Nüüd, kus on läbi saanud pea kõik Euroopa Liidus sellel aastal toimuvad valimised, saab öelda, et parempoolsed ja ka paremäärmuslased on võidulainel.
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Thursday 23 September 2010
Wednesday 22 September 2010
Õppetund Rootsi valimistelt
Euroopas on juba viimasel paaril aastal tavaks saanud et valimised võidavad paremtsentristid, kirjutab SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Europarlamendis Jörgen Siil.
Nii läks ka Rootsis. Seekordne võit on seda tähelepanuväärsem, et see on esimene kord umbes saja aasta jooksul selles aastaid sotsiaaldemokraatide juhitud riigis, kui parempoolne blokk jääb peale valimisi võimule. Alates 1932. aastast on sotsiaaldemokraadid juhtinud riiki 83% ajast.
Samal ajal toimunud kohalikel valimistel jäi ametisse ka sotsiaaldemokraadist Malmö eesti juurtega linnapea Ilmar Reepalu.
Valimistulemus
Kuigi sotsiaaldemokraadid jäid küll 30,9%-ga napilt suurimaks parlamendiparteiks, tegid nad viimati nii kehva tulemuse 1920. aastal. Rootsi ajakirjandus on täna juba kirjutanud, et see tähendab ühe ajastu – sotsiaaldemokraatide domineerimise - lõppu Rootsi poliitikas. Täitumata jäi aga valimiseelsetes küsitluste ennustatu, et sotsid võivad kaotada isegi oma juhtpartei positsiooni.
Paremuselt teise tulemuse tegid praeguse peaministri Fredrik Reinfeldti juhitavad moderaadid, saades 30%-ga oma parima tulemuse omakorda 1914. aastast.
Kolmandaks tõusid esmakordselt 7,2%-ga vasakpoolsesse blokki kuuluvad rohelised, kes tegid oma parima tulemuse partei ajaloos. Neljandad ja viiendad olid parempoolsesse blokki kuuluvad liberaalid 7,1%-ga ja Keskpartei 6,6%-ga.
Valimiste suurima üllatuse pakkus aga esmakordselt parlamenti pääsenud paremäärmuslik partei nimega Rootsi Demokraadid, kogudes 5,7%, mis jättis seljataha isegi parempoolsesse blokki kuuluvad kristlikud demokraadid ja vasakpoolsesse blokki kuuluva Vasakpartei, kes kumbki said 5,6% häältest.
Tulemuste analüüs
Sotsiaaldemokraadid ise peavad oma kehva tulemuse peamiseks põhjuseks, et esmaskordselt riigi ajaloos ei läinud nad valimistele üksi, vaid lõid vasakkoalitsiooni, kuhu kaasasid ka rohelised ja Vasakpartei. Sotsiaaldemokraadid on minevikus alati valitsenud üksi. Kui nad enamust pole saanud, siis on rohelised ja Vasakpartei toetanud vähemusvalitsust. Seekord oleksid nad aga vasakbloki teised liikmed võidu korral valitsusse kaasatud. Koalitsioon tehtigi hirmust, et rohelised vastasel korral liituvad tänu soovile valitsusse pääseda hoopis parempoolse blokiga.
Kuivõrd Rootsi parempoolsed on ka nihkunud suhteliselt tsentrisse, nagu Euroopa parempoolsetel viimasel ajal tavaks, ja nad polnud vimase nelja aasta jooksul heaoluriiki lõhkunud, siis polnud rahva jaoks nende tagasivalimine probleem. Kindlasti tuleb sotsiaaldemokraatide kaotusi otsida ka mitte piisavalt populaarses juhis Mona Sahlinis, kellest oleks saanud riigi esimene naispeaminister, kuid kelle minevikku varjutavad paar skandaali, millest tuntum seotud ministrina riigi krediitkaardi kasutamisega. Peaminister Reinfeldt juhtis Sahlini ees tugevalt peaministrikandidaatide populaarsuse edetabelis, mis on üks moderaatide esinemise tugevuse põhjus. Samas on moderaatide edu taga lisaks veel riigi suhteliselt hea majandusseis ja kuna rahvas soovis valitsuse jätkamist eesotsas praeguse peaministriga, said nad ka lisakohti oma koalitsioonipartnerite arvelt. Rootsi Demokraatide parlamenti pääsemine on seotud viimasel ajal kogu Euroopas leviva trendiga, kus paremäärmuslased saavad majandussurutises immigrantide (ja neile toetuste maksmise) kritiseerimise eest toetust.
Tulevane valitsus
Kuivõrd paremtsentristlikul koalitsioonil jäi enamusest puudu 3 kohta, peavad nad kaasama valitsemisse kas rohelised või Rootsi Demokraadid. Viimast on peaminister Reinfeldt lubanud mitte teha. Rohelised kutsutakse tõenäoliselt kõnelustele, kuid hetkeseisuga ei peeta tõenäoliseks, et nad lähevad, kuna paljud nende valijad ei toetaks seda. Samas on nende juht enne valimisi öelnud, et Rootsi Demokraatide valitsusse pääsemise ärahoidmiseks on nad valmis ise seda kaaluma.
Lõpetuseks
Suhetes Eestiga ei muutu nende valimistulemuste puhul midagi: suhted olid, on ja jäävad väga headeks, sõltumata, kas võimul on vasakpoolsed või parempoolsed. Kuivõrd mitmed Eesti parempoolsed on Rootsi valimistulemuse üle headmeelt avaldanud, kutsun neid järgima oma Rootsi sõsarparteide eeskuju: mitte langetama makse ja muutuma ise ka sotsiaalsemaks. Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks tuleb Rootsi valimistulemustest õppida seda, et ei tasu enne valimisi ennast siduda mõne teise parteiga ehk kas valitsuseparteide või Keskerakonnaga, vaid jätta leeri valimine ikka valimisjärgsesse aega vastavalt valimistulemustele. Kuigi neid situatsioone ei saa päris võrrelda, on see teatud mõttes õpetlik, kuidas Rootsi sotsiaaldemokraadid ennast liialt roheliste ja Vasakpartei külge sidununa kaotasid ise hääli.
Ilmus Äripäevas 22. septembril 2010
Nii läks ka Rootsis. Seekordne võit on seda tähelepanuväärsem, et see on esimene kord umbes saja aasta jooksul selles aastaid sotsiaaldemokraatide juhitud riigis, kui parempoolne blokk jääb peale valimisi võimule. Alates 1932. aastast on sotsiaaldemokraadid juhtinud riiki 83% ajast.
Samal ajal toimunud kohalikel valimistel jäi ametisse ka sotsiaaldemokraadist Malmö eesti juurtega linnapea Ilmar Reepalu.
Valimistulemus
Kuigi sotsiaaldemokraadid jäid küll 30,9%-ga napilt suurimaks parlamendiparteiks, tegid nad viimati nii kehva tulemuse 1920. aastal. Rootsi ajakirjandus on täna juba kirjutanud, et see tähendab ühe ajastu – sotsiaaldemokraatide domineerimise - lõppu Rootsi poliitikas. Täitumata jäi aga valimiseelsetes küsitluste ennustatu, et sotsid võivad kaotada isegi oma juhtpartei positsiooni.
Paremuselt teise tulemuse tegid praeguse peaministri Fredrik Reinfeldti juhitavad moderaadid, saades 30%-ga oma parima tulemuse omakorda 1914. aastast.
Kolmandaks tõusid esmakordselt 7,2%-ga vasakpoolsesse blokki kuuluvad rohelised, kes tegid oma parima tulemuse partei ajaloos. Neljandad ja viiendad olid parempoolsesse blokki kuuluvad liberaalid 7,1%-ga ja Keskpartei 6,6%-ga.
Valimiste suurima üllatuse pakkus aga esmakordselt parlamenti pääsenud paremäärmuslik partei nimega Rootsi Demokraadid, kogudes 5,7%, mis jättis seljataha isegi parempoolsesse blokki kuuluvad kristlikud demokraadid ja vasakpoolsesse blokki kuuluva Vasakpartei, kes kumbki said 5,6% häältest.
Tulemuste analüüs
Sotsiaaldemokraadid ise peavad oma kehva tulemuse peamiseks põhjuseks, et esmaskordselt riigi ajaloos ei läinud nad valimistele üksi, vaid lõid vasakkoalitsiooni, kuhu kaasasid ka rohelised ja Vasakpartei. Sotsiaaldemokraadid on minevikus alati valitsenud üksi. Kui nad enamust pole saanud, siis on rohelised ja Vasakpartei toetanud vähemusvalitsust. Seekord oleksid nad aga vasakbloki teised liikmed võidu korral valitsusse kaasatud. Koalitsioon tehtigi hirmust, et rohelised vastasel korral liituvad tänu soovile valitsusse pääseda hoopis parempoolse blokiga.
Kuivõrd Rootsi parempoolsed on ka nihkunud suhteliselt tsentrisse, nagu Euroopa parempoolsetel viimasel ajal tavaks, ja nad polnud vimase nelja aasta jooksul heaoluriiki lõhkunud, siis polnud rahva jaoks nende tagasivalimine probleem. Kindlasti tuleb sotsiaaldemokraatide kaotusi otsida ka mitte piisavalt populaarses juhis Mona Sahlinis, kellest oleks saanud riigi esimene naispeaminister, kuid kelle minevikku varjutavad paar skandaali, millest tuntum seotud ministrina riigi krediitkaardi kasutamisega. Peaminister Reinfeldt juhtis Sahlini ees tugevalt peaministrikandidaatide populaarsuse edetabelis, mis on üks moderaatide esinemise tugevuse põhjus. Samas on moderaatide edu taga lisaks veel riigi suhteliselt hea majandusseis ja kuna rahvas soovis valitsuse jätkamist eesotsas praeguse peaministriga, said nad ka lisakohti oma koalitsioonipartnerite arvelt. Rootsi Demokraatide parlamenti pääsemine on seotud viimasel ajal kogu Euroopas leviva trendiga, kus paremäärmuslased saavad majandussurutises immigrantide (ja neile toetuste maksmise) kritiseerimise eest toetust.
Tulevane valitsus
Kuivõrd paremtsentristlikul koalitsioonil jäi enamusest puudu 3 kohta, peavad nad kaasama valitsemisse kas rohelised või Rootsi Demokraadid. Viimast on peaminister Reinfeldt lubanud mitte teha. Rohelised kutsutakse tõenäoliselt kõnelustele, kuid hetkeseisuga ei peeta tõenäoliseks, et nad lähevad, kuna paljud nende valijad ei toetaks seda. Samas on nende juht enne valimisi öelnud, et Rootsi Demokraatide valitsusse pääsemise ärahoidmiseks on nad valmis ise seda kaaluma.
Lõpetuseks
Suhetes Eestiga ei muutu nende valimistulemuste puhul midagi: suhted olid, on ja jäävad väga headeks, sõltumata, kas võimul on vasakpoolsed või parempoolsed. Kuivõrd mitmed Eesti parempoolsed on Rootsi valimistulemuse üle headmeelt avaldanud, kutsun neid järgima oma Rootsi sõsarparteide eeskuju: mitte langetama makse ja muutuma ise ka sotsiaalsemaks. Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks tuleb Rootsi valimistulemustest õppida seda, et ei tasu enne valimisi ennast siduda mõne teise parteiga ehk kas valitsuseparteide või Keskerakonnaga, vaid jätta leeri valimine ikka valimisjärgsesse aega vastavalt valimistulemustele. Kuigi neid situatsioone ei saa päris võrrelda, on see teatud mõttes õpetlik, kuidas Rootsi sotsiaaldemokraadid ennast liialt roheliste ja Vasakpartei külge sidununa kaotasid ise hääli.
Ilmus Äripäevas 22. septembril 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)