Macroni mäng Lääne-Balkaniga

Prantsusmaa põhjendused, miks ta blokeeris Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised ELiga, on kattevari sisepoliitilisele lükkele ja nõrgestab ELi mõju Lääne-Balkanil, kirjutab Eurpopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni välisnõunik Jörgen Siil.

Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.

Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga