"Kõiges on süüdi USA"

Euroopa Parlamendi delegatsioon käis hiljuti Hiinat ning Põhja- ja Lõuna-Koread. Jörgen Siil kirjutab, et Põhja-Koreas veedetud viis päev näitasid, et ainult sanktsioonide rakendamisega režiimi muutust ei teki.

Kuigi algselt pidime mõlemas riigis viibima võrdse aja, siis seoses Air China lennu Pyongyang-Peking tühistamisega, venis Põhja- Korea külastamine pikemaks ja Lõuna-Korea oma jäi sellevõrra lühemaks.
Probleem oli selles, et Air China on sisuliselt ainus regulaarne rahvusvaheline lennufirma, mis Põhja-Koreasse lendab. Nende oma lennufirma Air Koryo on Euroopa Liidu lennufirmade mustas nimekirjas. Lisaks on neil vaid üks uuem Tupolev-marki lennuk, teised on kõik vanad Vene lennukid, millega isegi Venemaal tehakse veel vaid siselende. Peking on ainus linn, kust Air China Pyongyangi lendab.
Probleeme oli ka programmiga. Me ei teadnud me kuni Põhja-Koreasse saabumiseni, mis meid täpselt ees ootab. Osa programmist sõltus ka sellest, et kuidas edenevad Põhja ja Lõuna kõnelused Kaesongi tööstuskompleksi üle. Kõnelused ei edenenud eriti ja kokkulepet taasavamise kohta pole siiani. Seetõttu jäi Kaesongi kompleksi nägemata.
Teine, mis europarlamendi liikmeid huvitanud oleks, olid riigi põhja- ja idaosas asuvad Hamhung ja Wanson, kus on palju Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, ent sinna ei lastud piirkonna üleujutuste tõttu.
Kõikidesse sellistesse keeldumistesse tuleb, Põhja-Korea puhul eriti, suhtuda reservatsiooniga, sest alati ei pruugi põhjendused olla tõesed. Seetõttu oleks vaja kohapealset survet, milleks teistes riikides on Euroopa Liidu esindus, kuid Põhja-Koreas seda pole ja ühendust esindab seal roteeruvalt mõni saatkond.

ELi riikidest on seal diplomaatilised esindused kaheksal riigil, Prantsusmaa oma töötab näiteks ilma Põhjaga diplomaatilisi suhteid omamata. Ainus teine riik ELis, kellel Põhjaga diplomaatilised suhted puuduvad, on Eesti. Seejuures on Pyongyangis kõige tugevamalt EList esindatud just endised idabloki riigid, kuid pea kõik saatkonnad kurtsid, et neil puudub pea igasugune ligipääs riigi tippjuhtidele ning oluliste kohtumiste saamiseks tehtud jõupingutused on aastaid edutud olnud.
Kohale saabudes oli meil vastas Põhja-Korea parlamendi delegatsioon eesotsas nende ELi sõprusrühma esimehega. Kogu visiidi vältel meid filmiti, intervjueeriti ja pildistati ja kõike seda võis näha järgmise päeva ajalehes. Kohtumised parlamendi sõprusdelegatsiooniga, parlamendi esimehega, kes on ka de facto riigipea, ja kolme aseministriga võib kokku võtta sõnadega «kõiges on süüdi Ameerika imperialism». Kõik halb, mida Põhja-Korea kohta räägitakse, on Lääne meedia propaganda ning uuel juhil Kim Jong-unil on plaanis muuta riik majandushiiglaseks ja parandada kodanike elamustingimusi. Ka tuumarelva arendamist põhjendati imperialistide rünnakuohuga.

Võimalus ametlikel kohtumistel midagi saavutada oli olematu. Nende suurim huvi ELi suhtes oli saada investeeringuid ja erinevalt USAst ei peeta Euroopat vaenulikuks. Ent koguaeg rõhutati, et investeeringud ei tule, kui nad sulgevad ühisettevõtteid, nagu juhtus Kaesongis. Küsimuste peale saime vastuseks kas juba kulunud jutu USAst üldse mitte midagi, sest kohtumiseks ettenähtud aeg sai täis.
Põhja-Koreas varemgi käinud delegatsiooniliikmed mainisid siiski mõningaid muutusi. Autosid ja inimesi olevat tänavatel rohkem ja inimesed tunduvad üldiselt avatumad. Inimestel olid ka mobiiltelefonid ja Põhja-Korea versioon tahvelarvutist, küll ilma internetita. Aga need muutused puudutavad vaid Pyongyangis elavat kõrgklassi. Põhja-Koreas on perekonnad jagatud kolme klassi, mis omakorda jagunevad veel umbes 50 alamklassi vastavalt nende lojaalsusele. See tähendab, et miljonid maal elavaid inimesi ei pääse oma külast iialgi liikuma. Nagu ütles üks kohapeal resideeruv välismaalane: suurim muutus on, et kui enne oli väljas vaid Kim Il-sungi kuju, siis nüüd on lisaks ka Kim Jong-ili oma.
Peale ametlike kohtumiste viidi meid veel erinevate kohustuslike kohtadega tutvuma. Ent kõik oli lavastatud – kohale olid toodud nii haigla patsiendid kui ka vaatamisväärsuste külastajad. Samas, ei näidis-tehases ega näidis-lasteaias ei olnud töölisi või lapsi. Ainsa europrojektina nägime lõpuks maisitehast, mis on ehitatud küll pealinnale suhteliselt lähedale, ent sinna saamine võttis meeletult aega, sest muud teed peale suurte, kuid tühjade magistraalide, olid läbimatud.
Peale Kim Jong-uni võimuletulekut loodeti, et uus, välismaal hariduse saanud liider suudab läbi viia mingeid muutusi ning, nagu mainitud, midagi nagu toimukski. Lääne mõju on ilmne – avalikel etendustel kasutatakse Disney tegelasi ja naised, eesotsas esimese leediga, käivad läänelikumalt riides. Kuid peale kevadist tuumakriisi kadus kiirete muutuste lootus: Pyongyangi käitumine pole muutunud ja sõjalisi ähvardusi välisabi väljapressimiseks on vana võte. Seekord jäi aga abi tulemata.
Oluliselt on peale kevadist kriisi muutunud Hiina käitumine, kelle jaoks on tema ja Lõuna-Korea (loe: USA) vahel asuvast kasulikust puhvertsoonist saanud probleem, kelle ettearvamatus võib regioonis tuumariikide hulka tuua ka Jaapani ja Lõuna-Korea. Hiina liitus ÜRO Julgeolekunõukogus uute sanktsioonidega ja blokeeris USA palvel kõik Põhja-Korea finantsoperatsioonid Hiina pankades. Põhja-Korea sõltub Hiinast nii majandusabi kui ka kaubanduse osas ja äsja toimunud Hiina asepresidendi visiit näitab, et suhted võivad taas soojeneda.
Sisepoliitiliselt tundub, et noorim Kim on hiljutise kriisiga oma mõju kindlustanud, kuid palju sõltub sellest, mis toimub lähikuudel Põhja ja Lõuna läbirääkimistega ning kas USA on nõus läbirääkimisi pidama enne Pyonyangi poolseid reaalseid samme oma tuumaprogrammi osas või mitte. Mõned ringkonnad spekuleerivad, et äkki peab Põhja-Korea USAga salajasi läbirääkimisi, et siis kokkulepete paketiga välja tulla. See stsenaarium näib aga ebatõenäoline.
Samas ei soovi keegi regioonis olulisi muutusi: Hiina muretseb puhvertsooni kadumise, aga ka võimaliku ebastabiilsuse pärast oma piiril, Lõuna-Korea ei taha endale 25 miljonit ajupestud inimest ja Jaapan kardab ühinenud Korea majanduslikku jõudu.
Leian, et parim viis selle riigi muutmiseks on see, kuid võimalikult paljud põhja-korealases puutuvad kokku välisilmaga. See tähendab, et riigid peaksid rohkem saatma sinna mittetulundusühinguid, kes lisaks humanitaarprogrammidele tegelevad ka näiteks keelte õpetamisega (hetkel on Briti Nõukogu ja Kanada sinna saatnud vaid kümme keeleõpetajat). Lisaks inglise keelele võiks mõelda ka saksa keelele, sest paljud inimesed oskavad veel Ida-Saksamaa ajast seda keelt ja rahvaülikoolis toimub saksa keele õpe siiani. Loomulikult on sama asi ka vene keelega, kuid siin on kindlasti takistuseks Venemaa suhtumine, mis on analoogiline Hiina omaga.
Teiseks, sanktsioonid Põhja-Korea vastu puudutavad ka luksuskaupu, seal hulgas luksusautosid, mille järele režiimi tipp aina suuremat vajadust tunneb. Äkki oleks see üks lahendus: võimaldada neile luksuskaupu, et nad korrumpeeruksid veel rohkem, poleks enam suutelised ilma Lääne toodeta elama ning kogu ideoloogia kukuks kokku, sest järjest enam inimesi sooviks luksustooteid ja uus põlvkond peaks seda juba loomulikuks.
See on muidugi lihtsalt üks teooria, mis meil reisil omavahel jutuks tuli, sest muud meetodid ei ole siiani toiminud. Seni on rakendatud ainult sanktsioone, kuid vaja oleks mingit strateegiat.

Oluline teema praeguste sanktsioonide puhul on ka see, et tegelikult on Hiina-poolne Põhja-Korea pangakontode blokeerimine saanud probleemiks näiteks humanitaarorganisatsioonidele, sest enam pole võimalik riiki raha saata. Nii tõkestas Rootsi hiljuti ELi täiendavad sanktsioonid, sest neid on juba piisavalt, lahti peab jätma ka mõne suhtluskanali.
Nii näibki kõige õigem olevat Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye mõte, et Põhjaga tuleks ajada ettevaatlikku lähenemispoliitikat – nii võiks saada rohkematele põhjakorealastele selgeks, et elu mujal on hoopis teistsugune kui räägitakse.

Ilmus Postimehes 29. august 2013
Link: https://leht.postimees.ee/1314380/jorgen-siil-koiges-on-suudi-usa