• 6. juulil toimus Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu üle kolm kohtuprotsessi korraga.
• Kemal Atatürgi loodud partei juhile esitatud süüdistused varieeruvad spionaažist ülikoolidiplomi võltsimiseni.
• Opositsionäär on süüdimõistva otsuseta istunud vanglas juba poolteist aastat.
Samal ajal, kui maailma liidrid kogunevad Türgi pealinnas Ankaras, toimub riigi suurimas linnas Istanbulis Türgi veel viimase järele jäänud demokraatia lõppvaatus. Nimelt toimusid 6. juulil Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu üle kolm (!) kohtuprotsessi, millest ühel osalesin koos europarlamendi Türgi raportööriga, hispaania sotsialistist eurosaadiku Nacho Sanchez Amoriga.
İmamoğlu, keda peetakse järgmistel Türgi presidendivalimistel Türgi pikaaegse autoritaarse juhi president Recep Tayyip Erdoğan pearivaaliks, on eelvangistuses olnud juba 15 kuud.
Kohtu all on ta erinevate absurdsete süüdistustega, mis ulatuvad spionaažist kuni oma ülikoolidiplomi võltsimiseni, mis kokku annavad umbes 2000 aastat vabadusekaotust.
Kogu menetlust iseloomustabki täielik kafkalikkus: sobivalt päev enne NATO tippkohtumise algust Ankaras, kui meedia tähelepanu on suunatud mujale, toimus korraga «juhuslikult» kohe kolm erinevat kohtuistungit erinevates süüdistustes.
Välisvaatlejaid ja linnapea toetajaid, kes olid tulnud kohtusse, jooksutati kõigepealt enam kui tunni jooksul palavates koridorides erinevate kohtusaalide vahet, kus pidid ta erinevad istungid toimuma, kuni lõpuks saime loa siis siseneda diplomi võltsimise kriminaalkohtu süüdistuse istungile (lisaks toimub ka administratiivkohtu istung samas kaasuses).
Kohtus eriti mingeid tõendeid ei hinnatud, vaid toimus İmamoğlu (poliitiline) kaitsekõne, mida kohtusse tulnud türklased valjuhäälselt toetasid. Kohtunik teatas selle peale, et järgmine istung toimub detsembris ja oodatakse ära administratiivkohtu lahend samas asjas. Väidetavalt olla aga administratiivkohtus otsustatud, et seal oodatakse esmalt ära kriminaalkohtu lahend.
Tegelikult ei ole see Türgis midagi ebatavalist, et poliitilisi rivaale pannakse vangi. Tuletame meelde, et ka Erdoğan on ise kunagi vanglas olnud, kusjuures samuti Istanbuli linnapeana, aga see kestis «ainult» aasta ja peale kohtulahendit. İmamoğlu puhul pole veel ühtegi otsust langetatud peale tema üle aasta eeluurimisvanglas viibimist.
See näitab, et Erdoğani valitsemisajal on asjad palju karmimaks läinud. Ka mitmed teised opositsioonilised, peamiselt kurdidest linnapead on Erdoğani poolt ametist kõrvaldatud ja kui Istanbulis astus ametisse valitud aselinnapea, siis mujal on ametisse määratud valitsuse «usaldusisik», kes on tavaliselt ametisoleva AK partei liige. Nii et pole vahet, kes valimised võidab: kui linnapea kuulutatakse siseministri poolt näiteks terroristiks ja kõrvaldatakse ametist, siis niisama lihtsalt saabki võimu üle võtta.
Kui İmamoğlu on sisuliselt järgmistelt presidendivalimistelt välja lülitatud, siis nüüd on Erdoğan ette võtnud tema Vabariikliku Rahvapartei (CHP), mis on riigi suurim opositsioonipartei ja mille rajajaks oli Türgi Vabariigi rajaja Kemal Atatürk. See, kuidas CHP muudeti sisuliselt tähtsusetuks väikeparteiks, toimus ka väga kafkalikult.
Nimelt, kui Erdoğani eelmiste presidendivalimiste pearivaal ja CHP endine juht Kemal Kılıçdaroğlu kaotas 2023. aasta CHP uue juhi valimistel Özgur Özelile, siis leiti mõned tollase kongressi delegaadid, kes vaidlustasid valimistulemused.
Kui Özel ja CHP liiga populaarseks muutusid, möödudes arvamusküsitlustes AKst, oli aeg ka nende osas midagi ette võtta. Seejärel otsustas kohus tänavu maikuus, et kõik 2023. aasta partei kongressi tulemused on kehtetud ja määras ametisse eelmise juhi Kılıçdaroğlu, kes kahjuks läks valitsuse mänguga kaasa. Kusjuures, tegemist on ühe pikemaajalisema parteijuhiga, kes pole oma elus ühtegi valimist võitnud.
Nüüd on olukord siis nii kaugel, et Özel on otsustanud Türgi vanima erakonna, Kemal Atatürgi poolt asutatud CHP asemel luua uue erakonna, kes astuks järgmistel valimistel Erdoğani ja tema AK partei vastu. Saab näha, millal tema osas mõeldakse välja uued süüdistused või kas uut parteid lastakse üldse registreerida.
Näiteks kurdimeelse HD partei likvideerimise ähvardusel valitsuse poolt tuli neil mitmeid kordi teha uue partei asutamiskongresse, sest leiti erinevaid vigu, miks uus erakond ei kõlba. Lõpuks said nad end registreeritud DEM nime all, kuid saab näha kauaks.
Kusjuures HDP endised juhid on siiamaani vanglas, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus, mille liige Türgi on, nõudis nende vabastamist juba kaheksa aastat tagasi.
NATO tippkohtumise valguses tuleb kahjuks tõdeda, et Türgi võib olla küll hea NATO liitlane, kuid nende demokraatia on kaugel sellest, mida me ühelt NATO liikmesriigilt ja ELi kandidaatriigilt ootame.
Ilmus 6. juuli 2026 Postimees online's
Link:
https://maailm.postimees.ee/8504040/kommentaar-ankara-tippkohtumise-varjus-klaaritakse-istanbulis-arveid-opositsiooniga
Tuesday, 28 July 2026
Wednesday, 10 July 2024
KOMMENTAAR ⟩ Möödunud valimisnädal oli edukas Euroopa vasakjõududele
Nii Suurbritannias kui Prantsusmaal toimunud eelmise nädala parlamendivalimistel võitsid vasaktsentristid, Prantsusmaal küll koos vasakäärmuslaste ja rohelistega.
Kui Suurbritannias on leiboristidel selge enamus ja uus valitsus Keir Starmeri juhtimisel juba ametis, siis Prantsusmaal alles uue valitsuse moodustamine algab ja pole selge, kas tuleb koalitsioonivalitsus koos president Emmanuel Macroni liberaalidega, tehnokraatide valitsus või hoopis midagi muud. Hetkel palus Macron peaminister Gabriel Attalil jätkata, kuni olukord selgineb.
Suurbritannia ja Prantsusmaa üllatusvalimistel eeldati, et vastavalt valitsevatel tooridel või liberaalidel on taskust välja käia mingi kaart, miks oli vaja neid valimisi mõlemas riigis just nüüd esile kutsuda. Teine variant oli, et tegelikult läksid riigijuhid lihtsalt välja riskile, mis võib nende jaoks ka halvasti lõppeda.
Tundub, et tõeks osutus mõlemas riigis see viimane, eriti Suurbritannias, kus ebapopulaarsed konservatiivid said oma pika ajaloo halvima tulemuse. Prantsusmaal suutsid valitsevad liberaalid vähemalt teiseks vooruks kokku leppida koos vasakpoolsetega, et ära hoida paremäärmuslaste võimuletulek.
Mõlema riigi valimiste tulemus sai teoks tänu majoritaarsetele valimissüsteemidele koos taktikalise hääletamisega. Proportsionaalse valimissüsteemi (mis kasutusel näiteks Eestis) puhul oleksid tulemused olnud hoopis teised.
Kui Prantsusmaa valimistel seisnes taktika peamiselt selles, et hoida võimult eemal paremäärmuslased, siis Suurbritannias keskendusid leiboristid just nendele piirkondadele, kus neil oli võimalus tooridelt (Šotimaal ka kohalikelt rahvuslastelt) koht ära võtta.
Seepärast Tööpartei kantsides või valimispiirkondades, kus neil oli tulemas kindel valimisvõit, ei investeeritud rohkem ega keskendutud ka piirkondadele, kus oli selge, et toorid säilitavad oma koha või et selle koha võidavad hoopis näiteks liberaaldemokraadid. Sellest tulenevalt oli leiboristide valimistulemus, kus vähem kui 34 protsendi häältega saadi 63 protsenti kohtadest (412 kohta), samuti ajalooline.
Tooride langusele aitas ka kaasa tuntud euroskeptiku Nigel Farage’i viimase hetke taasliitumine endise Brexiti partei, nüüdse Reform UK erakonnaga, mis võttis paljudes Inglismaa piirkondades ära tooride hääli, kuid sisuliselt saavutati see, et konservatiivsete valijate hääled jagunesid ja koha võitsid hoopis kas leiboristid või liberaaldemokraadid.
Reform sai oma üle 14 protsendi suuruse häältesaagi juures vähem kui ühe protsendi kohtadest ehk ainult viis kohta. Pärast 14 aastat skandaale täis võimul püsimist olid toorid jõudnud sellise ebapopulaarsuseni, et paljud eluaeg konservatiive valinud inimesed andsid seekord hääle ükskõik kellele muule.
Prantsusmaal seevastu tundus peale esimest vooru 30. juunil, et paremäärmuslased võtavad Rahvusassamblees enamuse, ja see sundis muidu suuri vastaseid – valitsevaid liberaale ja erinevaid vasakjõude – teiseks vooruks oma jõude koonduma. Valimispiirkondades, kus teise vooru jõudis lisaks Marine Le Peni paremäärmuslastele ka liberaal ja vasakpoolne kandidaat, taandas neist kehvema tulemuse saanu ennast. See omakorda välistas häälte jagunemise ja tõi paremäärmusliku RNi asemel võitjaks kellegi n-ö vabariiklikust blokist (ehk kas liberaali, vasakpoolse või parempoolse). Prantsusmaal toimunu näitab, et kui eripalgelised jõud suudavad koonduda ühise vaenlase vastu, siis tagab see ka edu. Erinevalt Suurbritanniast, kus tooride ja Reform UK vastandumine tõi hoopis nende ühise vaenlase Tööpartei veel kindlamini võimule.
Prantslaste kartus paremäärmuslaste ees tõi teises voorus välja ka viimase 20 aasta rekordarvu valijaid. Seevastu Ühendkuningriigis, kus pettunud tooride valijad jäid koju ja kus oli ka selge, et leiboristid võidavad, oli valimisosalus hiljutiste valimiste madalaim.
Vastupidiselt ennustustele suutsid n-ö vabariiklikud jõud Prantsusmaal hoida ära paremäärmuslaste esmakordse võimuletuleku. Nende juhid Jordan Bardella ja Le Pen aga ütlesid, et see «võlts allianss» lükkas nende võimuletuleku vaid edasi. Samas on siit ka selge, et kui Le Peni vastased suudavad tulevikus koostööd teha, hoitakse ära ka tema presidendiks saamine kolme aasta pärast.
Esimene proovikivi on selleks uue valitsuse moodustamine, mille juhtohjad on nüüd president Macroni käes. Le Pen ja Bardella aga saavad keskenduda europarlamendis oma uue fraktsiooni moodustamisele, kus seekord tõenäoliselt liitutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni ja osa teiste paremäärmuslastega ning tõustakse sellisel juhul suuruselt kolmandaks fraktsiooniks.
Suurbritannias plaanib võimule tulnud valitsus seevastu parandada suhteid Euroopa Liiduga ja jätkata eelmiste valitsuste Ukraina ja NATO-poliitikaga. Usun, et ka Eestile saab leiboristide valitsus olema kahtlemata vähemalt sama kindel partner kui eelnevad tooride valitsused.
Ilmus Postimehes, 9.07.2024
Link: https://maailm.postimees.ee/8055553/kommentaar-moodunud-valimisnadal-oli-edukas-euroopa-vasakjoududele
Kui Suurbritannias on leiboristidel selge enamus ja uus valitsus Keir Starmeri juhtimisel juba ametis, siis Prantsusmaal alles uue valitsuse moodustamine algab ja pole selge, kas tuleb koalitsioonivalitsus koos president Emmanuel Macroni liberaalidega, tehnokraatide valitsus või hoopis midagi muud. Hetkel palus Macron peaminister Gabriel Attalil jätkata, kuni olukord selgineb.
Suurbritannia ja Prantsusmaa üllatusvalimistel eeldati, et vastavalt valitsevatel tooridel või liberaalidel on taskust välja käia mingi kaart, miks oli vaja neid valimisi mõlemas riigis just nüüd esile kutsuda. Teine variant oli, et tegelikult läksid riigijuhid lihtsalt välja riskile, mis võib nende jaoks ka halvasti lõppeda.
Tundub, et tõeks osutus mõlemas riigis see viimane, eriti Suurbritannias, kus ebapopulaarsed konservatiivid said oma pika ajaloo halvima tulemuse. Prantsusmaal suutsid valitsevad liberaalid vähemalt teiseks vooruks kokku leppida koos vasakpoolsetega, et ära hoida paremäärmuslaste võimuletulek.
Mõlema riigi valimiste tulemus sai teoks tänu majoritaarsetele valimissüsteemidele koos taktikalise hääletamisega. Proportsionaalse valimissüsteemi (mis kasutusel näiteks Eestis) puhul oleksid tulemused olnud hoopis teised.
Kui Prantsusmaa valimistel seisnes taktika peamiselt selles, et hoida võimult eemal paremäärmuslased, siis Suurbritannias keskendusid leiboristid just nendele piirkondadele, kus neil oli võimalus tooridelt (Šotimaal ka kohalikelt rahvuslastelt) koht ära võtta.
Seepärast Tööpartei kantsides või valimispiirkondades, kus neil oli tulemas kindel valimisvõit, ei investeeritud rohkem ega keskendutud ka piirkondadele, kus oli selge, et toorid säilitavad oma koha või et selle koha võidavad hoopis näiteks liberaaldemokraadid. Sellest tulenevalt oli leiboristide valimistulemus, kus vähem kui 34 protsendi häältega saadi 63 protsenti kohtadest (412 kohta), samuti ajalooline.
Tooride langusele aitas ka kaasa tuntud euroskeptiku Nigel Farage’i viimase hetke taasliitumine endise Brexiti partei, nüüdse Reform UK erakonnaga, mis võttis paljudes Inglismaa piirkondades ära tooride hääli, kuid sisuliselt saavutati see, et konservatiivsete valijate hääled jagunesid ja koha võitsid hoopis kas leiboristid või liberaaldemokraadid.
Reform sai oma üle 14 protsendi suuruse häältesaagi juures vähem kui ühe protsendi kohtadest ehk ainult viis kohta. Pärast 14 aastat skandaale täis võimul püsimist olid toorid jõudnud sellise ebapopulaarsuseni, et paljud eluaeg konservatiive valinud inimesed andsid seekord hääle ükskõik kellele muule.
Prantsusmaal seevastu tundus peale esimest vooru 30. juunil, et paremäärmuslased võtavad Rahvusassamblees enamuse, ja see sundis muidu suuri vastaseid – valitsevaid liberaale ja erinevaid vasakjõude – teiseks vooruks oma jõude koonduma. Valimispiirkondades, kus teise vooru jõudis lisaks Marine Le Peni paremäärmuslastele ka liberaal ja vasakpoolne kandidaat, taandas neist kehvema tulemuse saanu ennast. See omakorda välistas häälte jagunemise ja tõi paremäärmusliku RNi asemel võitjaks kellegi n-ö vabariiklikust blokist (ehk kas liberaali, vasakpoolse või parempoolse). Prantsusmaal toimunu näitab, et kui eripalgelised jõud suudavad koonduda ühise vaenlase vastu, siis tagab see ka edu. Erinevalt Suurbritanniast, kus tooride ja Reform UK vastandumine tõi hoopis nende ühise vaenlase Tööpartei veel kindlamini võimule.
Prantslaste kartus paremäärmuslaste ees tõi teises voorus välja ka viimase 20 aasta rekordarvu valijaid. Seevastu Ühendkuningriigis, kus pettunud tooride valijad jäid koju ja kus oli ka selge, et leiboristid võidavad, oli valimisosalus hiljutiste valimiste madalaim.
Vastupidiselt ennustustele suutsid n-ö vabariiklikud jõud Prantsusmaal hoida ära paremäärmuslaste esmakordse võimuletuleku. Nende juhid Jordan Bardella ja Le Pen aga ütlesid, et see «võlts allianss» lükkas nende võimuletuleku vaid edasi. Samas on siit ka selge, et kui Le Peni vastased suudavad tulevikus koostööd teha, hoitakse ära ka tema presidendiks saamine kolme aasta pärast.
Esimene proovikivi on selleks uue valitsuse moodustamine, mille juhtohjad on nüüd president Macroni käes. Le Pen ja Bardella aga saavad keskenduda europarlamendis oma uue fraktsiooni moodustamisele, kus seekord tõenäoliselt liitutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni ja osa teiste paremäärmuslastega ning tõustakse sellisel juhul suuruselt kolmandaks fraktsiooniks.
Suurbritannias plaanib võimule tulnud valitsus seevastu parandada suhteid Euroopa Liiduga ja jätkata eelmiste valitsuste Ukraina ja NATO-poliitikaga. Usun, et ka Eestile saab leiboristide valitsus olema kahtlemata vähemalt sama kindel partner kui eelnevad tooride valitsused.
Ilmus Postimehes, 9.07.2024
Link: https://maailm.postimees.ee/8055553/kommentaar-moodunud-valimisnadal-oli-edukas-euroopa-vasakjoududele
Friday, 10 March 2023
Estonia: an unprecedented win for the liberal Reform Party in times of war
The Estonian elections were won by fear of another extreme right coalition government, as it had happened in the past, especially in times of war. The only party able to take advantage of this fear was the ruling Reform Party of Prime Minister Kaja Kallas, who had proven to be a strong leader since Russia’s war in Ukraine had started.
A win for a single party is unprecedented in Estonian modern history. It can be explained by two factors: the fear of war and, due to this, the fear of another government involving the populist, partly anti-Ukrainian, extreme right and nationalist, even racist Conservative People’s Party of Estonia (EKRE).
EKRE’s statements before the elections had become increasingly in sync with pro-Russian narratives. In addition, it was revealed that the founder of the paramilitary Wagner Group, the oligarch Yevgeny Prigozhin, planned to exploit EKRE’s pro-Russian rhetoric. This made many Estonian afraid of an EKRE win, or even of them getting a result that could have made them again (in coalition with the Centre and ProPatria parties) part of a coalition government, possibly even providing the Prime Minister. Publicly, EKRE was anti-Russian, but their extreme positions concerning (Ukrainian) refugees and other egoistic statements on the war and other issues, were enough for the electorate, even for those who usually do not care about politics, or who do not normally vote in elections, to come out in masses.
This was the reason for the first increase in the participation rate since 1995 (63.5 per cent, but the figure cannot be compared one-to-one with the previous elections’ turnout due to a new calculation methodology). These elections also saw for first time the electronic vote pass the 50 per cent threshold: less than 50 per cent of voters voted in person at the ballot box.
The second main winner was the new, liberal party ‘Estonia200’, which was originally a spin-off from the conservative ProPatria, and has now moved more to the centre, even recruiting a few prominent members of the Social Democratic Party (SDE), bringing with them some more progressive positions into their programme. With this positioning and new personnel, Estonia200 took many votes not only from Reform and ProPatria, but also from SDE, branding themselves as a ‘new’ party. Both Estonia200 and SDE campaigned for ‘tactical voting’ during the last week before elections: giving a vote for Reform is not enough to prevent EKRE from coming to power, as they need coalition partner(s). This seemed to have worked for both parties: Estonia200 passed the 5 per cent threshold for the first time with an impressive result of 13 per cent, and SDE lost less than opinion polls had predicted, with only one seat less and even supplanting the national conservative ProPatria with one seat more, leaving last place among the parties that entered Parliament to the latter.
The biggest loser was the left-populist Centre Party. Their main problem was their ambiguous stance on the war. Their main voter base is the Russian-speaking community, but as they were in government when the war started, they were forced to follow the Estonian official position on the war, they lost to more radical pro-Russian forces. However, their leftist promises helped them to secure a still decent third place. The biggest surprise of the elections was the strong performance of the so far almost non-existent, pro-Russian Left party and the success of an independent candidate, Mihhail Stalnuhhin, a former MP of the Centre Party, who only failed to be elected by a very narrow margin, in one of the mainly Russian-speaking constituencies. Both managed to take a considerable amount of votes from the Centre Party, thanks to their anti-Ukrainian/anti-Estonian rhetoric.
Finally, the two nationalist parties: EKRE, a populist party that tried to convince voters with anti-Ukrainian rhetoric and that they would solve the problem of high energy prices got less votes than expected, even losing compared to previous elections. As some polls had predicted that they would win the elections, or be at least neck-to-neck with Reform, many anti-EKRE voters casted their vote for Reform to bar EKRE from power. However, for the first time EKRE became the second-largest party, and it even came first among voters who voted in person at the voting office. Since their voters tend to be older people voting in the ballot booths, they now question the results of the electronic votes, polarising society even further. Their rhetoric reminds of former US president Donald Trump, in their everyday politics, but specifically after losing elections and not accepting defeat.
The conservative ProPatria did not manage to convince people to vote for them despite their strong pro-Ukrainian rhetoric. They even lost votes to its spin-off Estonia 200 and another new party called ‘the Right-Wingers’. Another reason for their weak showing was probably the controversial child benefit and other reforms they had promoted in the previous government. In addition, many voters were also afraid they would again form a coalition with EKRE. The same is true for the Centre party.
It is clear now that Kallas will continue as PM. What is still not decided however is with which parties her Refom-party will form the new government. There are four realistic combinations for a working government. Two days after the elections, Reform already proposed to Estonia 200 and SDE (60 seats all-together) to form a coalition and negotiations started the day after. This combination would be, I think, the best for Estonian. However, the two possible problems I see with this combination, are that it would mean, firstly, that SDE, as the smallest coalition partner, and as the only centre-left party in government, would find itself overruled by two bigger liberal partners, which would even have a narrow majority without SDE, and, secondly, in this combination all left and liberal parties would be in government, leaving the opposition to be composed only of the more conservative parties – something that has never happened in Estonia before –, which would polarise society even more.. But thanks to this probable ideological government, the same sex marriage – a long-fought issue in Estonian politics, might finally be adopted.
It is to be seen how the coalition talks proceed, but it is also clear that whatever the combination of government will be, for the next four years Reform will be the leading party and EKRE will not come to power in any combination, as the former government of EKRE, Centre and ProPatria does not have a majority anymore.
However, considering that government changes are common in Estonia (during the previous parliamentary mandate three different governments have been in charge), Reform might change partners halfway during the term. Hence, Reform might start with a more liberal government of SDE and Estonia200, but it cannot be excluded that later in the term they will swap one of the two partners for ProPatria to deal with the polarisation in the society by also bringing conservatives into government.
Article was published on 10 March 2023 in Progressive Post
Link: https://progressivepost.eu/estonia-an-unprecedented-win-for-the-liberal-reform-party-in-times-of-war/
A win for a single party is unprecedented in Estonian modern history. It can be explained by two factors: the fear of war and, due to this, the fear of another government involving the populist, partly anti-Ukrainian, extreme right and nationalist, even racist Conservative People’s Party of Estonia (EKRE).
EKRE’s statements before the elections had become increasingly in sync with pro-Russian narratives. In addition, it was revealed that the founder of the paramilitary Wagner Group, the oligarch Yevgeny Prigozhin, planned to exploit EKRE’s pro-Russian rhetoric. This made many Estonian afraid of an EKRE win, or even of them getting a result that could have made them again (in coalition with the Centre and ProPatria parties) part of a coalition government, possibly even providing the Prime Minister. Publicly, EKRE was anti-Russian, but their extreme positions concerning (Ukrainian) refugees and other egoistic statements on the war and other issues, were enough for the electorate, even for those who usually do not care about politics, or who do not normally vote in elections, to come out in masses.
This was the reason for the first increase in the participation rate since 1995 (63.5 per cent, but the figure cannot be compared one-to-one with the previous elections’ turnout due to a new calculation methodology). These elections also saw for first time the electronic vote pass the 50 per cent threshold: less than 50 per cent of voters voted in person at the ballot box.
The second main winner was the new, liberal party ‘Estonia200’, which was originally a spin-off from the conservative ProPatria, and has now moved more to the centre, even recruiting a few prominent members of the Social Democratic Party (SDE), bringing with them some more progressive positions into their programme. With this positioning and new personnel, Estonia200 took many votes not only from Reform and ProPatria, but also from SDE, branding themselves as a ‘new’ party. Both Estonia200 and SDE campaigned for ‘tactical voting’ during the last week before elections: giving a vote for Reform is not enough to prevent EKRE from coming to power, as they need coalition partner(s). This seemed to have worked for both parties: Estonia200 passed the 5 per cent threshold for the first time with an impressive result of 13 per cent, and SDE lost less than opinion polls had predicted, with only one seat less and even supplanting the national conservative ProPatria with one seat more, leaving last place among the parties that entered Parliament to the latter.
The biggest loser was the left-populist Centre Party. Their main problem was their ambiguous stance on the war. Their main voter base is the Russian-speaking community, but as they were in government when the war started, they were forced to follow the Estonian official position on the war, they lost to more radical pro-Russian forces. However, their leftist promises helped them to secure a still decent third place. The biggest surprise of the elections was the strong performance of the so far almost non-existent, pro-Russian Left party and the success of an independent candidate, Mihhail Stalnuhhin, a former MP of the Centre Party, who only failed to be elected by a very narrow margin, in one of the mainly Russian-speaking constituencies. Both managed to take a considerable amount of votes from the Centre Party, thanks to their anti-Ukrainian/anti-Estonian rhetoric.
Finally, the two nationalist parties: EKRE, a populist party that tried to convince voters with anti-Ukrainian rhetoric and that they would solve the problem of high energy prices got less votes than expected, even losing compared to previous elections. As some polls had predicted that they would win the elections, or be at least neck-to-neck with Reform, many anti-EKRE voters casted their vote for Reform to bar EKRE from power. However, for the first time EKRE became the second-largest party, and it even came first among voters who voted in person at the voting office. Since their voters tend to be older people voting in the ballot booths, they now question the results of the electronic votes, polarising society even further. Their rhetoric reminds of former US president Donald Trump, in their everyday politics, but specifically after losing elections and not accepting defeat.
The conservative ProPatria did not manage to convince people to vote for them despite their strong pro-Ukrainian rhetoric. They even lost votes to its spin-off Estonia 200 and another new party called ‘the Right-Wingers’. Another reason for their weak showing was probably the controversial child benefit and other reforms they had promoted in the previous government. In addition, many voters were also afraid they would again form a coalition with EKRE. The same is true for the Centre party.
It is clear now that Kallas will continue as PM. What is still not decided however is with which parties her Refom-party will form the new government. There are four realistic combinations for a working government. Two days after the elections, Reform already proposed to Estonia 200 and SDE (60 seats all-together) to form a coalition and negotiations started the day after. This combination would be, I think, the best for Estonian. However, the two possible problems I see with this combination, are that it would mean, firstly, that SDE, as the smallest coalition partner, and as the only centre-left party in government, would find itself overruled by two bigger liberal partners, which would even have a narrow majority without SDE, and, secondly, in this combination all left and liberal parties would be in government, leaving the opposition to be composed only of the more conservative parties – something that has never happened in Estonia before –, which would polarise society even more.. But thanks to this probable ideological government, the same sex marriage – a long-fought issue in Estonian politics, might finally be adopted.
It is to be seen how the coalition talks proceed, but it is also clear that whatever the combination of government will be, for the next four years Reform will be the leading party and EKRE will not come to power in any combination, as the former government of EKRE, Centre and ProPatria does not have a majority anymore.
However, considering that government changes are common in Estonia (during the previous parliamentary mandate three different governments have been in charge), Reform might change partners halfway during the term. Hence, Reform might start with a more liberal government of SDE and Estonia200, but it cannot be excluded that later in the term they will swap one of the two partners for ProPatria to deal with the polarisation in the society by also bringing conservatives into government.
Article was published on 10 March 2023 in Progressive Post
Link: https://progressivepost.eu/estonia-an-unprecedented-win-for-the-liberal-reform-party-in-times-of-war/
Thursday, 10 June 2021
Ühehäälsuse kaotamisega ei saaks Vene-sõbralikud riigid nagu Ungari sanktsioone blokeerida
Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme EL-i ühise välispoliitika seisukohtadega kaasa läinud.
Saksamaa välisministri Heiko Maasi ettepanek kaotada veto või ühehäälsus Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas pole kindlasti uus idee. Kuid see on viimaste välispoliitiliste ja Euroopa Liidu laienemist puudutavate arengute valguses kujunenud väga aktuaalseks.
Juba eelmine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pakkus välja kvalifitseeritud häälteenamuse välispoliitikas. Seega tegemist ei ole vasak- või parempoolse või väikesed riigid versus suured riigid küsimusega, nagu mõned poliitikud üritavad seda näidata.
Tegemist on lihtsalt pragmaatilise ettepanekuga, et Euroopa Liidul kujuneks lõpuks tõeline välispoliitika, mis praegu on kahjuks kohati saamatu.
Näiteks hiljuti ei suudetud vastu võtta ühist seisukohta Hiina küsimuses ainult Ungari vastuseisu tõttu. Kas see on tõesti Eesti huvides, nagu osad Eesti poliitikud ütlevad (ERR 09.06) Lisaks ei peaks ühehäälsustest loobumiseks muutma EL-i aluslepinguid, et tegemist ei oleks liialt keerulise otsusega.
Küprose ja Valgevene näide
Ühises välispoliitikas esinevad Ungari vetod, mis eelmine kord puudutasid Hong Kongi ja mõni nädal varem Iisraeli-Palestiina konflikti, on juba kõiki ära tüüdanud. Küsiksin neilt Eesti välispoliitikutelt, kes on vastu ühehäälsuse kaotamisele, et mis siis saab, kui ühel hetkel blokeerib Vene-sõbralik Ungari ka näiteks Vene sanktsioonide pikendamise või teeb seda mõni teine Vene-sõbralik valitsus.
Näide on siin olemas: naljakas on vaid see, et sellesama seal artiklis mainitud Eesti poliitiku poolt kiidetud „teise väikeriigi“ Küprose poolt, kes blokeeris eelmisel aastal Valgevene sanktsioonid.
Kuigi Euroopa Liidu laienemine ei kuulu ühtse välispoliitika alla, on siin selge analoog olemas, nii teemade sarnasuses kui ka riikide käitumismustris ja eks sellisel juhul tuleks ka ühehäälsus Euroopa Liidu laienemise otsustes üle vaadata.
Praegu näiteks Bulgaaria blokeerib ainsa riigina Põhja-Makedooniaga (ja Albaaniaga) liitumiskõneluste alustamist kahepoolse tüli tõttu, enne tegi sama Kreeka ja hiljuti ka Prantsusmaa, küll muudel põhjustel. Eesti on alati olnud tugev EL-i laienemise pooldaja.
Eestil pole midagi kaotada
Lisaks, Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme üldiselt EL-i ühise välispoliitika ja EL-i laienemise seisukohtadega kaasa läinud ja pole minu mäletamist mööda vetot (vastutustundetult) kasutanud, seega ei tasu karta, et keegi meist üle sõidab.
Kui rääkida Nord Streamist, mida ka seal artiklis mainiti kui teemat, millega Saksamaa peaks „ühehäälsuse kaotamise kui asendustegevuse“ asemel tegelema, siis olen nõus, et Nord Stream 2 peaks sulgema.
Naljaga pooleks võiks aga pigem seda asja vaadata niipidi, et näiteks kvalifitseeritud häälteenamuse puhul ei saaks ka Saksamaa kasutada vetot Nord Streami kritiseerivate ühiste EL-i seisukohtade vastu, mis tuleks teemaks kindlasti Venemaad või Ukrainat puudutavatesse välisministrite kohtumiste lõppjäreldustes.
Seega veto kaotamine pole kasulik ka suurtele riikidele. Samas on Saksamaa selleks valmis, et ühise huvi nimel annab ta midagi ära. Miks siis Eesti ei võiks selleks valmis olla, sest meil on kindlasti palju vähem kaotada. Samuti on selge, et keegi ei hakkaks kvalifitseeritud häälteenamust kasutama mõne teise EL-i riigi vastu.
Kokkuvõttes, kuigi veto omamine on teoreetiliselt tähtis relv blokeerimaks meile ebasõbralikke seisukohti, siis võiks Eesti seisukohast vaadata asja pigem teistpidi: Eesti kui üks Euroopa-meelseimaid riike, kes ei kasuta vetot vastutustundetult, saaks pigem kasu sellest, et tähtsad EL-i seisukohad, mida blokeerib mõni üksik riik sisepoliitilistel või muudel põhjustel, saaksid vastu võetud.
Lõpetuseks, ERR-i artiklis esitatud jutt sellest, et ühehäälsuse puhul pingutatakse rohkem, ei ole kindlasti õige, sest ka kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on konsensuslikult vastuvõetud seisukohad kindlasti mõjusamad, et ka tulevikus nähakse nende saavutamise puhul vaeva. See aga välistaks need vähesed juhtumid, kui tõesti üksik riik on (vastutustundetult) mõne seisukoha vastu.
Artikkel ilumus delfi.ee-s 10.06.2021
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/93701415/jorgen-siil-uhehaalsuse-kaotamisega-ei-saaks-vene-sobralikud-riigid-nagu-ungari-sanktsioone-blokeerida?fbclid=IwAR39FlEYhEPD1fBB8MszaymkmXZNjunT78T-81kyNiIvJX_u0aKMfhu3cjc
Saksamaa välisministri Heiko Maasi ettepanek kaotada veto või ühehäälsus Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas pole kindlasti uus idee. Kuid see on viimaste välispoliitiliste ja Euroopa Liidu laienemist puudutavate arengute valguses kujunenud väga aktuaalseks.
Juba eelmine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pakkus välja kvalifitseeritud häälteenamuse välispoliitikas. Seega tegemist ei ole vasak- või parempoolse või väikesed riigid versus suured riigid küsimusega, nagu mõned poliitikud üritavad seda näidata.
Tegemist on lihtsalt pragmaatilise ettepanekuga, et Euroopa Liidul kujuneks lõpuks tõeline välispoliitika, mis praegu on kahjuks kohati saamatu.
Näiteks hiljuti ei suudetud vastu võtta ühist seisukohta Hiina küsimuses ainult Ungari vastuseisu tõttu. Kas see on tõesti Eesti huvides, nagu osad Eesti poliitikud ütlevad (ERR 09.06) Lisaks ei peaks ühehäälsustest loobumiseks muutma EL-i aluslepinguid, et tegemist ei oleks liialt keerulise otsusega.
Küprose ja Valgevene näide
Ühises välispoliitikas esinevad Ungari vetod, mis eelmine kord puudutasid Hong Kongi ja mõni nädal varem Iisraeli-Palestiina konflikti, on juba kõiki ära tüüdanud. Küsiksin neilt Eesti välispoliitikutelt, kes on vastu ühehäälsuse kaotamisele, et mis siis saab, kui ühel hetkel blokeerib Vene-sõbralik Ungari ka näiteks Vene sanktsioonide pikendamise või teeb seda mõni teine Vene-sõbralik valitsus.
Näide on siin olemas: naljakas on vaid see, et sellesama seal artiklis mainitud Eesti poliitiku poolt kiidetud „teise väikeriigi“ Küprose poolt, kes blokeeris eelmisel aastal Valgevene sanktsioonid.
Kuigi Euroopa Liidu laienemine ei kuulu ühtse välispoliitika alla, on siin selge analoog olemas, nii teemade sarnasuses kui ka riikide käitumismustris ja eks sellisel juhul tuleks ka ühehäälsus Euroopa Liidu laienemise otsustes üle vaadata.
Praegu näiteks Bulgaaria blokeerib ainsa riigina Põhja-Makedooniaga (ja Albaaniaga) liitumiskõneluste alustamist kahepoolse tüli tõttu, enne tegi sama Kreeka ja hiljuti ka Prantsusmaa, küll muudel põhjustel. Eesti on alati olnud tugev EL-i laienemise pooldaja.
Eestil pole midagi kaotada
Lisaks, Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme üldiselt EL-i ühise välispoliitika ja EL-i laienemise seisukohtadega kaasa läinud ja pole minu mäletamist mööda vetot (vastutustundetult) kasutanud, seega ei tasu karta, et keegi meist üle sõidab.
Kui rääkida Nord Streamist, mida ka seal artiklis mainiti kui teemat, millega Saksamaa peaks „ühehäälsuse kaotamise kui asendustegevuse“ asemel tegelema, siis olen nõus, et Nord Stream 2 peaks sulgema.
Naljaga pooleks võiks aga pigem seda asja vaadata niipidi, et näiteks kvalifitseeritud häälteenamuse puhul ei saaks ka Saksamaa kasutada vetot Nord Streami kritiseerivate ühiste EL-i seisukohtade vastu, mis tuleks teemaks kindlasti Venemaad või Ukrainat puudutavatesse välisministrite kohtumiste lõppjäreldustes.
Seega veto kaotamine pole kasulik ka suurtele riikidele. Samas on Saksamaa selleks valmis, et ühise huvi nimel annab ta midagi ära. Miks siis Eesti ei võiks selleks valmis olla, sest meil on kindlasti palju vähem kaotada. Samuti on selge, et keegi ei hakkaks kvalifitseeritud häälteenamust kasutama mõne teise EL-i riigi vastu.
Kokkuvõttes, kuigi veto omamine on teoreetiliselt tähtis relv blokeerimaks meile ebasõbralikke seisukohti, siis võiks Eesti seisukohast vaadata asja pigem teistpidi: Eesti kui üks Euroopa-meelseimaid riike, kes ei kasuta vetot vastutustundetult, saaks pigem kasu sellest, et tähtsad EL-i seisukohad, mida blokeerib mõni üksik riik sisepoliitilistel või muudel põhjustel, saaksid vastu võetud.
Lõpetuseks, ERR-i artiklis esitatud jutt sellest, et ühehäälsuse puhul pingutatakse rohkem, ei ole kindlasti õige, sest ka kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on konsensuslikult vastuvõetud seisukohad kindlasti mõjusamad, et ka tulevikus nähakse nende saavutamise puhul vaeva. See aga välistaks need vähesed juhtumid, kui tõesti üksik riik on (vastutustundetult) mõne seisukoha vastu.
Artikkel ilumus delfi.ee-s 10.06.2021
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/93701415/jorgen-siil-uhehaalsuse-kaotamisega-ei-saaks-vene-sobralikud-riigid-nagu-ungari-sanktsioone-blokeerida?fbclid=IwAR39FlEYhEPD1fBB8MszaymkmXZNjunT78T-81kyNiIvJX_u0aKMfhu3cjc
Thursday, 30 January 2020
Macroni mäng Lääne-Balkaniga
Prantsusmaa põhjendused, miks ta blokeeris Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised ELiga, on kattevari sisepoliitilisele lükkele ja nõrgestab ELi mõju Lääne-Balkanil, kirjutab Eurpopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni välisnõunik Jörgen Siil.
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.
Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.
Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga
Tuesday, 4 October 2016
Maailma lõpus
Maailma suurim saar Gröönimaa on koht, kuhu olen alati soovinud minna, eriti pärast Teravmägede, Fääri saarte ning Islandi külastamist. Üle-eelmisel nädalal avaneski selleks hea võimalus, kuna Gröönimaa on koos Islandi ja Fääri saartega asutanud organisatsiooni nimega West Nordic Council, mille parlamentaarne foorum kord aastas kohtub ka Euroopa Parlamendiga, et arutada ühiselt huvi pakkuvaid teemasid. Tänavu oli selleks peamiselt Euroopa Liidu hülgekaitsereeglid, mis muudavad suuresti võimatuks hülgetoodetega kaubitsemise.
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Friday, 27 February 2015
Mis saab Euroopa kodanike turvalisusest? Aga kodanikuvabadused?
Charlie Hebdo terroriakt on Euroopas tugevamini esile tõstnud mitmed teemad, mis küll erinevatel aegadel on eurooplastel mureks olnud, kuid on nüüdsest jõudnud pea iga tavakodaniku mõtteisse: islamivastasuse suurenemine, juutide turvalisus, arutelud teemadel „väljendusvabadus versus solvamine“ ja "kodanikuvabadused versus terrorismivastane võitlus".
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Subscribe to:
Posts (Atom)