Viibides selle kuu alguses Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris, kohtusime muuhulgas ka Palestiina Parlamendi liikmetega kõikidest suurematest parteidest, Iisraeli vanglast vabanenud Palestiina vangidega ja kohalike inimestega nii ülikoolist, ärieliidist kui ka “tänavalt”.
Huvitavamatest külastustest võiks veel välja tuua visiidi Egiptuse ja Gaza vahelistesse (sala)tunnelitesse, miskaudu tuleb Gazasse põhiline kaup, sh ka näiteks autod.
Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.
Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.
Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.
Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.
Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.
Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.
Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.
Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.
Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.
Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.
Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.
Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.
Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.
Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.
Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.
Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s
Sunday, 13 November 2011
Tuesday, 8 November 2011
Gaza sektor: Iisraeli blokaadi tõttu äärmuslikus viletsuses kiduv Palestiina enklaav
Viibisin 31.10–3.11 Euroopa Parlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris.
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas.
Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed.
Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame.
Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga.
Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema.
Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks.
Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas.
Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed.
Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame.
Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga.
Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema.
Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks.
Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Wednesday, 15 June 2011
Soome valimistel jaotati parlamendikohad ümber
Soomes ligi kaks kuud tagasi toimunud valimised võitis küll senine valitsuspartei, parempoolne Koonderakond (Kokoomus), kuid tegelikuks võitjaks peetakse kolmandaks tulnud opositsioonilist eurovastast ja populistlikku Põlissoomlaste parteid (PS), kes peaaegu viiekordistas oma toetust. Samuti opositsiooniline Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) tegi teise tulemuse.
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Tuesday, 5 October 2010
Valijad toetasid stabiilsust
Läti laupäevased parlamendivalimised võitnud parempoolse valimisliidu Ühtsus saavutus näitab, et hirm venelaste ees tõi lätlased viimasel minutil hääletama.
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Monday, 4 October 2010
Lätis kõik veel lahtine: võimalikud variandid valitsuse loomiseks
Läti järgmise valitsusliidu koostamiseks on umbes viis tulemustest sõltuvat võimalust.
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Võitlus oligarhia ja rahvuste vahel
Seimi 10. koosseisu valimistele läheb viieprotsendilise künnise ületamislootustega üks partei ja viis valimisliitu, mis omakorda koosnevad kokku 11 parteist. Neist kaks on vasakpoolset venekeelset nimekirja ja neli parempoolset lätikeelset.
Peab kohe alguses ütlema, et Läti parlamentaarne parteimaastik on hulga kirjum kui Eesti oma ja Lätit iseloomustab lisaks veel see, et kõik suured venekeelsed erakonnad on vasakpoolsed ning lätikeelsed pigem parempoolsed. Seal pole ainsa Ida-Euroopa riigina välja kujunenud traditsioonilist parem-vasakskaalat, vaid valimisvõitlus käib eri oligarhide ärihuvide või rahvuste vahel.
Valimisvõitu ennustatakse suurimale venekeelsele valimisliidule nimega Kooskõla Keskus (tõlgitud ka Üksmeele Keskuseks), mis koosneb kahest parteist: sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Kooskõla ja Läti Sotsialistlikust Parteist. Viimast juhib eestlastelegi tuntud Läti kompartei viimane esimees, 1990-ndatel Läti Vabariigi vastasena vangis istunud Alfreds Rubiks. Valimisliidu peaministrikandidaat on Janis Urbanovics. Neile ennustatakse sajakohalises seimis 30 kohta.
Üksmeel võitis ka viimased kohalikud valimised Riias ja nende esindaja Nils Ušakovs on nüüd Riia linnapea. Nende poolt hääletab ka palju lätikeelseid inimesi, kuna paljudes küsimustes on nad võtnud mõõdukaid seisukohti ja samuti on tegemist ainsa suure vasakpoolse jõuga.
Umbes 25 kohta peaks saama praeguse valitsusliidu peamisi parteisid esindav valimisliit Ühtsus, mis koosneb kolmest parteist, millest suurim on peaminister Valdis Dombrovskise konservatiivne erakond Uus Aeg, ja kaks erakonda on moodustatud seimi liikmetest, kes lahkusid teistest parteidest. Dombrovskis on ka valimisliidu peaministrikandidaat.
Teine erakond on rahvuslik Kodanike Liit, mis tekkis Uuest Ajast ja rahvuslaste erakonnast Isamaale ja Vabadusele/LNNK eraldunud liikmete baasil. Seda erakonda juhib endine kaitseminister Girts Valdis Kristovskis, kes ühtlasi juhib ka Ühtsust, ja nemad kuuluvad ka valitsusse.
Teine uus erakond Ühiskond Teisele Poliitikale on tekkinud Rahvaerakonnast lahkunud liikmete baasil ning tegemist on vist ainsa lätikeelse sotsiaalsema erakonnaga, kel lootust parlamenti pääseda. Seda erakonda juhib endine majandusminister Aigars Štokenbergs ja teine nende tuntud esindaja on endine välisminister Artis Pabriks. Praegu kolme liikmega seimis esindatud erakond ministritega valitsusliitu formaalselt ei kuulu, kuid sisuliselt toetab neid.
Kolmandat kohta ennustatakse praegu valitsusliitu kuuluvale Roheliste ja Talunike Liidule, mille peaministrikandidaadiks on Läti tuntuim oligarh – Ventspilsi linnapea, praegu kohtu all olev Aivars Lembergs, kes küll ise ei kandideeri valimistel, kuid on mõne küsitluse kohaselt populaarseim valitsusjuhi kandidaat. See valimisliit koosneb kahest parteist, milleks on Kesk-erakond – Läti Talunike Liit ja Roheliste Erakond.
Keerulise ideoloogiaga parteid
Nende ideoloogiat on keeruline määrata, kuigi üldiselt arvatakse, et tsentristliku erakonnana võiksid nad koos töötada kõigiga. Nemad peaksid küsitluste põhjal saama umbes 15 kohta. See on ainus valimisliit, mis on säilinud muutumatul kujul eelmistest valimistest.
Neljanda koha peaks saama tõeline oligarhide valimisliit, opositsiooniline Hea Läti Eest (ka Parema Läti Eest), mis koosneb eelmised valimised võitnud konservatiivsest Rahvaerakonnast, mida juhib jälle poliitikas comeback’i teinud endine peaminister Andris Škele. Teine valimisliidu erakond on Riia võimuliitu koos Kooskõla Keskusega juhtiv sotsiaal-konservatiivne Läti Esimese Partei ja Läti Tee ühenderakond, mida juhib Riia aselinnapea Ainars Šlesers, kes on ka peaministrikandidaat. Mõlemat meest peetakse Lembergsi kõrval Läti oligarhideks. Valimisliidu juht ja üks kandidaate on ka Läti üle-eelmine president Guntis Ulmanis. Neile ennustatakse kümmet või natuke rohkem kohta.
Väiksemad tegijad äärtelt
•• Parlamenti peaks pääsema ka rahvuslaste valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb kahest natsionalistlikust erakonnast: praegu valitsusliitu kuuluvast Isamaale ja Vabadusele/LNNK ning parlamendis esindamata paremäärmuslikust ja euroskeptilisest erakonnast Kõik Lätile. Nende peaministrikandidaat on Isamaale ja Vabadusele/LNNK juht, europarlamendi liige Roberts Zile. Nemad peaksid saama umbes kümme kohta.
•• Viimasena peaks parlamenti pääsema ainus erakonna nime all kandideeriv nimekiri – venelaste Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mille peaministrikandidaat on Tatjana Ždanoka. Neile ennustatakse väga nappi parlamentipääsu ja maksimaalselt seitset-kaheksat kohta. Nemad on radikaalsem venekeelne erakond.
Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.
Ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Peab kohe alguses ütlema, et Läti parlamentaarne parteimaastik on hulga kirjum kui Eesti oma ja Lätit iseloomustab lisaks veel see, et kõik suured venekeelsed erakonnad on vasakpoolsed ning lätikeelsed pigem parempoolsed. Seal pole ainsa Ida-Euroopa riigina välja kujunenud traditsioonilist parem-vasakskaalat, vaid valimisvõitlus käib eri oligarhide ärihuvide või rahvuste vahel.
Valimisvõitu ennustatakse suurimale venekeelsele valimisliidule nimega Kooskõla Keskus (tõlgitud ka Üksmeele Keskuseks), mis koosneb kahest parteist: sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Kooskõla ja Läti Sotsialistlikust Parteist. Viimast juhib eestlastelegi tuntud Läti kompartei viimane esimees, 1990-ndatel Läti Vabariigi vastasena vangis istunud Alfreds Rubiks. Valimisliidu peaministrikandidaat on Janis Urbanovics. Neile ennustatakse sajakohalises seimis 30 kohta.
Üksmeel võitis ka viimased kohalikud valimised Riias ja nende esindaja Nils Ušakovs on nüüd Riia linnapea. Nende poolt hääletab ka palju lätikeelseid inimesi, kuna paljudes küsimustes on nad võtnud mõõdukaid seisukohti ja samuti on tegemist ainsa suure vasakpoolse jõuga.
Umbes 25 kohta peaks saama praeguse valitsusliidu peamisi parteisid esindav valimisliit Ühtsus, mis koosneb kolmest parteist, millest suurim on peaminister Valdis Dombrovskise konservatiivne erakond Uus Aeg, ja kaks erakonda on moodustatud seimi liikmetest, kes lahkusid teistest parteidest. Dombrovskis on ka valimisliidu peaministrikandidaat.
Teine erakond on rahvuslik Kodanike Liit, mis tekkis Uuest Ajast ja rahvuslaste erakonnast Isamaale ja Vabadusele/LNNK eraldunud liikmete baasil. Seda erakonda juhib endine kaitseminister Girts Valdis Kristovskis, kes ühtlasi juhib ka Ühtsust, ja nemad kuuluvad ka valitsusse.
Teine uus erakond Ühiskond Teisele Poliitikale on tekkinud Rahvaerakonnast lahkunud liikmete baasil ning tegemist on vist ainsa lätikeelse sotsiaalsema erakonnaga, kel lootust parlamenti pääseda. Seda erakonda juhib endine majandusminister Aigars Štokenbergs ja teine nende tuntud esindaja on endine välisminister Artis Pabriks. Praegu kolme liikmega seimis esindatud erakond ministritega valitsusliitu formaalselt ei kuulu, kuid sisuliselt toetab neid.
Kolmandat kohta ennustatakse praegu valitsusliitu kuuluvale Roheliste ja Talunike Liidule, mille peaministrikandidaadiks on Läti tuntuim oligarh – Ventspilsi linnapea, praegu kohtu all olev Aivars Lembergs, kes küll ise ei kandideeri valimistel, kuid on mõne küsitluse kohaselt populaarseim valitsusjuhi kandidaat. See valimisliit koosneb kahest parteist, milleks on Kesk-erakond – Läti Talunike Liit ja Roheliste Erakond.
Keerulise ideoloogiaga parteid
Nende ideoloogiat on keeruline määrata, kuigi üldiselt arvatakse, et tsentristliku erakonnana võiksid nad koos töötada kõigiga. Nemad peaksid küsitluste põhjal saama umbes 15 kohta. See on ainus valimisliit, mis on säilinud muutumatul kujul eelmistest valimistest.
Neljanda koha peaks saama tõeline oligarhide valimisliit, opositsiooniline Hea Läti Eest (ka Parema Läti Eest), mis koosneb eelmised valimised võitnud konservatiivsest Rahvaerakonnast, mida juhib jälle poliitikas comeback’i teinud endine peaminister Andris Škele. Teine valimisliidu erakond on Riia võimuliitu koos Kooskõla Keskusega juhtiv sotsiaal-konservatiivne Läti Esimese Partei ja Läti Tee ühenderakond, mida juhib Riia aselinnapea Ainars Šlesers, kes on ka peaministrikandidaat. Mõlemat meest peetakse Lembergsi kõrval Läti oligarhideks. Valimisliidu juht ja üks kandidaate on ka Läti üle-eelmine president Guntis Ulmanis. Neile ennustatakse kümmet või natuke rohkem kohta.
Väiksemad tegijad äärtelt
•• Parlamenti peaks pääsema ka rahvuslaste valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb kahest natsionalistlikust erakonnast: praegu valitsusliitu kuuluvast Isamaale ja Vabadusele/LNNK ning parlamendis esindamata paremäärmuslikust ja euroskeptilisest erakonnast Kõik Lätile. Nende peaministrikandidaat on Isamaale ja Vabadusele/LNNK juht, europarlamendi liige Roberts Zile. Nemad peaksid saama umbes kümme kohta.
•• Viimasena peaks parlamenti pääsema ainus erakonna nime all kandideeriv nimekiri – venelaste Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mille peaministrikandidaat on Tatjana Ždanoka. Neile ennustatakse väga nappi parlamentipääsu ja maksimaalselt seitset-kaheksat kohta. Nemad on radikaalsem venekeelne erakond.
Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.
Ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Thursday, 23 September 2010
Euroopa valimistrendid: kas parempoolsed võidavad?
Nüüd, kus on läbi saanud pea kõik Euroopa Liidus sellel aastal toimuvad valimised, saab öelda, et parempoolsed ja ka paremäärmuslased on võidulainel.
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)
