Maailma suurim saar Gröönimaa on koht, kuhu olen alati soovinud minna, eriti pärast Teravmägede, Fääri saarte ning Islandi külastamist. Üle-eelmisel nädalal avaneski selleks hea võimalus, kuna Gröönimaa on koos Islandi ja Fääri saartega asutanud organisatsiooni nimega West Nordic Council, mille parlamentaarne foorum kord aastas kohtub ka Euroopa Parlamendiga, et arutada ühiselt huvi pakkuvaid teemasid. Tänavu oli selleks peamiselt Euroopa Liidu hülgekaitsereeglid, mis muudavad suuresti võimatuks hülgetoodetega kaubitsemise.
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
No comments:
Post a Comment