Nii Suurbritannias kui Prantsusmaal toimunud eelmise nädala parlamendivalimistel võitsid vasaktsentristid, Prantsusmaal küll koos vasakäärmuslaste ja rohelistega.
Kui Suurbritannias on leiboristidel selge enamus ja uus valitsus Keir Starmeri juhtimisel juba ametis, siis Prantsusmaal alles uue valitsuse moodustamine algab ja pole selge, kas tuleb koalitsioonivalitsus koos president Emmanuel Macroni liberaalidega, tehnokraatide valitsus või hoopis midagi muud. Hetkel palus Macron peaminister Gabriel Attalil jätkata, kuni olukord selgineb.
Suurbritannia ja Prantsusmaa üllatusvalimistel eeldati, et vastavalt valitsevatel tooridel või liberaalidel on taskust välja käia mingi kaart, miks oli vaja neid valimisi mõlemas riigis just nüüd esile kutsuda. Teine variant oli, et tegelikult läksid riigijuhid lihtsalt välja riskile, mis võib nende jaoks ka halvasti lõppeda.
Tundub, et tõeks osutus mõlemas riigis see viimane, eriti Suurbritannias, kus ebapopulaarsed konservatiivid said oma pika ajaloo halvima tulemuse. Prantsusmaal suutsid valitsevad liberaalid vähemalt teiseks vooruks kokku leppida koos vasakpoolsetega, et ära hoida paremäärmuslaste võimuletulek.
Mõlema riigi valimiste tulemus sai teoks tänu majoritaarsetele valimissüsteemidele koos taktikalise hääletamisega. Proportsionaalse valimissüsteemi (mis kasutusel näiteks Eestis) puhul oleksid tulemused olnud hoopis teised.
Kui Prantsusmaa valimistel seisnes taktika peamiselt selles, et hoida võimult eemal paremäärmuslased, siis Suurbritannias keskendusid leiboristid just nendele piirkondadele, kus neil oli võimalus tooridelt (Šotimaal ka kohalikelt rahvuslastelt) koht ära võtta.
Seepärast Tööpartei kantsides või valimispiirkondades, kus neil oli tulemas kindel valimisvõit, ei investeeritud rohkem ega keskendutud ka piirkondadele, kus oli selge, et toorid säilitavad oma koha või et selle koha võidavad hoopis näiteks liberaaldemokraadid. Sellest tulenevalt oli leiboristide valimistulemus, kus vähem kui 34 protsendi häältega saadi 63 protsenti kohtadest (412 kohta), samuti ajalooline.
Tooride langusele aitas ka kaasa tuntud euroskeptiku Nigel Farage’i viimase hetke taasliitumine endise Brexiti partei, nüüdse Reform UK erakonnaga, mis võttis paljudes Inglismaa piirkondades ära tooride hääli, kuid sisuliselt saavutati see, et konservatiivsete valijate hääled jagunesid ja koha võitsid hoopis kas leiboristid või liberaaldemokraadid.
Reform sai oma üle 14 protsendi suuruse häältesaagi juures vähem kui ühe protsendi kohtadest ehk ainult viis kohta. Pärast 14 aastat skandaale täis võimul püsimist olid toorid jõudnud sellise ebapopulaarsuseni, et paljud eluaeg konservatiive valinud inimesed andsid seekord hääle ükskõik kellele muule.
Prantsusmaal seevastu tundus peale esimest vooru 30. juunil, et paremäärmuslased võtavad Rahvusassamblees enamuse, ja see sundis muidu suuri vastaseid – valitsevaid liberaale ja erinevaid vasakjõude – teiseks vooruks oma jõude koonduma. Valimispiirkondades, kus teise vooru jõudis lisaks Marine Le Peni paremäärmuslastele ka liberaal ja vasakpoolne kandidaat, taandas neist kehvema tulemuse saanu ennast. See omakorda välistas häälte jagunemise ja tõi paremäärmusliku RNi asemel võitjaks kellegi n-ö vabariiklikust blokist (ehk kas liberaali, vasakpoolse või parempoolse). Prantsusmaal toimunu näitab, et kui eripalgelised jõud suudavad koonduda ühise vaenlase vastu, siis tagab see ka edu. Erinevalt Suurbritanniast, kus tooride ja Reform UK vastandumine tõi hoopis nende ühise vaenlase Tööpartei veel kindlamini võimule.
Prantslaste kartus paremäärmuslaste ees tõi teises voorus välja ka viimase 20 aasta rekordarvu valijaid. Seevastu Ühendkuningriigis, kus pettunud tooride valijad jäid koju ja kus oli ka selge, et leiboristid võidavad, oli valimisosalus hiljutiste valimiste madalaim.
Vastupidiselt ennustustele suutsid n-ö vabariiklikud jõud Prantsusmaal hoida ära paremäärmuslaste esmakordse võimuletuleku. Nende juhid Jordan Bardella ja Le Pen aga ütlesid, et see «võlts allianss» lükkas nende võimuletuleku vaid edasi. Samas on siit ka selge, et kui Le Peni vastased suudavad tulevikus koostööd teha, hoitakse ära ka tema presidendiks saamine kolme aasta pärast.
Esimene proovikivi on selleks uue valitsuse moodustamine, mille juhtohjad on nüüd president Macroni käes. Le Pen ja Bardella aga saavad keskenduda europarlamendis oma uue fraktsiooni moodustamisele, kus seekord tõenäoliselt liitutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni ja osa teiste paremäärmuslastega ning tõustakse sellisel juhul suuruselt kolmandaks fraktsiooniks.
Suurbritannias plaanib võimule tulnud valitsus seevastu parandada suhteid Euroopa Liiduga ja jätkata eelmiste valitsuste Ukraina ja NATO-poliitikaga. Usun, et ka Eestile saab leiboristide valitsus olema kahtlemata vähemalt sama kindel partner kui eelnevad tooride valitsused.
Ilmus Postimehes, 9.07.2024
Link: https://maailm.postimees.ee/8055553/kommentaar-moodunud-valimisnadal-oli-edukas-euroopa-vasakjoududele
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment