Belgias võitsid flaami rahvuslased ja sotsialistid

Belgia erakorralistel valimistel sai kõige rohkem hääli siiani marginaalne olnud konservatiivne flaami rahvuslaste ja Flandria Vabariigi loomist sooviv separatistlik erakond Uus Flaami Allianss (NVA). Flaami ja vallooni kogukonna peale kokku sai suurimaks jõuks Sotsialistlik blokk, kelle prantsusekeelne sõsarpartei sai Valloonias kõige rohkem hääli.

Valimistulemus ja võimalik uus valitsus
NVA on uus partei, loodud 2001. aastal lagunenud vana flaami rahvuslaste erakonna Rahvaliidu lagunemisel. Nad on mõõdukamad rahvuslased, kui näiteks Flaami Huvi nimeline erakond ja võitsid tänu siiani valitsenud mõõdukate flaami parteide suutmatusele leida viimase 3 aasta jooksul lahendus riigireformile ja seetõttu valiti radikaalsemaid erakondi. 2003. aastal osalesid nad valimistel üksi, saades vaid ühe koha. 3 aastat tagasi toimunud valimistel said nad flaami kristlike demokraatidega valimisliidus olles 5 kohta. Valimisliit aga läks lõhki 2008. aastal ja seega kandideerisid nad oma partei nime all ja edukalt, võites 27 kohta ja saades suurimaks üksikparteiks.

Belgia föderaalriigi valimissüsteemi eripära tõttu, kus Flandrias ja Valloonias on erinevad parteid, ei ole nad aga riigi suurim blokk, kuna neil puudub sõsarpartei Valloonias. Seetõttu tõusis suurimaks jõuks prantsusekeelse Sotsialistliku Partei ja Flaami Sotsialistliku Partei - Erinev kokkuliitmisel moodustuv blokk. Prantsusekeelsed sotsid said juurde 6 kohta ja oma 26 mandaadiga kaotasid vaid ühe kohaga NVA-le, flaami sotsid hoidsid 13 kohaga sisuliselt oma positsiooni, kaotades vaid ühe mandaadi. Belgia traditsiooni kohaselt saab võitnud bloki suurima partei juhist peaminister, kelleks esmakordselt Belgia keele piiri pidi eraldatud parteide ajaloos alates aastast 1981. on prantsusekeelne belglane ehk Sotsialistliku Partei juht Elio di Rupo. Ta oleks ka esimene sotsialistlik peaminister alates 1974. aastast. Loomulikult on aga kõik siiani veel lahtine, sest NVA lõi kaardid täiesti segamini, kuna enne ei ole juhtunud nii, et valimised võidab partei, kellel puudub teises keelekogukonnas sõsarerakond. Valitsuse moodustamisel tekib peamine küsimus, kas seal osaleb NVA ja kui jah, siis kui suuri järeleandmisi on prantsusekeelsed parteid nõus neile tegema.

Teised Flandria parteid sisuliselt kõik kaotasid kohti: siiani peaministri kohta hoidnud Kristlik Demokraatlik ja Flaamlase nimeline konservatiivne erakond kukkusid 25-lt kohalt 17-le, Flaami Liberaalid ja Demokraadid said 13 kohta, kaotades 5 mandaati. Paremäärmuslik ja ka Flandria iseseisvumist toetav Flaami Huvi erakond kaotas samuti 5 kohta, jäädes 12 mandaadi peale ning konservatiivne Dedeckeri Listi nimeline erakond jäi vaid 1 koha peale, kaotades 4 mandaati. Ainsana said ühe koha juurde Flaami rohelised, kellel on nüüd 5 mandaati.
Valloonia poole pealt kaotasid samuti pea kõik teised suured parteid: liberaalne Reformi Liikumine kaotas 5 mandaati, jäädes 18 koha peale; kristlik demokraatlik Humanistlik Demokraatlik Keskus ühe koha, jäädes 9 mandaadi peale ja paremäärmuslik Rahvusrinne jäi üldse välja. Valloonia roheline partei ECOLO säilitas oma 8 mandaati ja parlamenti pääses ka ühe kohaga uus konservatiivne Rahva Partei.

Ilmus Eesti Päevalehes 15. juuni 2010 (lühendatult)