Hollandis võitsid liberaalid ja Vabaduspartei

Eile lõppenud erakorralistel Hollandi valimistel sai oodatult võidu liberaalne Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei. Napilt jäi teiseks sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Tõenäoliselt on riigi järgmine peaminister liberaalide esimees Mark Rutte.
Valimised toimusid peale seda, kui Tööpartei lahkus kevadel valitsusest seoses vaidlusega Afganistani missiooni jätkamise üle.

Valimistulemus
Valimised esimest korda partei 62-aastases ajaloos võitnud liberaalid said parlamendi 150-st kohast 31, suurendades oma kohtade arvu eelmise korraga võrreldes 9 koha võrra. Teiseks tulnud Tööpartei kaotas neile napilt, saades 30 kohta. Samas kaotasid nad eelmise korraga võrreldes 3 kohta. Valimiste suurimaks võitjaks võib aga hoopis pidada paremäärmuslikku immigrantide-vastast Geert Wildersi juhitavat Vabadusparteid, kes vaatamata sellele, et vahepeal ennustati neile isegi võitu või teist kohta, suutis teha kolmanda tulemuse, kasvatades oma kohtade arvu tervelt 15 võrra 24-ni. Konkurentsitult suurimaks kaotajaks on siiani valitust juhtinud Jan Peter Balkenende Kristlik Demokraatlik Üleskutse, kes kaotas tervelt 20 kohta, jäädes esmakordselt peale antud kujul partei moodustamist 1977. aastal esikolmikust välja, saades vaid 21 kohta. Balkenende astus ka peale valimistulemuste selgumist tagasi ja ta lahkub ka parlamendist.
Veel said parlamenti Sotsialistlik Partei 15 kohaga, kes kaotas eelmise korraga võrreldes 10 kohta, sotsiaalliberaalne Demokraadid 66 erakond 10 kohaga, suurendades oma esindatust 7 koha võrra ning Vasak Roheline erakond samuti 10 kohaga, saades 3 kohta rohkem.
Kuna Hollandis puudub künnis parlamenti pääsemiseks, saavad alati sisse ka spetsiifilised väikeerakonnad, kelle toetus püsib alati suhteliselt sama. Nagu eelmine kord, on ka uues parlamendis esindatud siiani valitsusse kuulunud Kristlik Liit 5 kohaga, kaotades ühe koha. Samuti jäid samade kohtade arvule ka konservatiivne-evangeelne Reformitud Poliitiline Partei 2 koha ja loomaõiguste eest seisev Loomade Partei samuti 2 kohaga. Reformitud Poliitiline Partei näol on tegemist niivõrd konservatiivse kalvinistliku erakonnaga, kes ei tahtnud isegi naisi oma erakonna valimisnimekirjadesse, mistõttu neid anti sellepärast isegi kohtusse, kus nad ka kaotasid, nii et naised said nende nimekirjades kandideerida.

Valimiskampaania ja -teemad
Valimiste peateemaks kujunesid kahe suurima partei: parempoolse - liberaalide ja vasakpoolse - Tööerakonna vahel majandus ja eelarvekärped. Kuigi paremäärmuslased üritasid majandusteemat siduda ka integratsiooniga, nimelt olla üks majandusinstituut arvutanud välja, et immigrandid maksavad Hollandi ühiskonnale 7 miljardit eurot aastat, jäi majandus siiski peateemaks.
Kuivõrd peaministri Kristlike Demokraatide erakonnast oli kõigil sõna otsese mõttes villand, tõusis parempoolsete ideede kaitsjaks seni nende väikevenna staatuses olnud liberaalid, kes suutsid täpsemini tabada rahva meeleolusid ja rääkisid majandusest. Kuigi enne kampaania algust tundus küsitluste põhjal, et esimese parempartei koha võtab endale hoopis paremäärmuslik Vabaduspartei, ei tundunud enamusele inimestest siiski immigratsiooniteemad nii huvi pakkuvat.
Vasakul pool suutsid tööparteilased ennast päästa vahetult enne valimisi juhi vahetamisega. Nimelt oli eelmine juht, valitsuses asepeaminister olnud Wouter Bos ebapopulaarne, mis mõjutas ka partei populaarsust. Uueks esimeheks valiti kevadel populaarne Amsterdami linnapea Job Cohen, kes polnud küll poliitik, vaid pigem ametnik, sest erinevalt näiteks Eesti linnapeadest valitakse Hollandis linnapead konkursil ja kinnitatakse kuninganna poolt. Samas fakt, et tegemist polnud poliitiku, vaid ametnikuga, mõjutas ka Tööpartei populaarsust, kuna Cohen ei tundnud ennast mugavalt ei teledebattides ega ei suutnud ta ka poliitikule omaselt osavalt kõnelda. Seetõttu jäädi ka kohe peale valimisprogrammide avaldamist liberaalidele alla, kuna Tööpartei juht ei suutnud oma programmi piisavalt selgitada. Alles kampaania viimasel kahel nädalal kogemuse kasvades suutis ta erakonna populaarsust tõsta, eriti muutus see veel viimasel 48 tunnil. Üldiselt arvati, et kui valimiskampaania oleks veel natuke kestnud, oleks Tööpartei need ka võitnud, millest annavad ka tunnistust valimistulemused, kuna nädal enne valimis arvamusküsitlustes olnud 5%-line vahe liberaalidega muutus valimispäeval vaid 1%-liseks.
Valimiskampaania peateema oli majandus. Kuna kõik parteid toetasid eelarvekärpeid, oli küsimus tehnikas: kui ruttu ja kui suures ulatuses peaks neid läbi viidama. Liberaalid olid radikaalsed ja ütlesid, et nemad kärbivad 4 aastaga eelarves avalikke kulutusi 20% ehk 45 miljardi euro võrra, millega nad said ka noorte toetuse, kes soovisid kärped ära teha praegu ja mitte jätta neid tulevikuks, kui nad ise juba tööl käivad. Samuti soovisid liberaalid hoida kokku tervishoiukuludest. Tööpartei oli ettevaatlikum ja lubas pigem suurendada kõrgepalgaliste makse ja kinnisvara laenuintresside tagasimaksete lõpetamist laenu suuruse põhiselt (ehk mida suurem laen, seda rohkem saad raha tagasi), samuti ka loobuma näiteks uute hävituslennukite ostust ja raha pidi nende arvates tulema ka pensioniea tõstmisest 65-lt aastalt 67-le. Tervishoiu- ja muudest sotsiaalkuludest ei soovinud Tööpartei aga kokku hoida. Tõenäoliselt viimaste päevade toetus Tööparteile tuligi hirmust, et liberaalide reformikava on liiga radikaalne.

Võimalik uus valitsus
Kuivõrd valimised võitsid liberaalid, on nende karismaatiline esimees ka valitsuse moodustaja. Variante on reaalselt kolm. Üks variant on nn Violetne+ valitsus, kuhu kuuluksid liberaalid, Tööpartei, sotsiaalliberaalne D66 pluss rohelised. Samas on liberaalid ise enne valimisi öelnud, et sooviksid pigem moodustada paremvalitsust, kuhu siis võiksid kuuluda lisaks neile veel kristlikud demokraadid ja Vabaduspartei. Komistuskiviks võib saada aga Wildersi juhitav paremäärmuslik partei, kellega suurelt hävinud kristlike demokraatide osad liikmed eelistaksid mitte koos valitseda. See oleks esmakordne, kui Vabaduspartei pääseks Hollandis valitsusse. Tööpartei on ka ainsana välistanud nendega koos valitsuse moodustamise. Samas ei saa ka välistada, et tekib hoopis nö suur koalitsioon liberaalide, Tööpartei ja kristlike demokraatide vahel. Selle variandi puhul sõltub kõik aga jälle kristlikest demokraatidest, kes võib-olla soovivad hoopis jääda opositsiooni oma suure kaotuse tõttu, et seal populaarsust koguda.

Ilmus Eesti Päevalehes 11. juuni 2010 (lühendatult)

Tšehhi valimised: võitja jääb opositsiooni

Eelmisel nädalal toimunud Tsehhi Alamkoja valimised võitsid küll
sotsiaaldemokraadid, kuid kuna neil ei ole partnerit, kellega saaks
moodustada enamuse, tulevad võimule hoopis parempoolsed eesotsas
konservatiivse Kodanike Demokraatia Parteiga (ODS).

Valimistulemused

Sotsiaaldemokraadid said parlamendi 200 kohast 56. Kuigi nad tegid parima
tulemuse, kaotasid nad ometigi võrreldes eelmise korraga, kui jäädi
teiseks. Vahetult enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et
sotsiaaldemokraadid võidavad võimsamalt, ent tulemus kujunes ometigi väga
nõrgaks. Selle põhjused võivad peituda tugevas, ent ebapopulaarses juhis,
endises peaministris Jiri Paroubekis ja selles, et kogu kampaania oli vaid
temale suunatud. Sotsiaaldemokraatide toetus Tsehhis on peamiselt
väljaspool Prahat ja üle 40 aastaste inimeste hulgas, kellele nende
kampaania oli ka suunatud. Noorte hulgas on nad ebapopulaarsed, kuna
Paroubek olla kunagi peaministrina ära keelanud noorte peo, millel küll
polnud toimumisluba. Nii näiteks tegid ka seekord noored kunstnikud
sotside vastast kampaaniat, kuigi tekkis küsimus, et kes selle kinni
maksis. Lisaks üritasid parempoolsed näidata, et kõik vasakpoolsed on
kommunistid ja samuti kasutati Kreeka võlakriisi selleks, et valetada, et
vasakpoolsed on selle põhjustanud (kuigi tegelikult põhjustas kriisi
Kreeka eelmine parempoolne valitsus, lihtsalt praegu üritavad olukorda
lahendada Kreeka vasakpoolsed). Nii et nagu Eestiski, kus võitja
Keskerakond on jäänud opositsiooni, kuna kellegiga pole moodustada
valitsust, juhtus sama Tshehhiski.

Eelmiste valimiste võitja ODS, kes nüüd jäi napilt teiseks 53 kohaga,
kaotas samuti võimsalt võrreldes eelmise korraga. Mäletatavasti läksid
eelmistel valimised Euroopa parlamentaarsessse ajalukku sellega, et
parempoolne (ODS, kristlikud demokraadid ja rohelised) ja vasakpoolne
(sotsiaaldemokraadid ja kommunistid) blokk said võrdselt kohti
parlamendis. Kuna president Vaclav Klaus on parempoolne, nimetas ta
peaministriks oma liitlase Miroslav Topolaneki, kes lahendas olukorra
vasakult tiivalt saadikute ülesostmisega, mis küll aga ei toonud
stabiilset valitsust, nii et viimase aasta jooksul valitses Tsehhit
parteitutest koosnev üleminekuvalitsus. Ehkki erakorralised valimised
pidid toimuma tegelikult juba pool aastat tagasi, siis ühe parteitu
parlamendiliikme kaebuse peale tema õiguste rikkumisest viis Tsehhi
Konstitutsioonikohtu otsuseni, et valimised peavad toimuma korralistena.
Tegemist on ka Euroopa ajaloos suhteliselt pretsedenditu juhtumiga, kus
kohus ei luba valimiste toimumist.

Seekordsed tulemused kujunesid aga kahele suurele parteile kaotuseks
vahetult enne valimisi loodud kahe uue partei tugeva esinemise tõttu.
Neist kolmanda tulemuse 41 kohaga tegi aasta tagasi loodud erakond TOP09
ehk Traditsioon Vastutus Heaolu, mille esimees on üle-eelmises
parempoolses Topolaneki valitsuses olnud roheliste poolt nimetatud
välisminister, aadlipäritolu Karel Schwarzenberg. Partei loodi kristlikest
demokraatidest lahkunud inimeste põhjal ja seda toetab ka parteitute
linnapeade organisatsioon. Partei tegelikulks juhiks peetakse kristlike
demokraatide endist juhti Miroslav Kalousekit. Partei võitis valimised
Prahas, kus on alati võitnud ODS.

Viienda tulemuse 24 kohaga tegi vahetult enne valimisi uuesti ellu
äratatud partei nimega Avalikud Asjad, kui värvati esimeheks tuntud
ajakirjanik Radek John. Partei, mille uuesti-tekkelugu meenutab natuke
meie ResPublicat, rõhus uudsusele ja korruptsioonivastususele. Saatuse
irooniana selgus aga, et ajakirjanikust juhil endal oli probleeme
korruptsiooniga. Väidetavalt saanud partei loomist toetanud ärimehed aru,
et ODS on kaotanud populaarsuse Prahas ja selleks aitasid partei
elluäratamisele kaasa, kuna see oli keskendnud vaid pealinnale. Partei
auks tuleb öelda, et nad tõid poliitikasse palju naisi. Küll aga on
kritiseeritud, et partei loomist toetanud turvaärimehest võib saada
siseminister.

Neljanda tulemuse 26 kohaga teinud kommunistid pidid esmakordselt peale
kommunismi kokkulangemist kolmanda koha loovutama. Tsehhi Kommunistlik
Partei on ainus tugev Ida-Euroopa kommunistlik partei, olles muuseas
vahepeal isegi tülis Lääne-Euroopa kommunistidega, kuna ei nõustunud
stalinismi hukka mõistma.

Teised erakonnad, kes eelmised parlamendis olid: rohelised ja kristlikud
demokraadid ei ületanud seekord valimiskünnist. Kristlike demokraatide
jaoks oli see esmakordne peale kommunismi kokkulangemist.

Uus koalitsioon

Kohe peale valimistulemuste selgumist oli selge, et koalitsiooni
moodustavad 3 parempoolset parteid. Küsimus oli vaid, kas tulemas kolmest
parteist koosnev enamusvalitsus või vähemusvalitsus koos kolmanda partei
toetusega. Kuna kaks suuremat paremparteid ei nõustunud
vähemusvalitsusega, on koalitsiooniga sunnitud liituma ka Avalikud Asjad.
Uuel koalitsioonil on kokku 118 kohta. Peaministriks saab esialgse
kokkuleppe kohaselt ODS-i liider Petr Necas. Kuigi veel lõplikku
kokkulepet valitsuse moodustamiseks pole, on pooled ometi sõlminud
deklaratsiooni valitsuse moodustamiseks ja president Klaus tegi Necasele
reedel ka ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Valitsuse programmi
loomiseks on moodustatud seitse ekspertrühma. Kokku on lepitud, et
valitsuse peamised prioriteed on fiskaaldistsipliin ja võitlus
korruptsiooniga. Koalitsioon loodetakse modustada kuu ajaga.

Sotsiaaldemokraatide liider Paroubek astus kohe peale valimistulemuste
selgumist tagasi ja ajutiseks juhiks on nimetatud endine rahandmusminister
Bohuslav Sobotka. Sügisel kokkutulev sotsiaaldemokraatide kongress valib
uue juhi. Teiseks kandidaadiks peetakse ka Lõuna-Moraavia kuberneri Michal
Hasekit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nagu Suurbritannia, Ungari, siis nüüd ka
Tsehhi tulemused näitavad Euroopas valitsevat trendi: parempoolsed on
võidulainel. Kõik kolm võitnud paremparteid on väga konservatiivsed,
moodustasid ju Tsehhi ja Briti konservatiivid Europarlamendis ka eraldi
rühma, kuna peavoolu konservatiivid olid liiga Euroopa-meelsed.

Ilmus Eesti Päevalehes 7. juunil 2010 (lühendatult)

Briti valimised: kes siis võitsid ja kes kaotasid?

Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade

Suurbritannias on võimul esimene koalitsioonivalitsus pärast II maailmasõda. Kuidas see juhtus ja kes on võitjad, kes kaotajad?

Nüüd, kus Suurbritannias on moodustunud esmakordselt koalitsioonivalitsus, konservatiivide (tooride) ja liberaaldemokraatide (libdemmide) vahel, ja samuti on esmakordselt peale 1974. aastat lõppenud valimised patiseisuga, on õige aeg analüüsida, kuidas asjaolud nõnda kujunesid.

Valimistulemused
Kuigi David Cameroni konservatiivid võitsid valimised, ei saanud nad enamust. Tööpartei (leiboristid) küll kaotas neile, kuid vähem, kui arvati. Pikalt arvamusküsitlustes juhtinud konservatiivide jaoks oli nende tulemus pettumus, arvestades, et leiboristid olid võimul olnud 13 aastat järjest ja vahepeal ülimalt ebapopulaarsed. Vahetult enne valimis tehtud küsitlustes olid nad pidevalt 3. kohal.

Pettunud olid ka liberaaldemokraadid, kelle toetusprotsendi juhi Nick Cleggi esmakordselt toimunud teledebatid lakke tõstsid. Partei lootis hõivata protsentides teise koha või vähemalt saada eelmisest korrast enam mandaate. Liberaaldemokraatide õnnetuseks sai Briti majoritaarne valimissüsteem, mis tõi neile 23% häälte eest 57 kohta, kaotades 5 kohta, samal ajal kui näiteks leiboristid said 29% ja 258 kohta.

Leiboristid tegid lõppeks suhteliselt viisaka tulemuse, hoides Alamkojas ära konservatiivide enamuse. Parlamendivalimistega samaaegselt toimunud kohalikel valimistel olid üllatuslikult edukaimad just leiboristid, võites näiteks Liverpooli tagasi libdemmidelt.

Väikeparteid jäid enam-vähem samadele numbritele, mis on ka loogiline, kuna peamiselt regioonide (kui Wales'i, Šotimaad ja Põhja-Iirimaad võib nii nimetada) rahvuslikel väikeparteidel on suhteliselt kindel valijaskond. Siin muutus vaid see, et esimest korda said esindatuse roheliste ja Põhja-Iirimaa mõõdukam liberaaldemokraatidega seotud parempartei, kes röövis koha nende käremeelse parempartei liidrilt.

Parlamendist jäid seegi kord välja eurovalimistel koguni tulemuse teinud Iseseisvuspartei ja ka Europarlamendis esindatud fashistlike sugemetega BNP. Iseseisvuspartei kandideeris ainsa üleriigilise partei esindajana Alamkoja esimehe vastu, ehkki traditsioonide kohaselt seda ei tehata, kuid ei suutnud kolmandast kohast enam, kaotades kohaliku partei esindajale.

Uus valitsus
Peale valimistulemusi oli selge, et sisuliselt ainuke töötav valitsus saaks olla kas konservatiivide koalitsioon liberaaldemokraatidega. Kõne alla oleks tulnud ka konservatiivide vähemusvalitsus. Libdemmide koalitsioon leiboristidega oleks reaalne olnud vaid, kui kahe peale oleks saavutatud enamus, mida neil ei olnud. Valitsemine oleks teoreetiliselt olnud võimalik ka neil kahepeale koos regioonide rahvuslike sotsiaaldemokraatlike väikeparteidega, kellest Põhja-iirimaa Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei on ametlikult seotud Tööparteiga ja rohelistega, kuid see variant tundus algusest peale ebatõenäoline.

Nick Clegg eelistas koalitsiooni tooridega, olles oma eelnevas karjääris töötanud konservatiivist voliniku Leon Brittani jaoks Euroopas. Clegg ütles seetõttu ka kohe peale valimisi välja, et esimesena peaksid saama valitsuse moodustamise õiguse konservatiivid, kui samas oleks enamuseta parlamendi puhul just Brownil olnud õigus üritada esimest korda.

Kuna tundus, et liberaaldemokraatide ja konservatiivide läbirääkimised on patiseisus, otsustas Brown veel viimast korda üritada leiboriste valitsusse tuua ja teatas oma tagasiastumisest Tööpartei esimehe kohalt. See mõjus: päevaga leppisid toorid liberaaldemokraatidega kokku ja Brown pidi tagasi astuma ka peaministri kohalt. Libdemmid said vastu 5 ehk neljandik ministrikohtadest ja lisaks ka muid positsioone, kokku 20. See on hea saavutus, arvestades, et vahepealset plaanid, mille kohaselt liberaaldemokraadid ei olekski valitsusega liitunud, vaid hoopis toetaksid neid hääletustel. Leiboristid polnud kokkuleppest libdemmidega "iga hinna eest" huvitatud. Esiteks nõudsid liberaaldemokraadid liiga palju, teiseks kartsid paljud leiboristidest parlamendisaadikud, et briti valijad, kes pole harjunud enamuseta parlamendiga, võtaks seda kui "kaotajate koalitsiooni".

Niisiis, said britid endale koalitsioonivalitsuse, kuid millest loobusid toorid ja millest libdemmid?
Liberaaldemokraatidel on seda koalitsiooni raske oma püsivalijatele selgitada, kuna teatavasti on see partei moodustunud ju kunagisest viigide ehk liberaalide parteist ja Tööparteist eraldunud sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, mida tuleks pigem siiski vasak-tsentristlikuks pidada. Kui vaadata, millest nad loobusid, on need päris muljetavaldavad järelandmised: esiteks, Briti Euroopa-meelseim erakond loobus euro nõudest (seda oleks muidugi olnud võimatu saada niikuinii, aga märgina on see tugev) ja teiseks samuti nõustusid nad referendumiga iga uue Euroopa lepingu puhul, millega toimub mingite siseriiklike õiguste ülekandumine Euroopa Liidule. Kolmandaks, peavad libdemmid toetama eelarvekulude kärpimist, mis ei ole populaarne liberaaldemokraatide vasakpoolsete valijate hulgas, nagu ka ülempiiri seadmist immigratsioonile väljastpoolt EL-i.

Toorid seevastu nõustusid referendumiga valimisseaduse muutmiseks, mille aega ei ole küll veel määratud. Samuti 5aastase parlamendiga, nii et järgmised valimised toimuvad igal juhul 2015, mis ei luba Cameronil erakorralisi valimisi esile kutsuda, kui konservatiivide populaarsus kasvab.

Perspektiiv ja mõju Eestile, mõju Euroopale?
Kuigi täna valitseb konservatiivide ja libdemmide hulgas rõõmupidu, on selle valitsuse püsimine järgmisel viiel aastal ebatõenäoline. Esiteks, libdemmid on loobunud liiga paljudest oma nö põhilubadustest, mida on neil raske seletada oma valijaskonnale ja ka oma tooride-vaenulikele parlamendiliikmetele. Juba praeguseks on osa nende vabatahtlikke lahkunud Tööparteisse. Teiseks, euroskeptiliste tooride hulgas on ka palju äärmuslikke konservatiivse kes peavad libdemme veelgi hullemaks kui leiboriste ja kes võivad ka hakata tekitama vastuolusid tooride sees. Sama võivad tegema hakata ka euroskeptikud, kui valitsus hakkab muutuma liiga Euroopa-meelseks.

Samas käivad ka kõlakad, et Cameron võib Europarlamendis viia toorid tagasi Euroopa Rahvaparteisse, kust ta nad eelmine aasta ära tõi liitu koos Ida-Euroopa ja Itaalia kahtlaste natsionalistlike väikeparteidega, mille eest teda on ka Suurbritannias kõvasti kritiseeritud. Huvitav saabki olema näha, kuidas siiani ülimalt euroskeptilised konservatiivid suudavad Euroopas hakkama saada. See ei olnud kindlasti probleem opositsioonis olles, kuid valitsuses peab käituma teistmoodi. Mart Laari kommentaar, et leiboristid on oma tegudes olnud euroskeptilisemad kui konservatiivid, on selles mõttes ebaadekvaatne, et konservatiivid on 13 aastat olnud opositsioonis ja vaid sõimanud EL-i, leiboristid reaalselt valitsesid sel ajal, kuigi brittidele omaselt ikka mõningase euroskeptitsismiga. Leiboristid on siiski üldjoontes Euroopa-meelne erakond, erinevalt konservatiividest. Suhetes Eestiga ei muutu võimuvahetusega tõenäoliselt midagi: suhted olid, on ja jäävad väga heaks.

Leiboristid seevastu on peale 13 aastat opositsioonis. Sügisel valivad leiborid omale uue esimehe, kes tuleb tõenäoliselt vendade Milibandide hulgast. Esimehe kampaania algas Browni tagasiastumisega parteijuhi kohalt, täna teatas ka eelmine välisminister David Miliband, et kandideeribki esimeheks.

Ilmus Eesti Päevaleht Online's 14. mai 2010

Prantsuse sotside kongressi 3. päev

Öösel toimunud läbirääkimiste kokkuvõte
Hollande pakkus läbirääkimiste alguses, et lähtuda Royali programmist ja leida sellest tulenevalt kompromiss. Teised aga leidsid , et vahed on ikka liiga suured, isegi peale Royali järelandmisi. Teisel koosolekul pakkus Hollande, et kas oleks võimalik leida kompromiss mõne teise programmi ümber, kuid ei leitud ka siin kompromissi. Royal ja Hamon teatasid seepeale, et kandideerivad mõlemad erakonna juhiks. Aubry teatab seda tõenäoliselt pühapäeval.

Erinevate programmi esitajate/esindajate kommentaarid:
Delanoe: Mul on kahju, et me ei leidnud kompromissi ja mul on kahju, et me ei suutnud Hamoni/Aubryga leida ühist kandidaati. Kuid meie ei esita oma kandidaati, kuna toetame ideoloogiat, mitte inimest.
Kommentaariks niipalju, et Delanoe ei esitanud oma kandidatuuri, kuna ta sai valimistel liiga vähe hääli ja kaotas ka Royalile. Ta jättis oma inimestele nüüd valiku vabaks, kuigi ütles, et tal on kahju, et Aubryga ei jõudnud kokkuleppele. Öösel olevat olnud veel variant, et Aubry loobub Delanoe kasuks, kuid lõpuks ei tulnud sellest midagi välja.
Hamoni esindaja põhjendas, miks nemad ei saanud loobuda oma programmist, millele järgnesid põhjendused (peamiselt väga vasakpoolsed :) ning samuti ütles ta, et nemad ei aktsepteeri koostööd Modemiga.
Aubry esindaja: Meil oli Delanoega kokkulepe programmi osas, kuid ei leidnud ühisekandidaati ja seepärast Aubry ikka kandideerib erakonna juhiks.
Royali esindaja sõnul ei ole erinevused üldse suured, v.a Hamoni programm ja neile sisuliselt ei esitatud ühtegi parandusettepanekut ja näib, et küsimus on isikus ja on kahju, et ei tahetudki kokku leppida. Esindaja sai suure pahameele osaliseks, kui ta teatas, et on pettunud endises peaministris Michel Rocardis, kes toetas Aubryd.

Kandidaatide kõned:
Aubry: me ei ole kellegi konkreetse inimese vastu (vihje Royalile). Ma jään siia parteisse vaatamata, kas kaotan või võidan. Me jõudsime kokkuleppele ühises tekstis koos Delanoe ja Hamoniga, kuid me pole sellele allakirjutanud, kuna olid inimlikud erinevused (ehk ei jõudnud kokkuleppele kandidaadis). Kutsun parteid ühtsusele peale valimistulemust, sõltumata kes võidab.
Järgnes väga pikk ja maruline aplaus ning karjuti „Martine“.
Hamon: Parteiliikmed on öelnud selgelt, et tahavad, et partei jääks vasakule ja et ta uueneks. Euroopa sotsiaaldemokraatias üldiselt on kriis. Miks ma arvan, et koostöö Modemiga on ohtlik? Mis on Bayrou vastus finantskriisile? Me ei saa olla ühes valitsuse liberaalsete ministritega. Huvitav võrdlus oli Obamaga: Prantsusmaal ei saaks võimalik olla mustanahaline noor president, kuna peab esmalt saama vanaks ja näitama ette valgeid "käppasid", et olla siin poliitikaeliidis. Siin on küll õigus kõigil valida, kuid pole kõigil õigust olla valitav. Lõbus hetk oli, kui selgus, et tal pole kõne viimast lehte.
Järgnes tugev, kuid nõrgem aplaus kui Aubryle.
Royal: Nüüd on sõna erakonnaliikmetel, kes otsustavad. Vajan sind, Bertrand (Delanoe), kui osutun valituks ja ka sind, Francois (Holland, tema ex-mees).
Ta lubas peale valimist olla kohe ametiühingutega tänaval (vist on jälle mingi streik tulemas! Hetkel streigib Air France, nii et osa väliskülalisi ei saanudki tulla ja osa ei tea, kuidas nad minema saavad). Seejärel rääkis ta pikalt finatskriisi lahendustest ja kuidas Reagan-Thatcher on oma aja ära elanud ja praegu ongi nende ideoloogia kriis.
Üldiselt võiks öelda, et ta kõne läks paremini kui eile: vähem vahelehüüdeid (ainult, kui ta muutus liiga klišeelikuks), rohkem aplausi jne.

Kõikide kõnedega käis kaasas ka oma programmi kiitmine (mis olid suhteliselt sarnased, v.a Hamon) ja Sarkozy kritiseerimine ning ütlemine, et partei peab uuenema.

Kokkuvõte
Lühiiseloomustuseks veel kolme kandidaadi erinevused: Royal on pragmaatik, kes soovib partei tuua tagasi nö suurde mängu valimisvõidu pärast, isegi, kui selleks peaks liberaalidega kokku leppima. Teised kaks toetavad rohkem traditsioonilisi sotsiaaldemokraatlikke väärtusi, lisaks ka tugevat riigi regulatsiooni, isegi, kui see ei too valimisvõitu. Hamon on Aubryga võrreldes veel rohkem vasakpoolsem, samuti on ta euroskeptilisem – kuulus ta ju samuti EL-i konstitutsiooni vastaste hulka. Tema seisukoht on, et kui Euroopa pole piisavalt sotsiaalne, siis pole teda vaja.

Neljapäeval on hääletuse esimene voor ja reedel kahe rohkem hääli saanud kandidaadi vahel teine, kui keegi ei saa esimeses voorus 50%. Üldiselt arvatakse, et võidab Royal, kuid Aubryl on ka head võimalused, kui Hamoni ja Delanoe toetajad tema seljataha koonduvad.
Aubry oleks ka kompromissvalik, mille puhul partei ei lõhene, kuna ta rahuldaks mõlemaid pooli ja see oleks tagasiminek partei põhiväärtuste juurde; Hamon oleks sama, kuid palju radikaalsemalt, mis ei sobiks Royali toetajatele. Vasakpoolsetel on jälle raske aktsepteerida Royali tsentristlikku lähenemist ja flirtimist Modemiga.

Prantsuse sotside kongressi 2. päev

Delanoe kõne
Teise päeva esimene oluline sündmus oli ühe juhikandidaadi Delanoe kõne, mille 1. osa oli jällegi pühendatud muidugi finatskriisile ja ka ühtsuse säilitamisele, et kaotajad aktepteeriksid enamust. Teine osa oli pühendatud Euroopa valimistele. Samuti rõhutas ta ametiühingute olulisust. Suur osa kõnest oli pühendatud ka küsimusele, keda kaasata koostöösse ja ettepanek, et parempoolseid mitte kaasata (kelle all ta pidas tõenäoliselt silmas Bayrou’d), kutsus esile suurima aplausi. Ta jätkas samuti, et tema saavutatud 25% on edaspidi partei käsutuses ja ta ei pea end selle kongressi suurimaks kaotajaks, vaid et kaotajad on Sarkozy ja Bayrou. Tema kõne huvitavamaks osaks võibki pidada seda, et kui enne kongressi arvati, et Delanoe on Modemiga koostöö osas ettevaatlikult positiivne, siis nüüd oli ta selgelt oma seisukohta muutunud ja liikunud Aubry/Hamoni lähedastele seisukohtadele.

Selleks hetkeks oli rahvas juba üles köetud ja järgnevatel kõnedel, vastavalt kumba leeri kõneleja toetas, oli kõva poolt ja vastu aplaus-kisa jne. Samuti liikusid kõnelejad oma seisukohtades kasvõi näiteks Modemiga koostöö osas ainult karmimaks: paljude arvates ei tohiks Bayrouga üldse mingit tegemist teha, vaid tuleb teha selge vahe parem- ja vasakpoolsete vahel. Vasakpoolsete sõnul nad ei soovi saada parempoolset peaministrit (diil Royali ja Bayrou vahel on väidetavalt selline, et kui Royal saab presidendiks, siis Bayroust saab peaminister). Paremini tundusid ennast olema mobiliseerinud just vasakpoolsete toetajad, kes omadele plaksutasid kõvasti ja kes olid ka üldiselt paremad oraatorid.

Partei välissekretär Pierre Moscovici, kes on Delanoe-Royali toetaja, kõnest võiks välja tuua selle, et ta siiani vist ainsana mainis Venemaad oma kõnes, mida ta nimetas autoritaarseks riigiks. Royaliga koos programmi eelnõu esitanud Gerard Collomb rääkis jälle partei ühtsusest.

Utopistide esindaja peamine mure oli, et Sarkozy tahab kriminaliseerida ilma paberita inimeste viibimise riigis, keda on kokku 300.000. Nad liitusid vasakpoolsete programmiga.

Partei endise juhi ja peaministri Laurent Fabiuse sõnul on Modem sotsidest ikkagi piisavalt erinev, et nendega mitte koostööd teha. Sarkozy pidi tema sõnul olema küll välismaal reguleerimise ehk riigi sekkumise pooldaja, kuid mitte Prantsusmaal. Samuti süüdistas ta Sarkozyd veelkord autoritaarsuses: "See on esimest korda, kui meil on presidendi valitsus." Kõne lõpuks tegi ta marulise aplausi saatel ettepaneku Hamonile ja Delanoele, et nad teeksid koos programmi, kuna nende vaated on lähedased.

Royali kõne
Royali saabumine sai marulise aplausi osaliseks, kuid juba kõne alguses üritada tal takistada rääkimast jõulise karjumisega, kui ta rääkis partei ühtsuse vajalikkusest. Samas sai tema kõne ka kõige rohkemate aplauside osaliseks. Ta kõne üldiselt oli tõeliselt sotsiaaldemokraatlik, käies läbi kogu ideoloogia põhipunktid. Samuti ütles ta, et selleks, et olla ühiskonnas relevantne, peab koostööd tegema teiste jõududega, mis oli selge vihje Bayroule. Samuti rõhutas Royal, et tema võitis programmivalimised ja et kõik seda teadvustaksid.
Royali kõne kõige olulisem punkt oli, et kuna tema koostöösoov Modemiga on saanud suure kriitika osaliseks ja seda tuuakse kui põhilist argumenti temaga koostöötamise vastu, tegi ta ettepaneku, et seda küsida otse liikmetelt, kas teha koostööd või mitte. Siia juurde ta lisas kohe, et 2007. aasta presidendivalimistel oldi koos vasakpoolsetega, kuid peab mõtlema ka inimestele, kes ei kuulu kuhugi parteisse, kuid kes toetavad Prantsuse Vabariigi ideaale ja et ainult nii on võimalik parteid suureks teha. Seejärel kiitis ta kõike, mida sotsid teinud on, sh Martine Aubbryd 35tunnise töönädala kehtestamise eest. Lõpetuseks ütles Royal, et sotsid veel tõusevad ja tõmbas otsese paralleeli sotside ja 1789. aasta revolutsionääride vahele, mis mõnedele (tõenäoliselt vasakpoolsed) saalis ei meeldinud.Royal on suhteliselt keskpärane kõneleja ja tema kõnedes puudub väga suur konkreetsus – need on laialivalguvad, mis on ka arusaadav, kuna ta tahab meeldima laiemale publikule, mitte ainult sotsidele. Kuid ta jätab laval meeldiva mulje ja naeratab koguaeg.

Aubry kõne
Aubry sõnul on kõige olulisem, et partei peab jääma ühtseks. Võrreldes Sarkozy parteiga on sotsid demokraatlikud. Aubry arvates on praegune finantskriis selge liberalismi kriis, mis nüüd tuleb asendada sotsialismiga (sotsiaaldemokraatiaga meie mõistes). Sarkozy on kaks aastat olnud sisuliselt liberaal ja ei ole kuidagi ära hoidnud finantskriisi. Tema vastutab selle eest. Aga selle asemel ta tahab hoopis viia läbi parempoolseid reforme, nt üritada tagasi tuua lühiajalised töölepingud, ta soodustab tarbimist ja tahab tõsta pensioniiga. Aubry sõnul peavad sotsid sellele pakkuma alternatiivi.
Huvitav oli, et maailmapoliitika probleemididest lühidalt rääkides mainis ta ka Gruusia-Vene sõda.
Aubry sõnul näitas hääletus, et sotsid peavad pöörduma vasakule – sotsid eksisteerivad vaid tänu sellele, nad on vasakul. Sotsid peavad jääma oma väärtuste juurde ja siiani on lähtutud liiga palju küsitlustest. Sotsid ei soovi mitte turgu, vaid õnnelikult elavat ühiskonda. Peab parteid uuendama, kaitsma avalikke teenuseid, pakkuma lahendusi ja koostööd tegema ametiühingutega, peab olema jõuline.
Praegu on tõusuteel natsionalism ja immigrantide-vastasus. Aubry tegi ettepaneku, et järgmistel kohalikel valimistel saaksid immigrandid hääletada.
Aubry tunnistas samuti sotside tehtud vigu. Royali kohta ütles ta, et peab leidma konsensusprogrammi, kuid ei saa kõigi tema seisukohtadega nõustuda. Royal ütles, et teda tuleb austada, kuid tuleb austada ka Aubry toetajaid. Modemi näol on tegemist parempoolsetega, kuid sotsid teevad liite vaid vasakpoolsetega. Kui aga Modem nõustub kõigi sotside nõudmistega, siis võib nendega liituda, kuid sotsid kompromisse ei tee. Oluline, mis eristab Aubryd Hamonist, on see, et ta on pro-EU, mida ta ka selgelt ütles. Aubry sõnul peab praegu valima kaptenit parteile ja unustama 2012 presidendivalimised. Partei peab säilitama ühtsuse hoolimata üksteise arvamusest, millele järgnes buu. Lõpetuseks: küll leitakse konsensus!
Aubry kõnelejana oli väga jõuline, kuid ei naerata kordagi. Kõned on sisukad, isegi, kui nendes kõigega ei nõustu. Kui alguses oli vähe aplause, siis lõpus tuli neid rohkem ja lõpp oli väga võimas. Lisaks tundusid aplausid tulevat spontaanselt, mitte ei olnud organiseeritud, nagu Royali puhul.

Õhtul kohtusid erinevad osapooled läbirääkimisteka, mis toimusid öö läbi.

Prantsuse sotside kongressi 1. päev

Alustuseks soovitan üle lugeda mu eelmise sissekande, kuna olen seda täiendanud.

Hollande'i kõne

Kongressi esimese päeva peasündmuseks oli kindlasti partei praeguse juhi Francois Hollandi kõne.

Ta alustas oma kõnet finantskriisist rääkimisega ja sotside lahenduste pakkumisega. Seejärel liikus ta edasi Sarkozy kritiseerimisega, et isegi USA (president Bushi näol) on eraldanud 700 miljardit riigi poolt, kuid Sarkozy ei ole midagi teinud. Samas on Sarkozy oma kõnedes olnud sots – ta lubas tõsta makse, kuid on hoopis neid langetanud. Sarkozyd kritiseeriti ka selle eest, et ta tahab jätkata oma Euroopa Liidu eesistujana olemist – see on tulnud tema peetud kõnest Euroopa Parlamendis, miskohal tahan kindlasti Hollande’iga nõustuda. Samuti keskendus Hollande ka järgmistele Europarlamendivalimistele. Sarkozy sai veel kritiseerida selle eest, et on riiki juhtinud autoritaarselt ja ta isegi ei tea oma valitsusliikmeid nimeliselt ja peaminister ei otsusta midagi.

Hollande kiitis Obamat, kes algusest peale oli Iraagi sõja vastu. Hollande rõhutas ka roheliste ja vasakpoolsete koostöö olulisust, samas ei öelnud ta selget seisukohta, kui tihedalt peaks Modemiga koostööd tegema, kuid tema arvates kindlasti peab.

Partei jagunemisest välja tulekuks ütles ta, et võitja ehk siis Royal peab pakkuma lahenduse uue kompromiss-programmi osas ja teistel õigus seejärel pakkuda oma lahendusi.

Tema ja paljude teiste kõnedest rõhutati, et partei peab säilitama ühtsuse.

Teistest olulistest sõnavõttudest võiks välja tuua ökoloogide programmi esindaja sõnavõtu, kes teatas, et nad toetavad Royali. Nende toetus oli teatavasti küll vaid 1,5%, aga märgina on see oluline sellegipoolest oluline. Muud sõnavõtud olid siis vastava kandidaadi toetuseks või teemal, kas Bayrou’ga tasub koostööd teha või mitte ehk kas partei peaks olema vasak-tsentristlik või vasakpoolene. Huvitav oli ka, et Obama käis väga paljudest kõnedest läbi ja temalt oodatakse väga palju. Muidugi kritiseeriti ka pea igas kõnes Sarkozyd.

Õhtuks selgus, et Delanoe toetajad on pooleks, kas toetada Aubry-Hamoni või Royali. Samuti ei suuda Aubry ja Hamon omavahel kokku leppida, kumb neist oleks ühine kandidaat. Variant on ka, et nad lasevad neljapäevases esimeses voorus rahval otsustada, kumb pääseb teise vooru Royali vastu.

Prantsuse sotside kongressi eel

Prantsuse Sotsialistliku Partei (Parti Socialiste - PS) kongress toimub 14.-16.11 Põhja-Prantsusmaal Reimsis, nö šampanjapealinnas. Põhjus, miks kongress peetakse sellisel esmapilgul parempoolses linnas on väga lihtne: sotsid said seal eelmistel kohalikel valimistel esmaskordselt linna ajaloos meeri koha.
Kongressi peamiseks teemaks on loomulikult uue juhtkonna ja uue juhi - peasekretäri või 1. sekretäri valimine (kuigi formaalselt valitakse uus juht alles järgmisel neljapäeval 1. voorus, kus kandidaat peab saama 50% häältest ja vajadusel reedel 2. voorus üle-riigilise hääletusega). Sellega koos kinnitatakse uus programm. Kuna enne kongressi ei suudetud kokku leppida ühises kandidaadis, minnakse kongressile lõhenenud parteina ja tõenäoliselt saab kongress olema väga "verine" ning inetu.

Eelmisel nädalal jagunesid üleriigiliselt toimunud erakonnaliikmete hääletusel kandidaatide poolt toetatavatele programmidele antud hääled esialgsetel tulemustel järgmiselt (toetades mingit programmi, toetatakse tegelikult ilmavaadet): Segolene Royali programm sai 29%, Martine Aubry ja Bertrand Delanoe programm kumbki 25% ja Benoit Hamoni oma 19%. Ökoloogiline ja utoopiline programm said vastavalt 1,5 ja 2%. Osales kokku 55% erakonnaliikmetest ehk u. 130.000 inimest. Võitmiseks oleks vaja olnud üle 50%.

Nüüd saavad kandidaadid nimetada proportsionaalselt neile antud häältega oma inimesi partei volikogusse, mida võib mingil määral nimetada ka partei parlamendiks, mis omakorda valib juhatuse. Kongressil on küll nimetatud delegaadid piirkondadest, kuid põhiline "kauplemine" kongressil käib antud nelja fraktsiooni vahel, kes üritavad leida 50% ühe kandidaadi taha, mis samuti tähendab, et antud programmi taha.

Lühidalt kandidaatidest

Segolene Royali näol on tegemist nö paremtiiva (siinkohal tuletan meelde, et räägin Prantsuse sotsidest, kus parempoolne sots on pigem sõimusõna ja võrdub Eesti kontekstis väga vasakpoolse sotsiga :) ja üldse on mu meelest tegelikult veel täiendavalt parempoolseks/vasakpoolseks ühe ideoloogiakandjat imelik nimetada, kuid kuna prantslased ise niimoodi väljenduvad, siis ehk võib) kandidaadiga, keda küll peetakse ka populistiks. Nt lubas ta maksta enda poolt hääletanute eest ära erakonna liikmemaksu, kellel omal pole piisavalt raha. Kaotas eelmistel presidendivalimistel praegusele riigipeale Nicolas Sarkozyle. Viimaseid päevi parteid juhtiva Francois Hollande'i eksabikaasa. Peale presidendivalimisi on oma populaarsust kaotanud ja vahepeal arvati, et ta ei kandideerigi, kuna kardab kaotada, kuid suutnud viimasel hetkel teha nö comebacki. Toetab koostööd tsentri ehk MoDem parteiga, mida juhib hiljutistel presidendivalimistel kolmandaks jäänud Francois Bayrou.
Bertrand Delanoe on populaarne Pariisi linnapea, kes ei tee saladust oma homoseksuaalsusest. Peeti veel hiljuti tõenäolisemaks võitjaks. On ka suhteliselt parempoolne sots, kuigi Royalile jääb muidugi selles osas alla, et õigem oleks vist teda tsentristlikuks sotsiks nimetada. Tundub, et tema šansid on peale kehva hääletustulemust läbi, kuid tema inimesed võivad esitada mõne kandidaadi, nagu nt Harlem Desiri, kes on hetkel Europarlamendi liige.
Martine Aubry (s. Delors) sai kuulsaks 35tunnise töönädala kehtestamisega tema ministriksoleku ajal Lionel Jospini valitsuses. Hetkel on Lille'i linnapea. Endise Euroopa Komisjoni presidendi ja siiani väga hinnatud sotsi Jaques Delors'i tütar. On viimasel hetkel tõusnud ka arvestatavaks juhikandidaadiks ja lähenenud pigem vasakpoolsetele. Tiba vasakpoolsem kui Delanoe. Teda toetab ka partei endine juht ja peaminister Laurent Fabius.
Benoit Hamon on tõusnud partei vasaktiiva juhiks, kes soovib tihendada koostööd teiste vasakpoolsetega ja kindlasti mitte teha koostööd Modemiga. Noor Euroopa Parlamendi saadik. Tema võitu ei peeta tõenäoliseks, kuid soovitan ta nime meelde jätta tulevikuks. Lisaks on ta suutnud vasaktiiba edukalt ühendada, et nad on suhteliselt mõjukad, samas on osa vasakpoolseimaid erakonnast enne kongressi lahkunud ja moodustamas uut erakonda paljude vasakpoolsete erakondade baasil. Peetakse ka võimalikuks partei lagunemist, kui vasaktiib kaotab. Sama võib öelda ka teise poole kohta, kui just Hamon võidab.

Võimalikud stsenaariumid
Vaatamata esialgsele edule ei usuta siiski Royali võitu. Vahepeal räägiti, et ta teeb nt Aubryga diili, et Aubry tõuseb küll erakonna juhiks, aga järgmistel presidendivalimistel on erakonna kandidaadiks jälle Royal. See variant aga tundub praeguseks olevat kadunud.
Teine variant on, et kõik ülejäänud kolm moodustavad kongressil Royali vastase liidu. Samas ei pruugi see veel tähendada, et Royal kaotab kõik - ta võib küll kaotada programmi ja enamuse volikogus/juhatuses, kuid saada esimeheks. Tuletan meelde, et tegelik hääletus kandidaatide osas toimub alles järgmisel neljapäeval-reedel üle-Prantsusmaalise parteiliikmete hääletusena.
Samas muidugi loodetakse, et kongressil lepitakse kas siis ühte või teistpidi kokku ja need 3 päeva saavadki olema täidetud tihedate avalike kõnede ja tagatoa läbirääkimiste ning kokkulepete otsimisega.

Annan kongressi ajal ka otsereportaaži.