegi naisi oma erakonna valimisnimekirjadesse, mistõttu neid anti sellepärast isegi kohtusse, kus nad ka kaotasid, nii et naised said nende nimekirjades kandideerida.
Valimiskampaania ja -teemad
Valimiste peateemaks kujunesid kahe suurima partei: parempoolse - liberaalide ja vasakpoolse - Tööerakonna vahel majandus ja eelarvekärped. Kuigi paremäärmuslased üritasid majandusteemat siduda ka integratsiooniga, nimelt olla üks majandusinstituut arvutanud välja, et immigrandid maksavad Hollandi ühiskonnale 7 miljardit eurot aastat, jäi majandus siiski peateemaks.
Kuivõrd peaministri Kristlike Demokraatide erakonnast oli kõigil sõna otsese mõttes villand, tõusis parempoolsete ideede kaitsjaks seni nende väikevenna staatuses olnud liberaalid, kes suutsid täpsemini tabada rahva meeleolusid ja rääkisid majandusest. Kuigi enne kampaania algust tundus küsitluste põhjal, et esimese parempartei koha võtab endale hoopis paremäärmuslik Vabaduspartei, ei tundunud enamusele inimestest siiski immigratsiooniteemad nii huvi pakkuvat.
Vasakul pool suutsid tööparteilased ennast päästa vahetult enne valimisi juhi vahetamisega. Nimelt oli eelmine juht, valitsuses asepeaminister olnud Wouter Bos ebapopulaarne, mis mõjutas ka partei populaarsust. Uueks esimeheks valiti kevadel populaarne Amsterdami linnapea Job Cohen, kes polnud küll poliitik, vaid pigem ametnik, sest erinevalt näiteks Eesti linnapeadest valitakse Hollandis linnapead konkursil ja kinnitatakse kuninganna poolt. Samas fakt, et tegemist polnud poliitiku, vaid ametnikuga, mõjutas ka Tööpartei populaarsust, kuna Cohen ei tundnud ennast mugavalt ei teledebattides ega ei suutnud ta ka poliitikule omaselt osavalt kõnelda. Seetõttu jäädi ka kohe peale valimisprogrammide avaldamist liberaalidele alla, kuna Tööpartei juht ei suutnud oma programmi piisavalt selgitada. Alles kampaania viimasel kahel nädalal kogemuse kasvades suutis ta erakonna populaarsust tõsta, eriti muutus see veel viimasel 48 tunnil. Üldiselt arvati, et kui valimiskampaania oleks veel natuke kestnud, oleks Tööpartei need ka võitnud, millest annavad ka tunnistust valimistulemused, kuna nädal enne valimis arvamusküsitlustes olnud 5%-line vahe liberaalidega muutus valimispäeval vaid 1%-liseks.
Valimiskampaania peateema oli majandus. Kuna kõik parteid toetasid eelarvekärpeid, oli küsimus tehnikas: kui ruttu ja kui suures ulatuses peaks neid läbi viidama. Liberaalid olid radikaalsed ja ütlesid, et nemad kärbivad 4 aastaga eelarves avalikke kulutusi 20% ehk 45 miljardi euro võrra, millega nad said ka noorte toetuse, kes soovisid kärped ära teha praegu ja mitte jätta neid tulevikuks, kui nad ise juba tööl käivad. Samuti soovisid liberaalid hoida kokku tervishoiukuludest. Tööpartei oli ettevaatlikum ja lubas pigem suurendada kõrgepalgaliste makse ja kinnisvara laenuintresside tagasimaksete lõpetamist laenu suuruse põhiselt (ehk mida suurem laen, seda rohkem saad raha tagasi), samuti ka loobuma näiteks uute hävituslennukite ostust ja raha pidi nende arvates tulema ka pensioniea tõstmisest 65-lt aastalt 67-le. Tervishoiu- ja muudest sotsiaalkuludest ei soovinud Tööpartei aga kokku hoida. Tõenäoliselt viimaste päevade toetus Tööparteile tuligi hirmust, et liberaalide reformikava on liiga radikaalne.
Võimalik uus valitsus
Kuivõrd valimised võitsid liberaalid, on nende karismaatiline esimees ka valitsuse moodustaja. Variante on reaalselt kolm. Üks variant on nn Violetne+ valitsus, kuhu kuuluksid liberaalid, Tööpartei, sotsiaalliberaalne D66 pluss rohelised. Samas on liberaalid ise enne valimisi öelnud, et sooviksid pigem moodustada paremvalitsust, kuhu siis võiksid kuuluda lisaks neile veel kristlikud demokraadid ja Vabaduspartei. Komistuskiviks võib saada aga Wildersi juhitav paremäärmuslik partei, kellega suurelt hävinud kristlike demokraatide osad liikmed eelistaksid mitte koos valitseda. See oleks esmakordne, kui Vabaduspartei pääseks Hollandis valitsusse. Tööpartei on ka ainsana välistanud nendega koos valitsuse moodustamise. Samas ei saa ka välistada, et tekib hoopis nö suur koalitsioon liberaalide, Tööpartei ja kristlike demokraatide vahel. Selle variandi puhul sõltub kõik aga jälle kristlikest demokraatidest, kes võib-olla soovivad hoopis jääda opositsiooni oma suure kaotuse tõttu, et seal populaarsust koguda.
Ilmus Eesti Päevalehes 11. juuni 2010 (lühendatult)
Valimised toimusid peale seda, kui Tööpartei lahkus kevadel valitsusest seoses vaidlusega Afganistani missiooni jätkamise üle.
Valimistulemus
Valimised esimest korda partei 62-aastases ajaloos võitnud liberaalid said parlamendi 150-st kohast 31, suurendades oma kohtade arvu eelmise korraga võrreldes 9 koha võrra. Teiseks tulnud Tööpartei kaotas neile napilt, saades 30 kohta. Samas kaotasid nad eelmise korraga võrreldes 3 kohta. Valimiste suurimaks võitjaks võib aga hoopis pidada paremäärmuslikku immigrantide-vastast Geert Wildersi juhitavat Vabadusparteid, kes vaatamata sellele, et vahepeal ennustati neile isegi võitu või teist kohta, suutis teha kolmanda tulemuse, kasvatades oma kohtade arvu tervelt 15 võrra 24-ni. Konkurentsitult suurimaks kaotajaks on siiani valitust juhtinud Jan Peter Balkenende Kristlik Demokraatlik Üleskutse, kes kaotas tervelt 20 kohta, jäädes esmakordselt peale antud kujul partei moodustamist 1977. aastal esikolmikust välja, saades vaid 21 kohta. Balkenende astus ka peale valimistulemuste selgumist tagasi ja ta lahkub ka parlamendist.
Veel said parlamenti Sotsialistlik Partei 15 kohaga, kes kaotas eelmise korraga võrreldes 10 kohta, sotsiaalliberaalne Demokraadid 66 erakond 10 kohaga, suurendades oma esindatust 7 koha võrra ning Vasak Roheline erakond samuti 10 kohaga, saades 3 kohta rohkem.
Kuna Hollandis puudub künnis parlamenti pääsemiseks, saavad alati sisse ka spetsiifilised väikeerakonnad, kelle toetus püsib alati suhteliselt sama. Nagu eelmine kord, on ka uues parlamendis esindatud siiani valitsusse kuulunud Kristlik Liit 5 kohaga, kaotades ühe koha. Samuti jäid samade kohtade arvule ka konservatiivne-evangeelne Reformitud Poliitiline Partei 2 koha ja loomaõiguste eest seisev Loomade Partei samuti 2 kohaga. Reformitud Poliitiline Partei näol on tegemist niivõrd konservatiivse kalvinistliku erakonnaga, kes ei tahtnud isegi naisi oma erakonna valimisnimekirjadesse, mistõttu neid anti sellepärast isegi kohtusse, kus nad ka kaotasid, nii et naised said nende nimekirjades kandideerida.
Valimiskampaania ja -teemad
Valimiste peateemaks kujunesid kahe suurima partei: parempoolse - liberaalide ja vasakpoolse - Tööerakonna vahel majandus ja eelarvekärped. Kuigi paremäärmuslased üritasid majandusteemat siduda ka integratsiooniga, nimelt olla üks majandusinstituut arvutanud välja, et immigrandid maksavad Hollandi ühiskonnale 7 miljardit eurot aastat, jäi majandus siiski peateemaks.
Kuivõrd peaministri Kristlike Demokraatide erakonnast oli kõigil sõna otsese mõttes villand, tõusis parempoolsete ideede kaitsjaks seni nende väikevenna staatuses olnud liberaalid, kes suutsid täpsemini tabada rahva meeleolusid ja rääkisid majandusest. Kuigi enne kampaania algust tundus küsitluste põhjal, et esimese parempartei koha võtab endale hoopis paremäärmuslik Vabaduspartei, ei tundunud enamusele inimestest siiski immigratsiooniteemad nii huvi pakkuvat.
Vasakul pool suutsid tööparteilased ennast päästa vahetult enne valimisi juhi vahetamisega. Nimelt oli eelmine juht, valitsuses asepeaminister olnud Wouter Bos ebapopulaarne, mis mõjutas ka partei populaarsust. Uueks esimeheks valiti kevadel populaarne Amsterdami linnapea Job Cohen, kes polnud küll poliitik, vaid pigem ametnik, sest erinevalt näiteks Eesti linnapeadest valitakse Hollandis linnapead konkursil ja kinnitatakse kuninganna poolt. Samas fakt, et tegemist polnud poliitiku, vaid ametnikuga, mõjutas ka Tööpartei populaarsust, kuna Cohen ei tundnud ennast mugavalt ei teledebattides ega ei suutnud ta ka poliitikule omaselt osavalt kõnelda. Seetõttu jäädi ka kohe peale valimisprogrammide avaldamist liberaalidele alla, kuna Tööpartei juht ei suutnud oma programmi piisavalt selgitada. Alles kampaania viimasel kahel nädalal kogemuse kasvades suutis ta erakonna populaarsust tõsta, eriti muutus see veel viimasel 48 tunnil. Üldiselt arvati, et kui valimiskampaania oleks veel natuke kestnud, oleks Tööpartei need ka võitnud, millest annavad ka tunnistust valimistulemused, kuna nädal enne valimis arvamusküsitlustes olnud 5%-line vahe liberaalidega muutus valimispäeval vaid 1%-liseks.
Valimiskampaania peateema oli majandus. Kuna kõik parteid toetasid eelarvekärpeid, oli küsimus tehnikas: kui ruttu ja kui suures ulatuses peaks neid läbi viidama. Liberaalid olid radikaalsed ja ütlesid, et nemad kärbivad 4 aastaga eelarves avalikke kulutusi 20% ehk 45 miljardi euro võrra, millega nad said ka noorte toetuse, kes soovisid kärped ära teha praegu ja mitte jätta neid tulevikuks, kui nad ise juba tööl käivad. Samuti soovisid liberaalid hoida kokku tervishoiukuludest. Tööpartei oli ettevaatlikum ja lubas pigem suurendada kõrgepalgaliste makse ja kinnisvara laenuintresside tagasimaksete lõpetamist laenu suuruse põhiselt (ehk mida suurem laen, seda rohkem saad raha tagasi), samuti ka loobuma näiteks uute hävituslennukite ostust ja raha pidi nende arvates tulema ka pensioniea tõstmisest 65-lt aastalt 67-le. Tervishoiu- ja muudest sotsiaalkuludest ei soovinud Tööpartei aga kokku hoida. Tõenäoliselt viimaste päevade toetus Tööparteile tuligi hirmust, et liberaalide reformikava on liiga radikaalne.
Võimalik uus valitsus
Kuivõrd valimised võitsid liberaalid, on nende karismaatiline esimees ka valitsuse moodustaja. Variante on reaalselt kolm. Üks variant on nn Violetne+ valitsus, kuhu kuuluksid liberaalid, Tööpartei, sotsiaalliberaalne D66 pluss rohelised. Samas on liberaalid ise enne valimisi öelnud, et sooviksid pigem moodustada paremvalitsust, kuhu siis võiksid kuuluda lisaks neile veel kristlikud demokraadid ja Vabaduspartei. Komistuskiviks võib saada aga Wildersi juhitav paremäärmuslik partei, kellega suurelt hävinud kristlike demokraatide osad liikmed eelistaksid mitte koos valitseda. See oleks esmakordne, kui Vabaduspartei pääseks Hollandis valitsusse. Tööpartei on ka ainsana välistanud nendega koos valitsuse moodustamise. Samas ei saa ka välistada, et tekib hoopis nö suur koalitsioon liberaalide, Tööpartei ja kristlike demokraatide vahel. Selle variandi puhul sõltub kõik aga jälle kristlikest demokraatidest, kes võib-olla soovivad hoopis jääda opositsiooni oma suure kaotuse tõttu, et seal populaarsust koguda.
Ilmus Eesti Päevalehes 11. juuni 2010 (lühendatult)
Thursday 12 August 2010
Tšehhi valimised: võitja jääb opositsiooni
Eelmisel nädalal toimunud Tsehhi Alamkoja valimised võitsid küll
sotsiaaldemokraadid, kuid kuna neil ei ole partnerit, kellega saaks
moodustada enamuse, tulevad võimule hoopis parempoolsed eesotsas
konservatiivse Kodanike Demokraatia Parteiga (ODS).
Valimistulemused
Sotsiaaldemokraadid said parlamendi 200 kohast 56. Kuigi nad tegid parima
tulemuse, kaotasid nad ometigi võrreldes eelmise korraga, kui jäädi
teiseks. Vahetult enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et
sotsiaaldemokraadid võidavad võimsamalt, ent tulemus kujunes ometigi väga
nõrgaks. Selle põhjused võivad peituda tugevas, ent ebapopulaarses juhis,
endises peaministris Jiri Paroubekis ja selles, et kogu kampaania oli vaid
temale suunatud. Sotsiaaldemokraatide toetus Tsehhis on peamiselt
väljaspool Prahat ja üle 40 aastaste inimeste hulgas, kellele nende
kampaania oli ka suunatud. Noorte hulgas on nad ebapopulaarsed, kuna
Paroubek olla kunagi peaministrina ära keelanud noorte peo, millel küll
polnud toimumisluba. Nii näiteks tegid ka seekord noored kunstnikud
sotside vastast kampaaniat, kuigi tekkis küsimus, et kes selle kinni
maksis. Lisaks üritasid parempoolsed näidata, et kõik vasakpoolsed on
kommunistid ja samuti kasutati Kreeka võlakriisi selleks, et valetada, et
vasakpoolsed on selle põhjustanud (kuigi tegelikult põhjustas kriisi
Kreeka eelmine parempoolne valitsus, lihtsalt praegu üritavad olukorda
lahendada Kreeka vasakpoolsed). Nii et nagu Eestiski, kus võitja
Keskerakond on jäänud opositsiooni, kuna kellegiga pole moodustada
valitsust, juhtus sama Tshehhiski.
Eelmiste valimiste võitja ODS, kes nüüd jäi napilt teiseks 53 kohaga,
kaotas samuti võimsalt võrreldes eelmise korraga. Mäletatavasti läksid
eelmistel valimised Euroopa parlamentaarsessse ajalukku sellega, et
parempoolne (ODS, kristlikud demokraadid ja rohelised) ja vasakpoolne
(sotsiaaldemokraadid ja kommunistid) blokk said võrdselt kohti
parlamendis. Kuna president Vaclav Klaus on parempoolne, nimetas ta
peaministriks oma liitlase Miroslav Topolaneki, kes lahendas olukorra
vasakult tiivalt saadikute ülesostmisega, mis küll aga ei toonud
stabiilset valitsust, nii et viimase aasta jooksul valitses Tsehhit
parteitutest koosnev üleminekuvalitsus. Ehkki erakorralised valimised
pidid toimuma tegelikult juba pool aastat tagasi, siis ühe parteitu
parlamendiliikme kaebuse peale tema õiguste rikkumisest viis Tsehhi
Konstitutsioonikohtu otsuseni, et valimised peavad toimuma korralistena.
Tegemist on ka Euroopa ajaloos suhteliselt pretsedenditu juhtumiga, kus
kohus ei luba valimiste toimumist.
Seekordsed tulemused kujunesid aga kahele suurele parteile kaotuseks
vahetult enne valimisi loodud kahe uue partei tugeva esinemise tõttu.
Neist kolmanda tulemuse 41 kohaga tegi aasta tagasi loodud erakond TOP09
ehk Traditsioon Vastutus Heaolu, mille esimees on üle-eelmises
parempoolses Topolaneki valitsuses olnud roheliste poolt nimetatud
välisminister, aadlipäritolu Karel Schwarzenberg. Partei loodi kristlikest
demokraatidest lahkunud inimeste põhjal ja seda toetab ka parteitute
linnapeade organisatsioon. Partei tegelikulks juhiks peetakse kristlike
demokraatide endist juhti Miroslav Kalousekit. Partei võitis valimised
Prahas, kus on alati võitnud ODS.
Viienda tulemuse 24 kohaga tegi vahetult enne valimisi uuesti ellu
äratatud partei nimega Avalikud Asjad, kui värvati esimeheks tuntud
ajakirjanik Radek John. Partei, mille uuesti-tekkelugu meenutab natuke
meie ResPublicat, rõhus uudsusele ja korruptsioonivastususele. Saatuse
irooniana selgus aga, et ajakirjanikust juhil endal oli probleeme
korruptsiooniga. Väidetavalt saanud partei loomist toetanud ärimehed aru,
et ODS on kaotanud populaarsuse Prahas ja selleks aitasid partei
elluäratamisele kaasa, kuna see oli keskendnud vaid pealinnale. Partei
auks tuleb öelda, et nad tõid poliitikasse palju naisi. Küll aga on
kritiseeritud, et partei loomist toetanud turvaärimehest võib saada
siseminister.
Neljanda tulemuse 26 kohaga teinud kommunistid pidid esmakordselt peale
kommunismi kokkulangemist kolmanda koha loovutama. Tsehhi Kommunistlik
Partei on ainus tugev Ida-Euroopa kommunistlik partei, olles muuseas
vahepeal isegi tülis Lääne-Euroopa kommunistidega, kuna ei nõustunud
stalinismi hukka mõistma.
Teised erakonnad, kes eelmised parlamendis olid: rohelised ja kristlikud
demokraadid ei ületanud seekord valimiskünnist. Kristlike demokraatide
jaoks oli see esmakordne peale kommunismi kokkulangemist.
Uus koalitsioon
Kohe peale valimistulemuste selgumist oli selge, et koalitsiooni
moodustavad 3 parempoolset parteid. Küsimus oli vaid, kas tulemas kolmest
parteist koosnev enamusvalitsus või vähemusvalitsus koos kolmanda partei
toetusega. Kuna kaks suuremat paremparteid ei nõustunud
vähemusvalitsusega, on koalitsiooniga sunnitud liituma ka Avalikud Asjad.
Uuel koalitsioonil on kokku 118 kohta. Peaministriks saab esialgse
kokkuleppe kohaselt ODS-i liider Petr Necas. Kuigi veel lõplikku
kokkulepet valitsuse moodustamiseks pole, on pooled ometi sõlminud
deklaratsiooni valitsuse moodustamiseks ja president Klaus tegi Necasele
reedel ka ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Valitsuse programmi
loomiseks on moodustatud seitse ekspertrühma. Kokku on lepitud, et
valitsuse peamised prioriteed on fiskaaldistsipliin ja võitlus
korruptsiooniga. Koalitsioon loodetakse modustada kuu ajaga.
Sotsiaaldemokraatide liider Paroubek astus kohe peale valimistulemuste
selgumist tagasi ja ajutiseks juhiks on nimetatud endine rahandmusminister
Bohuslav Sobotka. Sügisel kokkutulev sotsiaaldemokraatide kongress valib
uue juhi. Teiseks kandidaadiks peetakse ka Lõuna-Moraavia kuberneri Michal
Hasekit.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nagu Suurbritannia, Ungari, siis nüüd ka
Tsehhi tulemused näitavad Euroopas valitsevat trendi: parempoolsed on
võidulainel. Kõik kolm võitnud paremparteid on väga konservatiivsed,
moodustasid ju Tsehhi ja Briti konservatiivid Europarlamendis ka eraldi
rühma, kuna peavoolu konservatiivid olid liiga Euroopa-meelsed.
Ilmus Eesti Päevalehes 7. juunil 2010 (lühendatult)
sotsiaaldemokraadid, kuid kuna neil ei ole partnerit, kellega saaks
moodustada enamuse, tulevad võimule hoopis parempoolsed eesotsas
konservatiivse Kodanike Demokraatia Parteiga (ODS).
Valimistulemused
Sotsiaaldemokraadid said parlamendi 200 kohast 56. Kuigi nad tegid parima
tulemuse, kaotasid nad ometigi võrreldes eelmise korraga, kui jäädi
teiseks. Vahetult enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et
sotsiaaldemokraadid võidavad võimsamalt, ent tulemus kujunes ometigi väga
nõrgaks. Selle põhjused võivad peituda tugevas, ent ebapopulaarses juhis,
endises peaministris Jiri Paroubekis ja selles, et kogu kampaania oli vaid
temale suunatud. Sotsiaaldemokraatide toetus Tsehhis on peamiselt
väljaspool Prahat ja üle 40 aastaste inimeste hulgas, kellele nende
kampaania oli ka suunatud. Noorte hulgas on nad ebapopulaarsed, kuna
Paroubek olla kunagi peaministrina ära keelanud noorte peo, millel küll
polnud toimumisluba. Nii näiteks tegid ka seekord noored kunstnikud
sotside vastast kampaaniat, kuigi tekkis küsimus, et kes selle kinni
maksis. Lisaks üritasid parempoolsed näidata, et kõik vasakpoolsed on
kommunistid ja samuti kasutati Kreeka võlakriisi selleks, et valetada, et
vasakpoolsed on selle põhjustanud (kuigi tegelikult põhjustas kriisi
Kreeka eelmine parempoolne valitsus, lihtsalt praegu üritavad olukorda
lahendada Kreeka vasakpoolsed). Nii et nagu Eestiski, kus võitja
Keskerakond on jäänud opositsiooni, kuna kellegiga pole moodustada
valitsust, juhtus sama Tshehhiski.
Eelmiste valimiste võitja ODS, kes nüüd jäi napilt teiseks 53 kohaga,
kaotas samuti võimsalt võrreldes eelmise korraga. Mäletatavasti läksid
eelmistel valimised Euroopa parlamentaarsessse ajalukku sellega, et
parempoolne (ODS, kristlikud demokraadid ja rohelised) ja vasakpoolne
(sotsiaaldemokraadid ja kommunistid) blokk said võrdselt kohti
parlamendis. Kuna president Vaclav Klaus on parempoolne, nimetas ta
peaministriks oma liitlase Miroslav Topolaneki, kes lahendas olukorra
vasakult tiivalt saadikute ülesostmisega, mis küll aga ei toonud
stabiilset valitsust, nii et viimase aasta jooksul valitses Tsehhit
parteitutest koosnev üleminekuvalitsus. Ehkki erakorralised valimised
pidid toimuma tegelikult juba pool aastat tagasi, siis ühe parteitu
parlamendiliikme kaebuse peale tema õiguste rikkumisest viis Tsehhi
Konstitutsioonikohtu otsuseni, et valimised peavad toimuma korralistena.
Tegemist on ka Euroopa ajaloos suhteliselt pretsedenditu juhtumiga, kus
kohus ei luba valimiste toimumist.
Seekordsed tulemused kujunesid aga kahele suurele parteile kaotuseks
vahetult enne valimisi loodud kahe uue partei tugeva esinemise tõttu.
Neist kolmanda tulemuse 41 kohaga tegi aasta tagasi loodud erakond TOP09
ehk Traditsioon Vastutus Heaolu, mille esimees on üle-eelmises
parempoolses Topolaneki valitsuses olnud roheliste poolt nimetatud
välisminister, aadlipäritolu Karel Schwarzenberg. Partei loodi kristlikest
demokraatidest lahkunud inimeste põhjal ja seda toetab ka parteitute
linnapeade organisatsioon. Partei tegelikulks juhiks peetakse kristlike
demokraatide endist juhti Miroslav Kalousekit. Partei võitis valimised
Prahas, kus on alati võitnud ODS.
Viienda tulemuse 24 kohaga tegi vahetult enne valimisi uuesti ellu
äratatud partei nimega Avalikud Asjad, kui värvati esimeheks tuntud
ajakirjanik Radek John. Partei, mille uuesti-tekkelugu meenutab natuke
meie ResPublicat, rõhus uudsusele ja korruptsioonivastususele. Saatuse
irooniana selgus aga, et ajakirjanikust juhil endal oli probleeme
korruptsiooniga. Väidetavalt saanud partei loomist toetanud ärimehed aru,
et ODS on kaotanud populaarsuse Prahas ja selleks aitasid partei
elluäratamisele kaasa, kuna see oli keskendnud vaid pealinnale. Partei
auks tuleb öelda, et nad tõid poliitikasse palju naisi. Küll aga on
kritiseeritud, et partei loomist toetanud turvaärimehest võib saada
siseminister.
Neljanda tulemuse 26 kohaga teinud kommunistid pidid esmakordselt peale
kommunismi kokkulangemist kolmanda koha loovutama. Tsehhi Kommunistlik
Partei on ainus tugev Ida-Euroopa kommunistlik partei, olles muuseas
vahepeal isegi tülis Lääne-Euroopa kommunistidega, kuna ei nõustunud
stalinismi hukka mõistma.
Teised erakonnad, kes eelmised parlamendis olid: rohelised ja kristlikud
demokraadid ei ületanud seekord valimiskünnist. Kristlike demokraatide
jaoks oli see esmakordne peale kommunismi kokkulangemist.
Uus koalitsioon
Kohe peale valimistulemuste selgumist oli selge, et koalitsiooni
moodustavad 3 parempoolset parteid. Küsimus oli vaid, kas tulemas kolmest
parteist koosnev enamusvalitsus või vähemusvalitsus koos kolmanda partei
toetusega. Kuna kaks suuremat paremparteid ei nõustunud
vähemusvalitsusega, on koalitsiooniga sunnitud liituma ka Avalikud Asjad.
Uuel koalitsioonil on kokku 118 kohta. Peaministriks saab esialgse
kokkuleppe kohaselt ODS-i liider Petr Necas. Kuigi veel lõplikku
kokkulepet valitsuse moodustamiseks pole, on pooled ometi sõlminud
deklaratsiooni valitsuse moodustamiseks ja president Klaus tegi Necasele
reedel ka ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Valitsuse programmi
loomiseks on moodustatud seitse ekspertrühma. Kokku on lepitud, et
valitsuse peamised prioriteed on fiskaaldistsipliin ja võitlus
korruptsiooniga. Koalitsioon loodetakse modustada kuu ajaga.
Sotsiaaldemokraatide liider Paroubek astus kohe peale valimistulemuste
selgumist tagasi ja ajutiseks juhiks on nimetatud endine rahandmusminister
Bohuslav Sobotka. Sügisel kokkutulev sotsiaaldemokraatide kongress valib
uue juhi. Teiseks kandidaadiks peetakse ka Lõuna-Moraavia kuberneri Michal
Hasekit.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nagu Suurbritannia, Ungari, siis nüüd ka
Tsehhi tulemused näitavad Euroopas valitsevat trendi: parempoolsed on
võidulainel. Kõik kolm võitnud paremparteid on väga konservatiivsed,
moodustasid ju Tsehhi ja Briti konservatiivid Europarlamendis ka eraldi
rühma, kuna peavoolu konservatiivid olid liiga Euroopa-meelsed.
Ilmus Eesti Päevalehes 7. juunil 2010 (lühendatult)
Briti valimised: kes siis võitsid ja kes kaotasid?
Suurbritannias on võimul esimene koalitsioonivalitsus pärast II maailmasõda. Kuidas see juhtus ja kes on võitjad, kes kaotajad?
Nüüd, kus Suurbritannias on moodustunud esmakordselt koalitsioonivalitsus, konservatiivide (tooride) ja liberaaldemokraatide (libdemmide) vahel, ja samuti on esmakordselt peale 1974. aastat lõppenud valimised patiseisuga, on õige aeg analüüsida, kuidas asjaolud nõnda kujunesid.
Valimistulemused
Kuigi David Cameroni konservatiivid võitsid valimised, ei saanud nad enamust. Tööpartei (leiboristid) küll kaotas neile, kuid vähem, kui arvati. Pikalt arvamusküsitlustes juhtinud konservatiivide jaoks oli nende tulemus pettumus, arvestades, et leiboristid olid võimul olnud 13 aastat järjest ja vahepeal ülimalt ebapopulaarsed. Vahetult enne valimis tehtud küsitlustes olid nad pidevalt 3. kohal.
Pettunud olid ka liberaaldemokraadid, kelle toetusprotsendi juhi Nick Cleggi esmakordselt toimunud teledebatid lakke tõstsid. Partei lootis hõivata protsentides teise koha või vähemalt saada eelmisest korrast enam mandaate. Liberaaldemokraatide õnnetuseks sai Briti majoritaarne valimissüsteem, mis tõi neile 23% häälte eest 57 kohta, kaotades 5 kohta, samal ajal kui näiteks leiboristid said 29% ja 258 kohta.
Leiboristid tegid lõppeks suhteliselt viisaka tulemuse, hoides Alamkojas ära konservatiivide enamuse. Parlamendivalimistega samaaegselt toimunud kohalikel valimistel olid üllatuslikult edukaimad just leiboristid, võites näiteks Liverpooli tagasi libdemmidelt.
Väikeparteid jäid enam-vähem samadele numbritele, mis on ka loogiline, kuna peamiselt regioonide (kui Wales'i, Šotimaad ja Põhja-Iirimaad võib nii nimetada) rahvuslikel väikeparteidel on suhteliselt kindel valijaskond. Siin muutus vaid see, et esimest korda said esindatuse roheliste ja Põhja-Iirimaa mõõdukam liberaaldemokraatidega seotud parempartei, kes röövis koha nende käremeelse parempartei liidrilt.
Parlamendist jäid seegi kord välja eurovalimistel koguni tulemuse teinud Iseseisvuspartei ja ka Europarlamendis esindatud fashistlike sugemetega BNP. Iseseisvuspartei kandideeris ainsa üleriigilise partei esindajana Alamkoja esimehe vastu, ehkki traditsioonide kohaselt seda ei tehata, kuid ei suutnud kolmandast kohast enam, kaotades kohaliku partei esindajale.
Uus valitsus
Peale valimistulemusi oli selge, et sisuliselt ainuke töötav valitsus saaks olla kas konservatiivide koalitsioon liberaaldemokraatidega. Kõne alla oleks tulnud ka konservatiivide vähemusvalitsus. Libdemmide koalitsioon leiboristidega oleks reaalne olnud vaid, kui kahe peale oleks saavutatud enamus, mida neil ei olnud. Valitsemine oleks teoreetiliselt olnud võimalik ka neil kahepeale koos regioonide rahvuslike sotsiaaldemokraatlike väikeparteidega, kellest Põhja-iirimaa Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei on ametlikult seotud Tööparteiga ja rohelistega, kuid see variant tundus algusest peale ebatõenäoline.
Nick Clegg eelistas koalitsiooni tooridega, olles oma eelnevas karjääris töötanud konservatiivist voliniku Leon Brittani jaoks Euroopas. Clegg ütles seetõttu ka kohe peale valimisi välja, et esimesena peaksid saama valitsuse moodustamise õiguse konservatiivid, kui samas oleks enamuseta parlamendi puhul just Brownil olnud õigus üritada esimest korda.
Kuna tundus, et liberaaldemokraatide ja konservatiivide läbirääkimised on patiseisus, otsustas Brown veel viimast korda üritada leiboriste valitsusse tuua ja teatas oma tagasiastumisest Tööpartei esimehe kohalt. See mõjus: päevaga leppisid toorid liberaaldemokraatidega kokku ja Brown pidi tagasi astuma ka peaministri kohalt. Libdemmid said vastu 5 ehk neljandik ministrikohtadest ja lisaks ka muid positsioone, kokku 20. See on hea saavutus, arvestades, et vahepealset plaanid, mille kohaselt liberaaldemokraadid ei olekski valitsusega liitunud, vaid hoopis toetaksid neid hääletustel. Leiboristid polnud kokkuleppest libdemmidega "iga hinna eest" huvitatud. Esiteks nõudsid liberaaldemokraadid liiga palju, teiseks kartsid paljud leiboristidest parlamendisaadikud, et briti valijad, kes pole harjunud enamuseta parlamendiga, võtaks seda kui "kaotajate koalitsiooni".
Niisiis, said britid endale koalitsioonivalitsuse, kuid millest loobusid toorid ja millest libdemmid?
Liberaaldemokraatidel on seda koalitsiooni raske oma püsivalijatele selgitada, kuna teatavasti on see partei moodustunud ju kunagisest viigide ehk liberaalide parteist ja Tööparteist eraldunud sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, mida tuleks pigem siiski vasak-tsentristlikuks pidada. Kui vaadata, millest nad loobusid, on need päris muljetavaldavad järelandmised: esiteks, Briti Euroopa-meelseim erakond loobus euro nõudest (seda oleks muidugi olnud võimatu saada niikuinii, aga märgina on see tugev) ja teiseks samuti nõustusid nad referendumiga iga uue Euroopa lepingu puhul, millega toimub mingite siseriiklike õiguste ülekandumine Euroopa Liidule. Kolmandaks, peavad libdemmid toetama eelarvekulude kärpimist, mis ei ole populaarne liberaaldemokraatide vasakpoolsete valijate hulgas, nagu ka ülempiiri seadmist immigratsioonile väljastpoolt EL-i.
Toorid seevastu nõustusid referendumiga valimisseaduse muutmiseks, mille aega ei ole küll veel määratud. Samuti 5aastase parlamendiga, nii et järgmised valimised toimuvad igal juhul 2015, mis ei luba Cameronil erakorralisi valimisi esile kutsuda, kui konservatiivide populaarsus kasvab.
Perspektiiv ja mõju Eestile, mõju Euroopale?
Kuigi täna valitseb konservatiivide ja libdemmide hulgas rõõmupidu, on selle valitsuse püsimine järgmisel viiel aastal ebatõenäoline. Esiteks, libdemmid on loobunud liiga paljudest oma nö põhilubadustest, mida on neil raske seletada oma valijaskonnale ja ka oma tooride-vaenulikele parlamendiliikmetele. Juba praeguseks on osa nende vabatahtlikke lahkunud Tööparteisse. Teiseks, euroskeptiliste tooride hulgas on ka palju äärmuslikke konservatiivse kes peavad libdemme veelgi hullemaks kui leiboriste ja kes võivad ka hakata tekitama vastuolusid tooride sees. Sama võivad tegema hakata ka euroskeptikud, kui valitsus hakkab muutuma liiga Euroopa-meelseks.
Samas käivad ka kõlakad, et Cameron võib Europarlamendis viia toorid tagasi Euroopa Rahvaparteisse, kust ta nad eelmine aasta ära tõi liitu koos Ida-Euroopa ja Itaalia kahtlaste natsionalistlike väikeparteidega, mille eest teda on ka Suurbritannias kõvasti kritiseeritud. Huvitav saabki olema näha, kuidas siiani ülimalt euroskeptilised konservatiivid suudavad Euroopas hakkama saada. See ei olnud kindlasti probleem opositsioonis olles, kuid valitsuses peab käituma teistmoodi. Mart Laari kommentaar, et leiboristid on oma tegudes olnud euroskeptilisemad kui konservatiivid, on selles mõttes ebaadekvaatne, et konservatiivid on 13 aastat olnud opositsioonis ja vaid sõimanud EL-i, leiboristid reaalselt valitsesid sel ajal, kuigi brittidele omaselt ikka mõningase euroskeptitsismiga. Leiboristid on siiski üldjoontes Euroopa-meelne erakond, erinevalt konservatiividest. Suhetes Eestiga ei muutu võimuvahetusega tõenäoliselt midagi: suhted olid, on ja jäävad väga heaks.
Leiboristid seevastu on peale 13 aastat opositsioonis. Sügisel valivad leiborid omale uue esimehe, kes tuleb tõenäoliselt vendade Milibandide hulgast. Esimehe kampaania algas Browni tagasiastumisega parteijuhi kohalt, täna teatas ka eelmine välisminister David Miliband, et kandideeribki esimeheks.Ilmus Eesti Päevaleht Online's 14. mai 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)