Hollandis võitsid liberaalid ja Vabaduspartei

Eile lõppenud erakorralistel Hollandi valimistel sai oodatult võidu liberaalne Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei. Napilt jäi teiseks sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Tõenäoliselt on riigi järgmine peaminister liberaalide esimees Mark Rutte.
Valimised toimusid peale seda, kui Tööpartei lahkus kevadel valitsusest seoses vaidlusega Afganistani missiooni jätkamise üle.

Valimistulemus
Valimised esimest korda partei 62-aastases ajaloos võitnud liberaalid said parlamendi 150-st kohast 31, suurendades oma kohtade arvu eelmise korraga võrreldes 9 koha võrra. Teiseks tulnud Tööpartei kaotas neile napilt, saades 30 kohta. Samas kaotasid nad eelmise korraga võrreldes 3 kohta. Valimiste suurimaks võitjaks võib aga hoopis pidada paremäärmuslikku immigrantide-vastast Geert Wildersi juhitavat Vabadusparteid, kes vaatamata sellele, et vahepeal ennustati neile isegi võitu või teist kohta, suutis teha kolmanda tulemuse, kasvatades oma kohtade arvu tervelt 15 võrra 24-ni. Konkurentsitult suurimaks kaotajaks on siiani valitust juhtinud Jan Peter Balkenende Kristlik Demokraatlik Üleskutse, kes kaotas tervelt 20 kohta, jäädes esmakordselt peale antud kujul partei moodustamist 1977. aastal esikolmikust välja, saades vaid 21 kohta. Balkenende astus ka peale valimistulemuste selgumist tagasi ja ta lahkub ka parlamendist.
Veel said parlamenti Sotsialistlik Partei 15 kohaga, kes kaotas eelmise korraga võrreldes 10 kohta, sotsiaalliberaalne Demokraadid 66 erakond 10 kohaga, suurendades oma esindatust 7 koha võrra ning Vasak Roheline erakond samuti 10 kohaga, saades 3 kohta rohkem.
Kuna Hollandis puudub künnis parlamenti pääsemiseks, saavad alati sisse ka spetsiifilised väikeerakonnad, kelle toetus püsib alati suhteliselt sama. Nagu eelmine kord, on ka uues parlamendis esindatud siiani valitsusse kuulunud Kristlik Liit 5 kohaga, kaotades ühe koha. Samuti jäid samade kohtade arvule ka konservatiivne-evangeelne Reformitud Poliitiline Partei 2 koha ja loomaõiguste eest seisev Loomade Partei samuti 2 kohaga. Reformitud Poliitiline Partei näol on tegemist niivõrd konservatiivse kalvinistliku erakonnaga, kes ei tahtnud isegi naisi oma erakonna valimisnimekirjadesse, mistõttu neid anti sellepärast isegi kohtusse, kus nad ka kaotasid, nii et naised said nende nimekirjades kandideerida.

Valimiskampaania ja -teemad
Valimiste peateemaks kujunesid kahe suurima partei: parempoolse - liberaalide ja vasakpoolse - Tööerakonna vahel majandus ja eelarvekärped. Kuigi paremäärmuslased üritasid majandusteemat siduda ka integratsiooniga, nimelt olla üks majandusinstituut arvutanud välja, et immigrandid maksavad Hollandi ühiskonnale 7 miljardit eurot aastat, jäi majandus siiski peateemaks.
Kuivõrd peaministri Kristlike Demokraatide erakonnast oli kõigil sõna otsese mõttes villand, tõusis parempoolsete ideede kaitsjaks seni nende väikevenna staatuses olnud liberaalid, kes suutsid täpsemini tabada rahva meeleolusid ja rääkisid majandusest. Kuigi enne kampaania algust tundus küsitluste põhjal, et esimese parempartei koha võtab endale hoopis paremäärmuslik Vabaduspartei, ei tundunud enamusele inimestest siiski immigratsiooniteemad nii huvi pakkuvat.
Vasakul pool suutsid tööparteilased ennast päästa vahetult enne valimisi juhi vahetamisega. Nimelt oli eelmine juht, valitsuses asepeaminister olnud Wouter Bos ebapopulaarne, mis mõjutas ka partei populaarsust. Uueks esimeheks valiti kevadel populaarne Amsterdami linnapea Job Cohen, kes polnud küll poliitik, vaid pigem ametnik, sest erinevalt näiteks Eesti linnapeadest valitakse Hollandis linnapead konkursil ja kinnitatakse kuninganna poolt. Samas fakt, et tegemist polnud poliitiku, vaid ametnikuga, mõjutas ka Tööpartei populaarsust, kuna Cohen ei tundnud ennast mugavalt ei teledebattides ega ei suutnud ta ka poliitikule omaselt osavalt kõnelda. Seetõttu jäädi ka kohe peale valimisprogrammide avaldamist liberaalidele alla, kuna Tööpartei juht ei suutnud oma programmi piisavalt selgitada. Alles kampaania viimasel kahel nädalal kogemuse kasvades suutis ta erakonna populaarsust tõsta, eriti muutus see veel viimasel 48 tunnil. Üldiselt arvati, et kui valimiskampaania oleks veel natuke kestnud, oleks Tööpartei need ka võitnud, millest annavad ka tunnistust valimistulemused, kuna nädal enne valimis arvamusküsitlustes olnud 5%-line vahe liberaalidega muutus valimispäeval vaid 1%-liseks.
Valimiskampaania peateema oli majandus. Kuna kõik parteid toetasid eelarvekärpeid, oli küsimus tehnikas: kui ruttu ja kui suures ulatuses peaks neid läbi viidama. Liberaalid olid radikaalsed ja ütlesid, et nemad kärbivad 4 aastaga eelarves avalikke kulutusi 20% ehk 45 miljardi euro võrra, millega nad said ka noorte toetuse, kes soovisid kärped ära teha praegu ja mitte jätta neid tulevikuks, kui nad ise juba tööl käivad. Samuti soovisid liberaalid hoida kokku tervishoiukuludest. Tööpartei oli ettevaatlikum ja lubas pigem suurendada kõrgepalgaliste makse ja kinnisvara laenuintresside tagasimaksete lõpetamist laenu suuruse põhiselt (ehk mida suurem laen, seda rohkem saad raha tagasi), samuti ka loobuma näiteks uute hävituslennukite ostust ja raha pidi nende arvates tulema ka pensioniea tõstmisest 65-lt aastalt 67-le. Tervishoiu- ja muudest sotsiaalkuludest ei soovinud Tööpartei aga kokku hoida. Tõenäoliselt viimaste päevade toetus Tööparteile tuligi hirmust, et liberaalide reformikava on liiga radikaalne.

Võimalik uus valitsus
Kuivõrd valimised võitsid liberaalid, on nende karismaatiline esimees ka valitsuse moodustaja. Variante on reaalselt kolm. Üks variant on nn Violetne+ valitsus, kuhu kuuluksid liberaalid, Tööpartei, sotsiaalliberaalne D66 pluss rohelised. Samas on liberaalid ise enne valimisi öelnud, et sooviksid pigem moodustada paremvalitsust, kuhu siis võiksid kuuluda lisaks neile veel kristlikud demokraadid ja Vabaduspartei. Komistuskiviks võib saada aga Wildersi juhitav paremäärmuslik partei, kellega suurelt hävinud kristlike demokraatide osad liikmed eelistaksid mitte koos valitseda. See oleks esmakordne, kui Vabaduspartei pääseks Hollandis valitsusse. Tööpartei on ka ainsana välistanud nendega koos valitsuse moodustamise. Samas ei saa ka välistada, et tekib hoopis nö suur koalitsioon liberaalide, Tööpartei ja kristlike demokraatide vahel. Selle variandi puhul sõltub kõik aga jälle kristlikest demokraatidest, kes võib-olla soovivad hoopis jääda opositsiooni oma suure kaotuse tõttu, et seal populaarsust koguda.

Ilmus Eesti Päevalehes 11. juuni 2010 (lühendatult)