Europarlamenti juhib üle viie aasta taas sotsiaaldemokraat

Euroopa Parlamendi praegusel kooseisul täitus aasta alguses pool mandaadi ajast ehk kaks ja pool aastat, mis tähendab, et kõik positsioonid lähevad ümbervalimisele. Seda isegi juhul, kui hetkel mingit organit juhtiv inimene jääb samaks. Seega peavad valimised toimuva kõikidele Europarlamendi kohtadele alustades parlamendi, fraktsioonide ja komisjonide juhtkonnast ning lõpetades fraktsioonide komisjonide koordinaatoritega. Lisaks muutuvad tihti parlamendi ja fraktsioonide juhtkonna muutustega toimuda ka muudatused kõrgemas ametnikekonnas. Tegelikult on tähtsamate positisoonide muudatustes juba sisuliselt kokku lepitud parlamendi koosseisu alguses ja üllatusi nendes ei tule. Seekord (või tegelikult nagu ajaloos kõikidel kordadel, v.a üks) on parlamendis tähtsaim ehk parlamendi presidendi positsioon ära jagatud kahe suurema fraktsiooni ehk kristlik demokraatliku Rahvapartei (edaspidi EPP ehk inglise keelest European People’s Party) ja sotsiaaldemokraatide vahel. Väiksemad fraktsioonid pole tihti sellega rahul, kuid tegemist on teatud mõttes paratamatusega: nii nagu Eestis moodustavad Vabariigi valitsuse võitjaerakonnad, nii saab europarlamendi tähtsaima koha ka üks kahest võitjast nii, et esimese poole mandaadist on president ühe fraktsiooni esindaja ja teise poole teine. Seega Europarlamendis „suurus loeb“, nagu ka valimiskampaanias pidevalt rääkisime.
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.

Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis