Nüüd, kus on läbi saanud pea kõik Euroopa Liidus sellel aastal toimuvad valimised, saab öelda, et parempoolsed ja ka paremäärmuslased on võidulainel.
Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.
Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.
Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.
Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.
Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.
Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.
Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.
Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.
Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.
Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.
Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.
Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.
Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.
ILmus Postimehes 23. septembril 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment