• 6. juulil toimus Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu üle kolm kohtuprotsessi korraga.
• Kemal Atatürgi loodud partei juhile esitatud süüdistused varieeruvad spionaažist ülikoolidiplomi võltsimiseni.
• Opositsionäär on süüdimõistva otsuseta istunud vanglas juba poolteist aastat.
Samal ajal, kui maailma liidrid kogunevad Türgi pealinnas Ankaras, toimub riigi suurimas linnas Istanbulis Türgi veel viimase järele jäänud demokraatia lõppvaatus. Nimelt toimusid 6. juulil Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu üle kolm (!) kohtuprotsessi, millest ühel osalesin koos europarlamendi Türgi raportööriga, hispaania sotsialistist eurosaadiku Nacho Sanchez Amoriga.
İmamoğlu, keda peetakse järgmistel Türgi presidendivalimistel Türgi pikaaegse autoritaarse juhi president Recep Tayyip Erdoğan pearivaaliks, on eelvangistuses olnud juba 15 kuud.
Kohtu all on ta erinevate absurdsete süüdistustega, mis ulatuvad spionaažist kuni oma ülikoolidiplomi võltsimiseni, mis kokku annavad umbes 2000 aastat vabadusekaotust.
Kogu menetlust iseloomustabki täielik kafkalikkus: sobivalt päev enne NATO tippkohtumise algust Ankaras, kui meedia tähelepanu on suunatud mujale, toimus korraga «juhuslikult» kohe kolm erinevat kohtuistungit erinevates süüdistustes.
Välisvaatlejaid ja linnapea toetajaid, kes olid tulnud kohtusse, jooksutati kõigepealt enam kui tunni jooksul palavates koridorides erinevate kohtusaalide vahet, kus pidid ta erinevad istungid toimuma, kuni lõpuks saime loa siis siseneda diplomi võltsimise kriminaalkohtu süüdistuse istungile (lisaks toimub ka administratiivkohtu istung samas kaasuses).
Kohtus eriti mingeid tõendeid ei hinnatud, vaid toimus İmamoğlu (poliitiline) kaitsekõne, mida kohtusse tulnud türklased valjuhäälselt toetasid. Kohtunik teatas selle peale, et järgmine istung toimub detsembris ja oodatakse ära administratiivkohtu lahend samas asjas. Väidetavalt olla aga administratiivkohtus otsustatud, et seal oodatakse esmalt ära kriminaalkohtu lahend.
Tegelikult ei ole see Türgis midagi ebatavalist, et poliitilisi rivaale pannakse vangi. Tuletame meelde, et ka Erdoğan on ise kunagi vanglas olnud, kusjuures samuti Istanbuli linnapeana, aga see kestis «ainult» aasta ja peale kohtulahendit. İmamoğlu puhul pole veel ühtegi otsust langetatud peale tema üle aasta eeluurimisvanglas viibimist.
See näitab, et Erdoğani valitsemisajal on asjad palju karmimaks läinud. Ka mitmed teised opositsioonilised, peamiselt kurdidest linnapead on Erdoğani poolt ametist kõrvaldatud ja kui Istanbulis astus ametisse valitud aselinnapea, siis mujal on ametisse määratud valitsuse «usaldusisik», kes on tavaliselt ametisoleva AK partei liige. Nii et pole vahet, kes valimised võidab: kui linnapea kuulutatakse siseministri poolt näiteks terroristiks ja kõrvaldatakse ametist, siis niisama lihtsalt saabki võimu üle võtta.
Kui İmamoğlu on sisuliselt järgmistelt presidendivalimistelt välja lülitatud, siis nüüd on Erdoğan ette võtnud tema Vabariikliku Rahvapartei (CHP), mis on riigi suurim opositsioonipartei ja mille rajajaks oli Türgi Vabariigi rajaja Kemal Atatürk. See, kuidas CHP muudeti sisuliselt tähtsusetuks väikeparteiks, toimus ka väga kafkalikult.
Nimelt, kui Erdoğani eelmiste presidendivalimiste pearivaal ja CHP endine juht Kemal Kılıçdaroğlu kaotas 2023. aasta CHP uue juhi valimistel Özgur Özelile, siis leiti mõned tollase kongressi delegaadid, kes vaidlustasid valimistulemused.
Kui Özel ja CHP liiga populaarseks muutusid, möödudes arvamusküsitlustes AKst, oli aeg ka nende osas midagi ette võtta. Seejärel otsustas kohus tänavu maikuus, et kõik 2023. aasta partei kongressi tulemused on kehtetud ja määras ametisse eelmise juhi Kılıçdaroğlu, kes kahjuks läks valitsuse mänguga kaasa. Kusjuures, tegemist on ühe pikemaajalisema parteijuhiga, kes pole oma elus ühtegi valimist võitnud.
Nüüd on olukord siis nii kaugel, et Özel on otsustanud Türgi vanima erakonna, Kemal Atatürgi poolt asutatud CHP asemel luua uue erakonna, kes astuks järgmistel valimistel Erdoğani ja tema AK partei vastu. Saab näha, millal tema osas mõeldakse välja uued süüdistused või kas uut parteid lastakse üldse registreerida.
Näiteks kurdimeelse HD partei likvideerimise ähvardusel valitsuse poolt tuli neil mitmeid kordi teha uue partei asutamiskongresse, sest leiti erinevaid vigu, miks uus erakond ei kõlba. Lõpuks said nad end registreeritud DEM nime all, kuid saab näha kauaks.
Kusjuures HDP endised juhid on siiamaani vanglas, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus, mille liige Türgi on, nõudis nende vabastamist juba kaheksa aastat tagasi.
NATO tippkohtumise valguses tuleb kahjuks tõdeda, et Türgi võib olla küll hea NATO liitlane, kuid nende demokraatia on kaugel sellest, mida me ühelt NATO liikmesriigilt ja ELi kandidaatriigilt ootame.
Ilmus 6. juuli 2026 Postimees online's
Link:
https://maailm.postimees.ee/8504040/kommentaar-ankara-tippkohtumise-varjus-klaaritakse-istanbulis-arveid-opositsiooniga
Tuesday, 28 July 2026
Wednesday, 10 July 2024
KOMMENTAAR ⟩ Möödunud valimisnädal oli edukas Euroopa vasakjõududele
Nii Suurbritannias kui Prantsusmaal toimunud eelmise nädala parlamendivalimistel võitsid vasaktsentristid, Prantsusmaal küll koos vasakäärmuslaste ja rohelistega.
Kui Suurbritannias on leiboristidel selge enamus ja uus valitsus Keir Starmeri juhtimisel juba ametis, siis Prantsusmaal alles uue valitsuse moodustamine algab ja pole selge, kas tuleb koalitsioonivalitsus koos president Emmanuel Macroni liberaalidega, tehnokraatide valitsus või hoopis midagi muud. Hetkel palus Macron peaminister Gabriel Attalil jätkata, kuni olukord selgineb.
Suurbritannia ja Prantsusmaa üllatusvalimistel eeldati, et vastavalt valitsevatel tooridel või liberaalidel on taskust välja käia mingi kaart, miks oli vaja neid valimisi mõlemas riigis just nüüd esile kutsuda. Teine variant oli, et tegelikult läksid riigijuhid lihtsalt välja riskile, mis võib nende jaoks ka halvasti lõppeda.
Tundub, et tõeks osutus mõlemas riigis see viimane, eriti Suurbritannias, kus ebapopulaarsed konservatiivid said oma pika ajaloo halvima tulemuse. Prantsusmaal suutsid valitsevad liberaalid vähemalt teiseks vooruks kokku leppida koos vasakpoolsetega, et ära hoida paremäärmuslaste võimuletulek.
Mõlema riigi valimiste tulemus sai teoks tänu majoritaarsetele valimissüsteemidele koos taktikalise hääletamisega. Proportsionaalse valimissüsteemi (mis kasutusel näiteks Eestis) puhul oleksid tulemused olnud hoopis teised.
Kui Prantsusmaa valimistel seisnes taktika peamiselt selles, et hoida võimult eemal paremäärmuslased, siis Suurbritannias keskendusid leiboristid just nendele piirkondadele, kus neil oli võimalus tooridelt (Šotimaal ka kohalikelt rahvuslastelt) koht ära võtta.
Seepärast Tööpartei kantsides või valimispiirkondades, kus neil oli tulemas kindel valimisvõit, ei investeeritud rohkem ega keskendutud ka piirkondadele, kus oli selge, et toorid säilitavad oma koha või et selle koha võidavad hoopis näiteks liberaaldemokraadid. Sellest tulenevalt oli leiboristide valimistulemus, kus vähem kui 34 protsendi häältega saadi 63 protsenti kohtadest (412 kohta), samuti ajalooline.
Tooride langusele aitas ka kaasa tuntud euroskeptiku Nigel Farage’i viimase hetke taasliitumine endise Brexiti partei, nüüdse Reform UK erakonnaga, mis võttis paljudes Inglismaa piirkondades ära tooride hääli, kuid sisuliselt saavutati see, et konservatiivsete valijate hääled jagunesid ja koha võitsid hoopis kas leiboristid või liberaaldemokraadid.
Reform sai oma üle 14 protsendi suuruse häältesaagi juures vähem kui ühe protsendi kohtadest ehk ainult viis kohta. Pärast 14 aastat skandaale täis võimul püsimist olid toorid jõudnud sellise ebapopulaarsuseni, et paljud eluaeg konservatiive valinud inimesed andsid seekord hääle ükskõik kellele muule.
Prantsusmaal seevastu tundus peale esimest vooru 30. juunil, et paremäärmuslased võtavad Rahvusassamblees enamuse, ja see sundis muidu suuri vastaseid – valitsevaid liberaale ja erinevaid vasakjõude – teiseks vooruks oma jõude koonduma. Valimispiirkondades, kus teise vooru jõudis lisaks Marine Le Peni paremäärmuslastele ka liberaal ja vasakpoolne kandidaat, taandas neist kehvema tulemuse saanu ennast. See omakorda välistas häälte jagunemise ja tõi paremäärmusliku RNi asemel võitjaks kellegi n-ö vabariiklikust blokist (ehk kas liberaali, vasakpoolse või parempoolse). Prantsusmaal toimunu näitab, et kui eripalgelised jõud suudavad koonduda ühise vaenlase vastu, siis tagab see ka edu. Erinevalt Suurbritanniast, kus tooride ja Reform UK vastandumine tõi hoopis nende ühise vaenlase Tööpartei veel kindlamini võimule.
Prantslaste kartus paremäärmuslaste ees tõi teises voorus välja ka viimase 20 aasta rekordarvu valijaid. Seevastu Ühendkuningriigis, kus pettunud tooride valijad jäid koju ja kus oli ka selge, et leiboristid võidavad, oli valimisosalus hiljutiste valimiste madalaim.
Vastupidiselt ennustustele suutsid n-ö vabariiklikud jõud Prantsusmaal hoida ära paremäärmuslaste esmakordse võimuletuleku. Nende juhid Jordan Bardella ja Le Pen aga ütlesid, et see «võlts allianss» lükkas nende võimuletuleku vaid edasi. Samas on siit ka selge, et kui Le Peni vastased suudavad tulevikus koostööd teha, hoitakse ära ka tema presidendiks saamine kolme aasta pärast.
Esimene proovikivi on selleks uue valitsuse moodustamine, mille juhtohjad on nüüd president Macroni käes. Le Pen ja Bardella aga saavad keskenduda europarlamendis oma uue fraktsiooni moodustamisele, kus seekord tõenäoliselt liitutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni ja osa teiste paremäärmuslastega ning tõustakse sellisel juhul suuruselt kolmandaks fraktsiooniks.
Suurbritannias plaanib võimule tulnud valitsus seevastu parandada suhteid Euroopa Liiduga ja jätkata eelmiste valitsuste Ukraina ja NATO-poliitikaga. Usun, et ka Eestile saab leiboristide valitsus olema kahtlemata vähemalt sama kindel partner kui eelnevad tooride valitsused.
Ilmus Postimehes, 9.07.2024
Link: https://maailm.postimees.ee/8055553/kommentaar-moodunud-valimisnadal-oli-edukas-euroopa-vasakjoududele
Kui Suurbritannias on leiboristidel selge enamus ja uus valitsus Keir Starmeri juhtimisel juba ametis, siis Prantsusmaal alles uue valitsuse moodustamine algab ja pole selge, kas tuleb koalitsioonivalitsus koos president Emmanuel Macroni liberaalidega, tehnokraatide valitsus või hoopis midagi muud. Hetkel palus Macron peaminister Gabriel Attalil jätkata, kuni olukord selgineb.
Suurbritannia ja Prantsusmaa üllatusvalimistel eeldati, et vastavalt valitsevatel tooridel või liberaalidel on taskust välja käia mingi kaart, miks oli vaja neid valimisi mõlemas riigis just nüüd esile kutsuda. Teine variant oli, et tegelikult läksid riigijuhid lihtsalt välja riskile, mis võib nende jaoks ka halvasti lõppeda.
Tundub, et tõeks osutus mõlemas riigis see viimane, eriti Suurbritannias, kus ebapopulaarsed konservatiivid said oma pika ajaloo halvima tulemuse. Prantsusmaal suutsid valitsevad liberaalid vähemalt teiseks vooruks kokku leppida koos vasakpoolsetega, et ära hoida paremäärmuslaste võimuletulek.
Mõlema riigi valimiste tulemus sai teoks tänu majoritaarsetele valimissüsteemidele koos taktikalise hääletamisega. Proportsionaalse valimissüsteemi (mis kasutusel näiteks Eestis) puhul oleksid tulemused olnud hoopis teised.
Kui Prantsusmaa valimistel seisnes taktika peamiselt selles, et hoida võimult eemal paremäärmuslased, siis Suurbritannias keskendusid leiboristid just nendele piirkondadele, kus neil oli võimalus tooridelt (Šotimaal ka kohalikelt rahvuslastelt) koht ära võtta.
Seepärast Tööpartei kantsides või valimispiirkondades, kus neil oli tulemas kindel valimisvõit, ei investeeritud rohkem ega keskendutud ka piirkondadele, kus oli selge, et toorid säilitavad oma koha või et selle koha võidavad hoopis näiteks liberaaldemokraadid. Sellest tulenevalt oli leiboristide valimistulemus, kus vähem kui 34 protsendi häältega saadi 63 protsenti kohtadest (412 kohta), samuti ajalooline.
Tooride langusele aitas ka kaasa tuntud euroskeptiku Nigel Farage’i viimase hetke taasliitumine endise Brexiti partei, nüüdse Reform UK erakonnaga, mis võttis paljudes Inglismaa piirkondades ära tooride hääli, kuid sisuliselt saavutati see, et konservatiivsete valijate hääled jagunesid ja koha võitsid hoopis kas leiboristid või liberaaldemokraadid.
Reform sai oma üle 14 protsendi suuruse häältesaagi juures vähem kui ühe protsendi kohtadest ehk ainult viis kohta. Pärast 14 aastat skandaale täis võimul püsimist olid toorid jõudnud sellise ebapopulaarsuseni, et paljud eluaeg konservatiive valinud inimesed andsid seekord hääle ükskõik kellele muule.
Prantsusmaal seevastu tundus peale esimest vooru 30. juunil, et paremäärmuslased võtavad Rahvusassamblees enamuse, ja see sundis muidu suuri vastaseid – valitsevaid liberaale ja erinevaid vasakjõude – teiseks vooruks oma jõude koonduma. Valimispiirkondades, kus teise vooru jõudis lisaks Marine Le Peni paremäärmuslastele ka liberaal ja vasakpoolne kandidaat, taandas neist kehvema tulemuse saanu ennast. See omakorda välistas häälte jagunemise ja tõi paremäärmusliku RNi asemel võitjaks kellegi n-ö vabariiklikust blokist (ehk kas liberaali, vasakpoolse või parempoolse). Prantsusmaal toimunu näitab, et kui eripalgelised jõud suudavad koonduda ühise vaenlase vastu, siis tagab see ka edu. Erinevalt Suurbritanniast, kus tooride ja Reform UK vastandumine tõi hoopis nende ühise vaenlase Tööpartei veel kindlamini võimule.
Prantslaste kartus paremäärmuslaste ees tõi teises voorus välja ka viimase 20 aasta rekordarvu valijaid. Seevastu Ühendkuningriigis, kus pettunud tooride valijad jäid koju ja kus oli ka selge, et leiboristid võidavad, oli valimisosalus hiljutiste valimiste madalaim.
Vastupidiselt ennustustele suutsid n-ö vabariiklikud jõud Prantsusmaal hoida ära paremäärmuslaste esmakordse võimuletuleku. Nende juhid Jordan Bardella ja Le Pen aga ütlesid, et see «võlts allianss» lükkas nende võimuletuleku vaid edasi. Samas on siit ka selge, et kui Le Peni vastased suudavad tulevikus koostööd teha, hoitakse ära ka tema presidendiks saamine kolme aasta pärast.
Esimene proovikivi on selleks uue valitsuse moodustamine, mille juhtohjad on nüüd president Macroni käes. Le Pen ja Bardella aga saavad keskenduda europarlamendis oma uue fraktsiooni moodustamisele, kus seekord tõenäoliselt liitutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni ja osa teiste paremäärmuslastega ning tõustakse sellisel juhul suuruselt kolmandaks fraktsiooniks.
Suurbritannias plaanib võimule tulnud valitsus seevastu parandada suhteid Euroopa Liiduga ja jätkata eelmiste valitsuste Ukraina ja NATO-poliitikaga. Usun, et ka Eestile saab leiboristide valitsus olema kahtlemata vähemalt sama kindel partner kui eelnevad tooride valitsused.
Ilmus Postimehes, 9.07.2024
Link: https://maailm.postimees.ee/8055553/kommentaar-moodunud-valimisnadal-oli-edukas-euroopa-vasakjoududele
Friday, 10 March 2023
Estonia: an unprecedented win for the liberal Reform Party in times of war
The Estonian elections were won by fear of another extreme right coalition government, as it had happened in the past, especially in times of war. The only party able to take advantage of this fear was the ruling Reform Party of Prime Minister Kaja Kallas, who had proven to be a strong leader since Russia’s war in Ukraine had started.
A win for a single party is unprecedented in Estonian modern history. It can be explained by two factors: the fear of war and, due to this, the fear of another government involving the populist, partly anti-Ukrainian, extreme right and nationalist, even racist Conservative People’s Party of Estonia (EKRE).
EKRE’s statements before the elections had become increasingly in sync with pro-Russian narratives. In addition, it was revealed that the founder of the paramilitary Wagner Group, the oligarch Yevgeny Prigozhin, planned to exploit EKRE’s pro-Russian rhetoric. This made many Estonian afraid of an EKRE win, or even of them getting a result that could have made them again (in coalition with the Centre and ProPatria parties) part of a coalition government, possibly even providing the Prime Minister. Publicly, EKRE was anti-Russian, but their extreme positions concerning (Ukrainian) refugees and other egoistic statements on the war and other issues, were enough for the electorate, even for those who usually do not care about politics, or who do not normally vote in elections, to come out in masses.
This was the reason for the first increase in the participation rate since 1995 (63.5 per cent, but the figure cannot be compared one-to-one with the previous elections’ turnout due to a new calculation methodology). These elections also saw for first time the electronic vote pass the 50 per cent threshold: less than 50 per cent of voters voted in person at the ballot box.
The second main winner was the new, liberal party ‘Estonia200’, which was originally a spin-off from the conservative ProPatria, and has now moved more to the centre, even recruiting a few prominent members of the Social Democratic Party (SDE), bringing with them some more progressive positions into their programme. With this positioning and new personnel, Estonia200 took many votes not only from Reform and ProPatria, but also from SDE, branding themselves as a ‘new’ party. Both Estonia200 and SDE campaigned for ‘tactical voting’ during the last week before elections: giving a vote for Reform is not enough to prevent EKRE from coming to power, as they need coalition partner(s). This seemed to have worked for both parties: Estonia200 passed the 5 per cent threshold for the first time with an impressive result of 13 per cent, and SDE lost less than opinion polls had predicted, with only one seat less and even supplanting the national conservative ProPatria with one seat more, leaving last place among the parties that entered Parliament to the latter.
The biggest loser was the left-populist Centre Party. Their main problem was their ambiguous stance on the war. Their main voter base is the Russian-speaking community, but as they were in government when the war started, they were forced to follow the Estonian official position on the war, they lost to more radical pro-Russian forces. However, their leftist promises helped them to secure a still decent third place. The biggest surprise of the elections was the strong performance of the so far almost non-existent, pro-Russian Left party and the success of an independent candidate, Mihhail Stalnuhhin, a former MP of the Centre Party, who only failed to be elected by a very narrow margin, in one of the mainly Russian-speaking constituencies. Both managed to take a considerable amount of votes from the Centre Party, thanks to their anti-Ukrainian/anti-Estonian rhetoric.
Finally, the two nationalist parties: EKRE, a populist party that tried to convince voters with anti-Ukrainian rhetoric and that they would solve the problem of high energy prices got less votes than expected, even losing compared to previous elections. As some polls had predicted that they would win the elections, or be at least neck-to-neck with Reform, many anti-EKRE voters casted their vote for Reform to bar EKRE from power. However, for the first time EKRE became the second-largest party, and it even came first among voters who voted in person at the voting office. Since their voters tend to be older people voting in the ballot booths, they now question the results of the electronic votes, polarising society even further. Their rhetoric reminds of former US president Donald Trump, in their everyday politics, but specifically after losing elections and not accepting defeat.
The conservative ProPatria did not manage to convince people to vote for them despite their strong pro-Ukrainian rhetoric. They even lost votes to its spin-off Estonia 200 and another new party called ‘the Right-Wingers’. Another reason for their weak showing was probably the controversial child benefit and other reforms they had promoted in the previous government. In addition, many voters were also afraid they would again form a coalition with EKRE. The same is true for the Centre party.
It is clear now that Kallas will continue as PM. What is still not decided however is with which parties her Refom-party will form the new government. There are four realistic combinations for a working government. Two days after the elections, Reform already proposed to Estonia 200 and SDE (60 seats all-together) to form a coalition and negotiations started the day after. This combination would be, I think, the best for Estonian. However, the two possible problems I see with this combination, are that it would mean, firstly, that SDE, as the smallest coalition partner, and as the only centre-left party in government, would find itself overruled by two bigger liberal partners, which would even have a narrow majority without SDE, and, secondly, in this combination all left and liberal parties would be in government, leaving the opposition to be composed only of the more conservative parties – something that has never happened in Estonia before –, which would polarise society even more.. But thanks to this probable ideological government, the same sex marriage – a long-fought issue in Estonian politics, might finally be adopted.
It is to be seen how the coalition talks proceed, but it is also clear that whatever the combination of government will be, for the next four years Reform will be the leading party and EKRE will not come to power in any combination, as the former government of EKRE, Centre and ProPatria does not have a majority anymore.
However, considering that government changes are common in Estonia (during the previous parliamentary mandate three different governments have been in charge), Reform might change partners halfway during the term. Hence, Reform might start with a more liberal government of SDE and Estonia200, but it cannot be excluded that later in the term they will swap one of the two partners for ProPatria to deal with the polarisation in the society by also bringing conservatives into government.
Article was published on 10 March 2023 in Progressive Post
Link: https://progressivepost.eu/estonia-an-unprecedented-win-for-the-liberal-reform-party-in-times-of-war/
A win for a single party is unprecedented in Estonian modern history. It can be explained by two factors: the fear of war and, due to this, the fear of another government involving the populist, partly anti-Ukrainian, extreme right and nationalist, even racist Conservative People’s Party of Estonia (EKRE).
EKRE’s statements before the elections had become increasingly in sync with pro-Russian narratives. In addition, it was revealed that the founder of the paramilitary Wagner Group, the oligarch Yevgeny Prigozhin, planned to exploit EKRE’s pro-Russian rhetoric. This made many Estonian afraid of an EKRE win, or even of them getting a result that could have made them again (in coalition with the Centre and ProPatria parties) part of a coalition government, possibly even providing the Prime Minister. Publicly, EKRE was anti-Russian, but their extreme positions concerning (Ukrainian) refugees and other egoistic statements on the war and other issues, were enough for the electorate, even for those who usually do not care about politics, or who do not normally vote in elections, to come out in masses.
This was the reason for the first increase in the participation rate since 1995 (63.5 per cent, but the figure cannot be compared one-to-one with the previous elections’ turnout due to a new calculation methodology). These elections also saw for first time the electronic vote pass the 50 per cent threshold: less than 50 per cent of voters voted in person at the ballot box.
The second main winner was the new, liberal party ‘Estonia200’, which was originally a spin-off from the conservative ProPatria, and has now moved more to the centre, even recruiting a few prominent members of the Social Democratic Party (SDE), bringing with them some more progressive positions into their programme. With this positioning and new personnel, Estonia200 took many votes not only from Reform and ProPatria, but also from SDE, branding themselves as a ‘new’ party. Both Estonia200 and SDE campaigned for ‘tactical voting’ during the last week before elections: giving a vote for Reform is not enough to prevent EKRE from coming to power, as they need coalition partner(s). This seemed to have worked for both parties: Estonia200 passed the 5 per cent threshold for the first time with an impressive result of 13 per cent, and SDE lost less than opinion polls had predicted, with only one seat less and even supplanting the national conservative ProPatria with one seat more, leaving last place among the parties that entered Parliament to the latter.
The biggest loser was the left-populist Centre Party. Their main problem was their ambiguous stance on the war. Their main voter base is the Russian-speaking community, but as they were in government when the war started, they were forced to follow the Estonian official position on the war, they lost to more radical pro-Russian forces. However, their leftist promises helped them to secure a still decent third place. The biggest surprise of the elections was the strong performance of the so far almost non-existent, pro-Russian Left party and the success of an independent candidate, Mihhail Stalnuhhin, a former MP of the Centre Party, who only failed to be elected by a very narrow margin, in one of the mainly Russian-speaking constituencies. Both managed to take a considerable amount of votes from the Centre Party, thanks to their anti-Ukrainian/anti-Estonian rhetoric.
Finally, the two nationalist parties: EKRE, a populist party that tried to convince voters with anti-Ukrainian rhetoric and that they would solve the problem of high energy prices got less votes than expected, even losing compared to previous elections. As some polls had predicted that they would win the elections, or be at least neck-to-neck with Reform, many anti-EKRE voters casted their vote for Reform to bar EKRE from power. However, for the first time EKRE became the second-largest party, and it even came first among voters who voted in person at the voting office. Since their voters tend to be older people voting in the ballot booths, they now question the results of the electronic votes, polarising society even further. Their rhetoric reminds of former US president Donald Trump, in their everyday politics, but specifically after losing elections and not accepting defeat.
The conservative ProPatria did not manage to convince people to vote for them despite their strong pro-Ukrainian rhetoric. They even lost votes to its spin-off Estonia 200 and another new party called ‘the Right-Wingers’. Another reason for their weak showing was probably the controversial child benefit and other reforms they had promoted in the previous government. In addition, many voters were also afraid they would again form a coalition with EKRE. The same is true for the Centre party.
It is clear now that Kallas will continue as PM. What is still not decided however is with which parties her Refom-party will form the new government. There are four realistic combinations for a working government. Two days after the elections, Reform already proposed to Estonia 200 and SDE (60 seats all-together) to form a coalition and negotiations started the day after. This combination would be, I think, the best for Estonian. However, the two possible problems I see with this combination, are that it would mean, firstly, that SDE, as the smallest coalition partner, and as the only centre-left party in government, would find itself overruled by two bigger liberal partners, which would even have a narrow majority without SDE, and, secondly, in this combination all left and liberal parties would be in government, leaving the opposition to be composed only of the more conservative parties – something that has never happened in Estonia before –, which would polarise society even more.. But thanks to this probable ideological government, the same sex marriage – a long-fought issue in Estonian politics, might finally be adopted.
It is to be seen how the coalition talks proceed, but it is also clear that whatever the combination of government will be, for the next four years Reform will be the leading party and EKRE will not come to power in any combination, as the former government of EKRE, Centre and ProPatria does not have a majority anymore.
However, considering that government changes are common in Estonia (during the previous parliamentary mandate three different governments have been in charge), Reform might change partners halfway during the term. Hence, Reform might start with a more liberal government of SDE and Estonia200, but it cannot be excluded that later in the term they will swap one of the two partners for ProPatria to deal with the polarisation in the society by also bringing conservatives into government.
Article was published on 10 March 2023 in Progressive Post
Link: https://progressivepost.eu/estonia-an-unprecedented-win-for-the-liberal-reform-party-in-times-of-war/
Thursday, 10 June 2021
Ühehäälsuse kaotamisega ei saaks Vene-sõbralikud riigid nagu Ungari sanktsioone blokeerida
Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme EL-i ühise välispoliitika seisukohtadega kaasa läinud.
Saksamaa välisministri Heiko Maasi ettepanek kaotada veto või ühehäälsus Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas pole kindlasti uus idee. Kuid see on viimaste välispoliitiliste ja Euroopa Liidu laienemist puudutavate arengute valguses kujunenud väga aktuaalseks.
Juba eelmine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pakkus välja kvalifitseeritud häälteenamuse välispoliitikas. Seega tegemist ei ole vasak- või parempoolse või väikesed riigid versus suured riigid küsimusega, nagu mõned poliitikud üritavad seda näidata.
Tegemist on lihtsalt pragmaatilise ettepanekuga, et Euroopa Liidul kujuneks lõpuks tõeline välispoliitika, mis praegu on kahjuks kohati saamatu.
Näiteks hiljuti ei suudetud vastu võtta ühist seisukohta Hiina küsimuses ainult Ungari vastuseisu tõttu. Kas see on tõesti Eesti huvides, nagu osad Eesti poliitikud ütlevad (ERR 09.06) Lisaks ei peaks ühehäälsustest loobumiseks muutma EL-i aluslepinguid, et tegemist ei oleks liialt keerulise otsusega.
Küprose ja Valgevene näide
Ühises välispoliitikas esinevad Ungari vetod, mis eelmine kord puudutasid Hong Kongi ja mõni nädal varem Iisraeli-Palestiina konflikti, on juba kõiki ära tüüdanud. Küsiksin neilt Eesti välispoliitikutelt, kes on vastu ühehäälsuse kaotamisele, et mis siis saab, kui ühel hetkel blokeerib Vene-sõbralik Ungari ka näiteks Vene sanktsioonide pikendamise või teeb seda mõni teine Vene-sõbralik valitsus.
Näide on siin olemas: naljakas on vaid see, et sellesama seal artiklis mainitud Eesti poliitiku poolt kiidetud „teise väikeriigi“ Küprose poolt, kes blokeeris eelmisel aastal Valgevene sanktsioonid.
Kuigi Euroopa Liidu laienemine ei kuulu ühtse välispoliitika alla, on siin selge analoog olemas, nii teemade sarnasuses kui ka riikide käitumismustris ja eks sellisel juhul tuleks ka ühehäälsus Euroopa Liidu laienemise otsustes üle vaadata.
Praegu näiteks Bulgaaria blokeerib ainsa riigina Põhja-Makedooniaga (ja Albaaniaga) liitumiskõneluste alustamist kahepoolse tüli tõttu, enne tegi sama Kreeka ja hiljuti ka Prantsusmaa, küll muudel põhjustel. Eesti on alati olnud tugev EL-i laienemise pooldaja.
Eestil pole midagi kaotada
Lisaks, Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme üldiselt EL-i ühise välispoliitika ja EL-i laienemise seisukohtadega kaasa läinud ja pole minu mäletamist mööda vetot (vastutustundetult) kasutanud, seega ei tasu karta, et keegi meist üle sõidab.
Kui rääkida Nord Streamist, mida ka seal artiklis mainiti kui teemat, millega Saksamaa peaks „ühehäälsuse kaotamise kui asendustegevuse“ asemel tegelema, siis olen nõus, et Nord Stream 2 peaks sulgema.
Naljaga pooleks võiks aga pigem seda asja vaadata niipidi, et näiteks kvalifitseeritud häälteenamuse puhul ei saaks ka Saksamaa kasutada vetot Nord Streami kritiseerivate ühiste EL-i seisukohtade vastu, mis tuleks teemaks kindlasti Venemaad või Ukrainat puudutavatesse välisministrite kohtumiste lõppjäreldustes.
Seega veto kaotamine pole kasulik ka suurtele riikidele. Samas on Saksamaa selleks valmis, et ühise huvi nimel annab ta midagi ära. Miks siis Eesti ei võiks selleks valmis olla, sest meil on kindlasti palju vähem kaotada. Samuti on selge, et keegi ei hakkaks kvalifitseeritud häälteenamust kasutama mõne teise EL-i riigi vastu.
Kokkuvõttes, kuigi veto omamine on teoreetiliselt tähtis relv blokeerimaks meile ebasõbralikke seisukohti, siis võiks Eesti seisukohast vaadata asja pigem teistpidi: Eesti kui üks Euroopa-meelseimaid riike, kes ei kasuta vetot vastutustundetult, saaks pigem kasu sellest, et tähtsad EL-i seisukohad, mida blokeerib mõni üksik riik sisepoliitilistel või muudel põhjustel, saaksid vastu võetud.
Lõpetuseks, ERR-i artiklis esitatud jutt sellest, et ühehäälsuse puhul pingutatakse rohkem, ei ole kindlasti õige, sest ka kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on konsensuslikult vastuvõetud seisukohad kindlasti mõjusamad, et ka tulevikus nähakse nende saavutamise puhul vaeva. See aga välistaks need vähesed juhtumid, kui tõesti üksik riik on (vastutustundetult) mõne seisukoha vastu.
Artikkel ilumus delfi.ee-s 10.06.2021
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/93701415/jorgen-siil-uhehaalsuse-kaotamisega-ei-saaks-vene-sobralikud-riigid-nagu-ungari-sanktsioone-blokeerida?fbclid=IwAR39FlEYhEPD1fBB8MszaymkmXZNjunT78T-81kyNiIvJX_u0aKMfhu3cjc
Saksamaa välisministri Heiko Maasi ettepanek kaotada veto või ühehäälsus Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas pole kindlasti uus idee. Kuid see on viimaste välispoliitiliste ja Euroopa Liidu laienemist puudutavate arengute valguses kujunenud väga aktuaalseks.
Juba eelmine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pakkus välja kvalifitseeritud häälteenamuse välispoliitikas. Seega tegemist ei ole vasak- või parempoolse või väikesed riigid versus suured riigid küsimusega, nagu mõned poliitikud üritavad seda näidata.
Tegemist on lihtsalt pragmaatilise ettepanekuga, et Euroopa Liidul kujuneks lõpuks tõeline välispoliitika, mis praegu on kahjuks kohati saamatu.
Näiteks hiljuti ei suudetud vastu võtta ühist seisukohta Hiina küsimuses ainult Ungari vastuseisu tõttu. Kas see on tõesti Eesti huvides, nagu osad Eesti poliitikud ütlevad (ERR 09.06) Lisaks ei peaks ühehäälsustest loobumiseks muutma EL-i aluslepinguid, et tegemist ei oleks liialt keerulise otsusega.
Küprose ja Valgevene näide
Ühises välispoliitikas esinevad Ungari vetod, mis eelmine kord puudutasid Hong Kongi ja mõni nädal varem Iisraeli-Palestiina konflikti, on juba kõiki ära tüüdanud. Küsiksin neilt Eesti välispoliitikutelt, kes on vastu ühehäälsuse kaotamisele, et mis siis saab, kui ühel hetkel blokeerib Vene-sõbralik Ungari ka näiteks Vene sanktsioonide pikendamise või teeb seda mõni teine Vene-sõbralik valitsus.
Näide on siin olemas: naljakas on vaid see, et sellesama seal artiklis mainitud Eesti poliitiku poolt kiidetud „teise väikeriigi“ Küprose poolt, kes blokeeris eelmisel aastal Valgevene sanktsioonid.
Kuigi Euroopa Liidu laienemine ei kuulu ühtse välispoliitika alla, on siin selge analoog olemas, nii teemade sarnasuses kui ka riikide käitumismustris ja eks sellisel juhul tuleks ka ühehäälsus Euroopa Liidu laienemise otsustes üle vaadata.
Praegu näiteks Bulgaaria blokeerib ainsa riigina Põhja-Makedooniaga (ja Albaaniaga) liitumiskõneluste alustamist kahepoolse tüli tõttu, enne tegi sama Kreeka ja hiljuti ka Prantsusmaa, küll muudel põhjustel. Eesti on alati olnud tugev EL-i laienemise pooldaja.
Eestil pole midagi kaotada
Lisaks, Eestil ei ole ühehäälsuse kaotamisest midagi kaotada, sest oleme üldiselt EL-i ühise välispoliitika ja EL-i laienemise seisukohtadega kaasa läinud ja pole minu mäletamist mööda vetot (vastutustundetult) kasutanud, seega ei tasu karta, et keegi meist üle sõidab.
Kui rääkida Nord Streamist, mida ka seal artiklis mainiti kui teemat, millega Saksamaa peaks „ühehäälsuse kaotamise kui asendustegevuse“ asemel tegelema, siis olen nõus, et Nord Stream 2 peaks sulgema.
Naljaga pooleks võiks aga pigem seda asja vaadata niipidi, et näiteks kvalifitseeritud häälteenamuse puhul ei saaks ka Saksamaa kasutada vetot Nord Streami kritiseerivate ühiste EL-i seisukohtade vastu, mis tuleks teemaks kindlasti Venemaad või Ukrainat puudutavatesse välisministrite kohtumiste lõppjäreldustes.
Seega veto kaotamine pole kasulik ka suurtele riikidele. Samas on Saksamaa selleks valmis, et ühise huvi nimel annab ta midagi ära. Miks siis Eesti ei võiks selleks valmis olla, sest meil on kindlasti palju vähem kaotada. Samuti on selge, et keegi ei hakkaks kvalifitseeritud häälteenamust kasutama mõne teise EL-i riigi vastu.
Kokkuvõttes, kuigi veto omamine on teoreetiliselt tähtis relv blokeerimaks meile ebasõbralikke seisukohti, siis võiks Eesti seisukohast vaadata asja pigem teistpidi: Eesti kui üks Euroopa-meelseimaid riike, kes ei kasuta vetot vastutustundetult, saaks pigem kasu sellest, et tähtsad EL-i seisukohad, mida blokeerib mõni üksik riik sisepoliitilistel või muudel põhjustel, saaksid vastu võetud.
Lõpetuseks, ERR-i artiklis esitatud jutt sellest, et ühehäälsuse puhul pingutatakse rohkem, ei ole kindlasti õige, sest ka kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on konsensuslikult vastuvõetud seisukohad kindlasti mõjusamad, et ka tulevikus nähakse nende saavutamise puhul vaeva. See aga välistaks need vähesed juhtumid, kui tõesti üksik riik on (vastutustundetult) mõne seisukoha vastu.
Artikkel ilumus delfi.ee-s 10.06.2021
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/93701415/jorgen-siil-uhehaalsuse-kaotamisega-ei-saaks-vene-sobralikud-riigid-nagu-ungari-sanktsioone-blokeerida?fbclid=IwAR39FlEYhEPD1fBB8MszaymkmXZNjunT78T-81kyNiIvJX_u0aKMfhu3cjc
Thursday, 30 January 2020
Macroni mäng Lääne-Balkaniga
Prantsusmaa põhjendused, miks ta blokeeris Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised ELiga, on kattevari sisepoliitilisele lükkele ja nõrgestab ELi mõju Lääne-Balkanil, kirjutab Eurpopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni välisnõunik Jörgen Siil.
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.
Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.
Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga
Tuesday, 4 October 2016
Maailma lõpus
Maailma suurim saar Gröönimaa on koht, kuhu olen alati soovinud minna, eriti pärast Teravmägede, Fääri saarte ning Islandi külastamist. Üle-eelmisel nädalal avaneski selleks hea võimalus, kuna Gröönimaa on koos Islandi ja Fääri saartega asutanud organisatsiooni nimega West Nordic Council, mille parlamentaarne foorum kord aastas kohtub ka Euroopa Parlamendiga, et arutada ühiselt huvi pakkuvaid teemasid. Tänavu oli selleks peamiselt Euroopa Liidu hülgekaitsereeglid, mis muudavad suuresti võimatuks hülgetoodetega kaubitsemise.
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Friday, 27 February 2015
Mis saab Euroopa kodanike turvalisusest? Aga kodanikuvabadused?
Charlie Hebdo terroriakt on Euroopas tugevamini esile tõstnud mitmed teemad, mis küll erinevatel aegadel on eurooplastel mureks olnud, kuid on nüüdsest jõudnud pea iga tavakodaniku mõtteisse: islamivastasuse suurenemine, juutide turvalisus, arutelud teemadel „väljendusvabadus versus solvamine“ ja "kodanikuvabadused versus terrorismivastane võitlus".
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Monday, 29 July 2013
"Kõiges on süüdi USA"
Euroopa Parlamendi delegatsioon käis hiljuti Hiinat ning Põhja- ja Lõuna-Koread. Jörgen Siil kirjutab, et Põhja-Koreas veedetud viis päev näitasid, et ainult sanktsioonide rakendamisega režiimi muutust ei teki.
Kuigi algselt pidime mõlemas riigis viibima võrdse aja, siis seoses Air China lennu Pyongyang-Peking tühistamisega, venis Põhja- Korea külastamine pikemaks ja Lõuna-Korea oma jäi sellevõrra lühemaks.
Probleem oli selles, et Air China on sisuliselt ainus regulaarne rahvusvaheline lennufirma, mis Põhja-Koreasse lendab. Nende oma lennufirma Air Koryo on Euroopa Liidu lennufirmade mustas nimekirjas. Lisaks on neil vaid üks uuem Tupolev-marki lennuk, teised on kõik vanad Vene lennukid, millega isegi Venemaal tehakse veel vaid siselende. Peking on ainus linn, kust Air China Pyongyangi lendab.
Probleeme oli ka programmiga. Me ei teadnud me kuni Põhja-Koreasse saabumiseni, mis meid täpselt ees ootab. Osa programmist sõltus ka sellest, et kuidas edenevad Põhja ja Lõuna kõnelused Kaesongi tööstuskompleksi üle. Kõnelused ei edenenud eriti ja kokkulepet taasavamise kohta pole siiani. Seetõttu jäi Kaesongi kompleksi nägemata.
Teine, mis europarlamendi liikmeid huvitanud oleks, olid riigi põhja- ja idaosas asuvad Hamhung ja Wanson, kus on palju Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, ent sinna ei lastud piirkonna üleujutuste tõttu.
Kõikidesse sellistesse keeldumistesse tuleb, Põhja-Korea puhul eriti, suhtuda reservatsiooniga, sest alati ei pruugi põhjendused olla tõesed. Seetõttu oleks vaja kohapealset survet, milleks teistes riikides on Euroopa Liidu esindus, kuid Põhja-Koreas seda pole ja ühendust esindab seal roteeruvalt mõni saatkond.
ELi riikidest on seal diplomaatilised esindused kaheksal riigil, Prantsusmaa oma töötab näiteks ilma Põhjaga diplomaatilisi suhteid omamata. Ainus teine riik ELis, kellel Põhjaga diplomaatilised suhted puuduvad, on Eesti. Seejuures on Pyongyangis kõige tugevamalt EList esindatud just endised idabloki riigid, kuid pea kõik saatkonnad kurtsid, et neil puudub pea igasugune ligipääs riigi tippjuhtidele ning oluliste kohtumiste saamiseks tehtud jõupingutused on aastaid edutud olnud.
Kohale saabudes oli meil vastas Põhja-Korea parlamendi delegatsioon eesotsas nende ELi sõprusrühma esimehega. Kogu visiidi vältel meid filmiti, intervjueeriti ja pildistati ja kõike seda võis näha järgmise päeva ajalehes. Kohtumised parlamendi sõprusdelegatsiooniga, parlamendi esimehega, kes on ka de facto riigipea, ja kolme aseministriga võib kokku võtta sõnadega «kõiges on süüdi Ameerika imperialism». Kõik halb, mida Põhja-Korea kohta räägitakse, on Lääne meedia propaganda ning uuel juhil Kim Jong-unil on plaanis muuta riik majandushiiglaseks ja parandada kodanike elamustingimusi. Ka tuumarelva arendamist põhjendati imperialistide rünnakuohuga.
Võimalus ametlikel kohtumistel midagi saavutada oli olematu. Nende suurim huvi ELi suhtes oli saada investeeringuid ja erinevalt USAst ei peeta Euroopat vaenulikuks. Ent koguaeg rõhutati, et investeeringud ei tule, kui nad sulgevad ühisettevõtteid, nagu juhtus Kaesongis. Küsimuste peale saime vastuseks kas juba kulunud jutu USAst üldse mitte midagi, sest kohtumiseks ettenähtud aeg sai täis.
Põhja-Koreas varemgi käinud delegatsiooniliikmed mainisid siiski mõningaid muutusi. Autosid ja inimesi olevat tänavatel rohkem ja inimesed tunduvad üldiselt avatumad. Inimestel olid ka mobiiltelefonid ja Põhja-Korea versioon tahvelarvutist, küll ilma internetita. Aga need muutused puudutavad vaid Pyongyangis elavat kõrgklassi. Põhja-Koreas on perekonnad jagatud kolme klassi, mis omakorda jagunevad veel umbes 50 alamklassi vastavalt nende lojaalsusele. See tähendab, et miljonid maal elavaid inimesi ei pääse oma külast iialgi liikuma. Nagu ütles üks kohapeal resideeruv välismaalane: suurim muutus on, et kui enne oli väljas vaid Kim Il-sungi kuju, siis nüüd on lisaks ka Kim Jong-ili oma.
Peale ametlike kohtumiste viidi meid veel erinevate kohustuslike kohtadega tutvuma. Ent kõik oli lavastatud – kohale olid toodud nii haigla patsiendid kui ka vaatamisväärsuste külastajad. Samas, ei näidis-tehases ega näidis-lasteaias ei olnud töölisi või lapsi. Ainsa europrojektina nägime lõpuks maisitehast, mis on ehitatud küll pealinnale suhteliselt lähedale, ent sinna saamine võttis meeletult aega, sest muud teed peale suurte, kuid tühjade magistraalide, olid läbimatud.
Peale Kim Jong-uni võimuletulekut loodeti, et uus, välismaal hariduse saanud liider suudab läbi viia mingeid muutusi ning, nagu mainitud, midagi nagu toimukski. Lääne mõju on ilmne – avalikel etendustel kasutatakse Disney tegelasi ja naised, eesotsas esimese leediga, käivad läänelikumalt riides. Kuid peale kevadist tuumakriisi kadus kiirete muutuste lootus: Pyongyangi käitumine pole muutunud ja sõjalisi ähvardusi välisabi väljapressimiseks on vana võte. Seekord jäi aga abi tulemata.
Oluliselt on peale kevadist kriisi muutunud Hiina käitumine, kelle jaoks on tema ja Lõuna-Korea (loe: USA) vahel asuvast kasulikust puhvertsoonist saanud probleem, kelle ettearvamatus võib regioonis tuumariikide hulka tuua ka Jaapani ja Lõuna-Korea. Hiina liitus ÜRO Julgeolekunõukogus uute sanktsioonidega ja blokeeris USA palvel kõik Põhja-Korea finantsoperatsioonid Hiina pankades. Põhja-Korea sõltub Hiinast nii majandusabi kui ka kaubanduse osas ja äsja toimunud Hiina asepresidendi visiit näitab, et suhted võivad taas soojeneda.
Sisepoliitiliselt tundub, et noorim Kim on hiljutise kriisiga oma mõju kindlustanud, kuid palju sõltub sellest, mis toimub lähikuudel Põhja ja Lõuna läbirääkimistega ning kas USA on nõus läbirääkimisi pidama enne Pyonyangi poolseid reaalseid samme oma tuumaprogrammi osas või mitte. Mõned ringkonnad spekuleerivad, et äkki peab Põhja-Korea USAga salajasi läbirääkimisi, et siis kokkulepete paketiga välja tulla. See stsenaarium näib aga ebatõenäoline.
Samas ei soovi keegi regioonis olulisi muutusi: Hiina muretseb puhvertsooni kadumise, aga ka võimaliku ebastabiilsuse pärast oma piiril, Lõuna-Korea ei taha endale 25 miljonit ajupestud inimest ja Jaapan kardab ühinenud Korea majanduslikku jõudu.
Leian, et parim viis selle riigi muutmiseks on see, kuid võimalikult paljud põhja-korealases puutuvad kokku välisilmaga. See tähendab, et riigid peaksid rohkem saatma sinna mittetulundusühinguid, kes lisaks humanitaarprogrammidele tegelevad ka näiteks keelte õpetamisega (hetkel on Briti Nõukogu ja Kanada sinna saatnud vaid kümme keeleõpetajat). Lisaks inglise keelele võiks mõelda ka saksa keelele, sest paljud inimesed oskavad veel Ida-Saksamaa ajast seda keelt ja rahvaülikoolis toimub saksa keele õpe siiani. Loomulikult on sama asi ka vene keelega, kuid siin on kindlasti takistuseks Venemaa suhtumine, mis on analoogiline Hiina omaga.
Teiseks, sanktsioonid Põhja-Korea vastu puudutavad ka luksuskaupu, seal hulgas luksusautosid, mille järele režiimi tipp aina suuremat vajadust tunneb. Äkki oleks see üks lahendus: võimaldada neile luksuskaupu, et nad korrumpeeruksid veel rohkem, poleks enam suutelised ilma Lääne toodeta elama ning kogu ideoloogia kukuks kokku, sest järjest enam inimesi sooviks luksustooteid ja uus põlvkond peaks seda juba loomulikuks.
See on muidugi lihtsalt üks teooria, mis meil reisil omavahel jutuks tuli, sest muud meetodid ei ole siiani toiminud. Seni on rakendatud ainult sanktsioone, kuid vaja oleks mingit strateegiat.
Oluline teema praeguste sanktsioonide puhul on ka see, et tegelikult on Hiina-poolne Põhja-Korea pangakontode blokeerimine saanud probleemiks näiteks humanitaarorganisatsioonidele, sest enam pole võimalik riiki raha saata. Nii tõkestas Rootsi hiljuti ELi täiendavad sanktsioonid, sest neid on juba piisavalt, lahti peab jätma ka mõne suhtluskanali.
Nii näibki kõige õigem olevat Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye mõte, et Põhjaga tuleks ajada ettevaatlikku lähenemispoliitikat – nii võiks saada rohkematele põhjakorealastele selgeks, et elu mujal on hoopis teistsugune kui räägitakse.
Ilmus Postimehes 29. august 2013
Link: https://leht.postimees.ee/1314380/jorgen-siil-koiges-on-suudi-usa
Kuigi algselt pidime mõlemas riigis viibima võrdse aja, siis seoses Air China lennu Pyongyang-Peking tühistamisega, venis Põhja- Korea külastamine pikemaks ja Lõuna-Korea oma jäi sellevõrra lühemaks.
Probleem oli selles, et Air China on sisuliselt ainus regulaarne rahvusvaheline lennufirma, mis Põhja-Koreasse lendab. Nende oma lennufirma Air Koryo on Euroopa Liidu lennufirmade mustas nimekirjas. Lisaks on neil vaid üks uuem Tupolev-marki lennuk, teised on kõik vanad Vene lennukid, millega isegi Venemaal tehakse veel vaid siselende. Peking on ainus linn, kust Air China Pyongyangi lendab.
Probleeme oli ka programmiga. Me ei teadnud me kuni Põhja-Koreasse saabumiseni, mis meid täpselt ees ootab. Osa programmist sõltus ka sellest, et kuidas edenevad Põhja ja Lõuna kõnelused Kaesongi tööstuskompleksi üle. Kõnelused ei edenenud eriti ja kokkulepet taasavamise kohta pole siiani. Seetõttu jäi Kaesongi kompleksi nägemata.
Teine, mis europarlamendi liikmeid huvitanud oleks, olid riigi põhja- ja idaosas asuvad Hamhung ja Wanson, kus on palju Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, ent sinna ei lastud piirkonna üleujutuste tõttu.
Kõikidesse sellistesse keeldumistesse tuleb, Põhja-Korea puhul eriti, suhtuda reservatsiooniga, sest alati ei pruugi põhjendused olla tõesed. Seetõttu oleks vaja kohapealset survet, milleks teistes riikides on Euroopa Liidu esindus, kuid Põhja-Koreas seda pole ja ühendust esindab seal roteeruvalt mõni saatkond.
ELi riikidest on seal diplomaatilised esindused kaheksal riigil, Prantsusmaa oma töötab näiteks ilma Põhjaga diplomaatilisi suhteid omamata. Ainus teine riik ELis, kellel Põhjaga diplomaatilised suhted puuduvad, on Eesti. Seejuures on Pyongyangis kõige tugevamalt EList esindatud just endised idabloki riigid, kuid pea kõik saatkonnad kurtsid, et neil puudub pea igasugune ligipääs riigi tippjuhtidele ning oluliste kohtumiste saamiseks tehtud jõupingutused on aastaid edutud olnud.
Kohale saabudes oli meil vastas Põhja-Korea parlamendi delegatsioon eesotsas nende ELi sõprusrühma esimehega. Kogu visiidi vältel meid filmiti, intervjueeriti ja pildistati ja kõike seda võis näha järgmise päeva ajalehes. Kohtumised parlamendi sõprusdelegatsiooniga, parlamendi esimehega, kes on ka de facto riigipea, ja kolme aseministriga võib kokku võtta sõnadega «kõiges on süüdi Ameerika imperialism». Kõik halb, mida Põhja-Korea kohta räägitakse, on Lääne meedia propaganda ning uuel juhil Kim Jong-unil on plaanis muuta riik majandushiiglaseks ja parandada kodanike elamustingimusi. Ka tuumarelva arendamist põhjendati imperialistide rünnakuohuga.
Võimalus ametlikel kohtumistel midagi saavutada oli olematu. Nende suurim huvi ELi suhtes oli saada investeeringuid ja erinevalt USAst ei peeta Euroopat vaenulikuks. Ent koguaeg rõhutati, et investeeringud ei tule, kui nad sulgevad ühisettevõtteid, nagu juhtus Kaesongis. Küsimuste peale saime vastuseks kas juba kulunud jutu USAst üldse mitte midagi, sest kohtumiseks ettenähtud aeg sai täis.
Põhja-Koreas varemgi käinud delegatsiooniliikmed mainisid siiski mõningaid muutusi. Autosid ja inimesi olevat tänavatel rohkem ja inimesed tunduvad üldiselt avatumad. Inimestel olid ka mobiiltelefonid ja Põhja-Korea versioon tahvelarvutist, küll ilma internetita. Aga need muutused puudutavad vaid Pyongyangis elavat kõrgklassi. Põhja-Koreas on perekonnad jagatud kolme klassi, mis omakorda jagunevad veel umbes 50 alamklassi vastavalt nende lojaalsusele. See tähendab, et miljonid maal elavaid inimesi ei pääse oma külast iialgi liikuma. Nagu ütles üks kohapeal resideeruv välismaalane: suurim muutus on, et kui enne oli väljas vaid Kim Il-sungi kuju, siis nüüd on lisaks ka Kim Jong-ili oma.
Peale ametlike kohtumiste viidi meid veel erinevate kohustuslike kohtadega tutvuma. Ent kõik oli lavastatud – kohale olid toodud nii haigla patsiendid kui ka vaatamisväärsuste külastajad. Samas, ei näidis-tehases ega näidis-lasteaias ei olnud töölisi või lapsi. Ainsa europrojektina nägime lõpuks maisitehast, mis on ehitatud küll pealinnale suhteliselt lähedale, ent sinna saamine võttis meeletult aega, sest muud teed peale suurte, kuid tühjade magistraalide, olid läbimatud.
Peale Kim Jong-uni võimuletulekut loodeti, et uus, välismaal hariduse saanud liider suudab läbi viia mingeid muutusi ning, nagu mainitud, midagi nagu toimukski. Lääne mõju on ilmne – avalikel etendustel kasutatakse Disney tegelasi ja naised, eesotsas esimese leediga, käivad läänelikumalt riides. Kuid peale kevadist tuumakriisi kadus kiirete muutuste lootus: Pyongyangi käitumine pole muutunud ja sõjalisi ähvardusi välisabi väljapressimiseks on vana võte. Seekord jäi aga abi tulemata.
Oluliselt on peale kevadist kriisi muutunud Hiina käitumine, kelle jaoks on tema ja Lõuna-Korea (loe: USA) vahel asuvast kasulikust puhvertsoonist saanud probleem, kelle ettearvamatus võib regioonis tuumariikide hulka tuua ka Jaapani ja Lõuna-Korea. Hiina liitus ÜRO Julgeolekunõukogus uute sanktsioonidega ja blokeeris USA palvel kõik Põhja-Korea finantsoperatsioonid Hiina pankades. Põhja-Korea sõltub Hiinast nii majandusabi kui ka kaubanduse osas ja äsja toimunud Hiina asepresidendi visiit näitab, et suhted võivad taas soojeneda.
Sisepoliitiliselt tundub, et noorim Kim on hiljutise kriisiga oma mõju kindlustanud, kuid palju sõltub sellest, mis toimub lähikuudel Põhja ja Lõuna läbirääkimistega ning kas USA on nõus läbirääkimisi pidama enne Pyonyangi poolseid reaalseid samme oma tuumaprogrammi osas või mitte. Mõned ringkonnad spekuleerivad, et äkki peab Põhja-Korea USAga salajasi läbirääkimisi, et siis kokkulepete paketiga välja tulla. See stsenaarium näib aga ebatõenäoline.
Samas ei soovi keegi regioonis olulisi muutusi: Hiina muretseb puhvertsooni kadumise, aga ka võimaliku ebastabiilsuse pärast oma piiril, Lõuna-Korea ei taha endale 25 miljonit ajupestud inimest ja Jaapan kardab ühinenud Korea majanduslikku jõudu.
Leian, et parim viis selle riigi muutmiseks on see, kuid võimalikult paljud põhja-korealases puutuvad kokku välisilmaga. See tähendab, et riigid peaksid rohkem saatma sinna mittetulundusühinguid, kes lisaks humanitaarprogrammidele tegelevad ka näiteks keelte õpetamisega (hetkel on Briti Nõukogu ja Kanada sinna saatnud vaid kümme keeleõpetajat). Lisaks inglise keelele võiks mõelda ka saksa keelele, sest paljud inimesed oskavad veel Ida-Saksamaa ajast seda keelt ja rahvaülikoolis toimub saksa keele õpe siiani. Loomulikult on sama asi ka vene keelega, kuid siin on kindlasti takistuseks Venemaa suhtumine, mis on analoogiline Hiina omaga.
Teiseks, sanktsioonid Põhja-Korea vastu puudutavad ka luksuskaupu, seal hulgas luksusautosid, mille järele režiimi tipp aina suuremat vajadust tunneb. Äkki oleks see üks lahendus: võimaldada neile luksuskaupu, et nad korrumpeeruksid veel rohkem, poleks enam suutelised ilma Lääne toodeta elama ning kogu ideoloogia kukuks kokku, sest järjest enam inimesi sooviks luksustooteid ja uus põlvkond peaks seda juba loomulikuks.
See on muidugi lihtsalt üks teooria, mis meil reisil omavahel jutuks tuli, sest muud meetodid ei ole siiani toiminud. Seni on rakendatud ainult sanktsioone, kuid vaja oleks mingit strateegiat.
Oluline teema praeguste sanktsioonide puhul on ka see, et tegelikult on Hiina-poolne Põhja-Korea pangakontode blokeerimine saanud probleemiks näiteks humanitaarorganisatsioonidele, sest enam pole võimalik riiki raha saata. Nii tõkestas Rootsi hiljuti ELi täiendavad sanktsioonid, sest neid on juba piisavalt, lahti peab jätma ka mõne suhtluskanali.
Nii näibki kõige õigem olevat Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye mõte, et Põhjaga tuleks ajada ettevaatlikku lähenemispoliitikat – nii võiks saada rohkematele põhjakorealastele selgeks, et elu mujal on hoopis teistsugune kui räägitakse.
Ilmus Postimehes 29. august 2013
Link: https://leht.postimees.ee/1314380/jorgen-siil-koiges-on-suudi-usa
Tuesday, 23 July 2013
Jörgen Siil Põhja-Koreast: Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus
Euroopa parlamendi sotsiaaldemokraatide välisnõunik Jörgen Siil külastas hiljuti mõistatuslikku Põhja-Koread. Delfi uuris Siili muljeid riigi olustikust ja inimestest.
Kuidas on Põhja-Koreasse üldse võimalik praegu reisida?
Mina viibisin seal Euroopa Parlamendi Korea poolsaare delegatsiooniga, mille eest vastutan sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Huvitav on see, et tegemist oli üldse esimese Euroopa Liidu ametliku delegatsiooniga sinna riiki üle kahe aasta (ehk peale juhtkonna vahetust), nii et kõigile oli huvitav teada saada, mis seal vahepeal on toimunud. Nii-öelda tavainimene peaks sinna turismigrupiga reisile saama läbi Põhja-Korea ametlike turismifirmade reisipakettide. Kohtasin hotellis ka ühte seljakotimatkajast rootslast, kes oli oma load riigis reisimiseks ise hankinud. Ütles, et oli lihtsam, kui ta arvas. Seega selgub, et ka nõnda on võimalik. Mõlemal juhul on aga alati kaasas giid, kes turiste igale poole saadab. Turismipakettide hinnad peaksid olema aga suhteliselt kõrged.
Milline oli Põhja-Korea olustik? Ameerika ajakirjanikud, kes on käinud Põhja-Koreas, on rääkinud täielikust tühjusest linnapildis. Kas see oli nii, et magalarajoonides polnud ühtegi hinge näha?
Olustik oli vastuoluline. Tõesti, on piirkondi, mis on täiesti tühjad: eriti kummastav oli näha suuri kiirteid, mis on kusjuures tunduvalt kehvemas korras kui Tallinna teed. Suurtel kiirteedel ei liikunud ühtegi autot. Samas linnapilt on päevasel ajal suhteliselt elav, nii ka osades magalates. Mu kolleegid, kes olid Põhja-Koreas enne käinud, ütlesid aga, et see on muutunud võrreldes nende eelmiste käikudega: autosid on rohkem ja inimesed ei liigu enam vaid hulgakaupa.
Kus te Põhja-Koreas peatusite?
Me peatusime ühes kolmest Pyongyangi nii-öelda Inturisti hotellist nimega Koryo, mis on ehitatud kaheksakümnendate aastate keskel ja ega seal ausalt öeldes peale seda palju ei ole muutunud: hoone ise on uhke 40-korruseline kaksiktorn koos keerleva restoraniga ülemisel korrusel, kuid nagu kõik Põhja-Koreas, siis täielikult ammortiseerunud. Olime kõrgema klassi toas, kus olid tekid, mida meil kunagi pioneerilaagrites kasutati. Hotell oli täiesti tühi: peale meie vaid mõni üksik välismaalane. Kõik ülejäänud "külalised" olid korealased, kes tõenäoliselt olid seal meie pärast. Hotelli 14. korrus oli tõenäoliselt see koht, kus asus nende versioon Viru hotelli pealtkuulamistoast.
Kuidas teisse kui turistidesse sellisel maal suhtuti? Milline oli võimuorganite kontroll turistide suhtes? Kas märkasite, et teid pingsalt jälgiti?
Kuna me ei olnud otseselt turistid, vaid ametliku delegatsiooniga, siis oli meil programm niimoodi ilusti ära sisustatud, et ega aega omapäi linnapeal käia ei olnud aegagi. Vaid ühel õhtul, kui ametlikku õhtusööki polnud, läksime linnapeale restorani otsima, kus saaks eurodes maksta. Kõigi üllatuseks suutsime ka selle leida ühes teises hotellis. Põhja-Koreas enne käinud ütlesidki, et see oligi kõige üllatavam, et meil lubati ise linnapeale minna ja et suutsime ka leida sellise (mitte-turistihotelli) restorani. Nii et midagi tundub seal olevat muutunud.Muul ajal oli meie 14-liikmelisel (7 eurosaadikut, 4 ametnikku ja 2 tõlki ning lisaks üks esindaja Euroopa välisteenistusest) grupil kaasas 3 saatjat. Hotellis näiteks kolleegidega õhtul baaris istudes olid meil kõik kõrvallauad täis nii-öelda valvureid, kes istusid ja selgelt kuulasid, mis me rääkisime. Hotellitubadesse olime ka pandud niimoodi, et igal korrusel maksimaalselt 2 inimest korruse erinevates otstes. Varem käinud kolleegid soovitasid ühtegi olulist paberit, arvutit ega mobiiltelefoni, mis seal ei töötanud, tuppa mitte jätta. Restoranis Euroopa saatkondadega suheldes juhtisid ka nemad tähelepanu asjaolule, et kõiki teemasid ei tasu väljaspool saatkonnahooneid arutada.
Kas tundsite, et inimesed mängisid teile seal nii-öelda etendust? Ütlesite, et hotelli olid inimesed tulnud ilmselt sellepärast, et teie delegatsioon seal peatus. Kas teile tehti ka propagandaga ajupesu? Näidati programmisiseselt neid kohti, mille üle tasub uhke olla ja kiideti suurt juhti?
Jah, eks meil oli peale ametlike kohtumiste ja vaatamisväärstustega tutvumise ka kohustuslik programm: Kim Il-sungi sünnikoht (sisuliselt oli tegemist paari hütiga, millele oli juurde ehitatud suur infrastruktuur, sest seal käivad iga aasta miljonid inimesed seda vaatamas); hädavajalike toiduainete näidistehas, koos näidis-lasteaiaga, kus oli kõik meie jaoks organiseeritud: inimesed piinlikkuseni korras tänavatel, samuti ülikorras laste mänguaed ilma lasteta, kes samal ajal küll magasid, aga kus tõenäoliselt pole kunagi lapsed mänginud, sest kõik asjad olid uued ja puutumata; Korea meditsiini keskus, kus olid ka patsiendid organiseeritud meie külastuseks; kahe Korea vahelise demilitariseeritud tsoon, kus kirjutati alla vaherahuleping; raamatukogu-rahvaülikool, kus käisime saksa ja inglise keele tundides ning kus pidi olema 30 miljonit raamatut (samas näiteks majandusraamatute hulgas isegi Keynesi, Friedmani ega Smithi raamatuid ei olnud). Meile räägiti imeasju, millega nad on hakkama saanud: näiteks Korea meditsiinikliinikus hakkas keegi halvatu tänu nende meditsiinile käima, vaherahulepingu allakirjutamisele eelnes ameeriklaste moraali allalöömine osava trikiga, juba Kim Il-sungi isa ja vanaisa tegid jaapanlaste vastu võideldes suuri tegusid (rääkimata pojast, kes sisuliselt üksi võitis jaapanlasi) jne. Suure juhi kiitmine ja sõdade võitmise ülistamine käis koguaeg tekstist läbi. Samas pean ütlema, et minu jaoks oli kõik siiski veel talutav, et liialt oma ajupesu nad peale ei surunud, sest see käis loomulikult, nagu muuseas, tekstist läbi. See võis olla põhjusel, et olime ametlik delegatsioon või on ka siinkohal veidike toone alla tõmmatud. Pigem oli see kõik naljakas ja kui näiteks sealset kirjandust vaadata, siis neid imesid, mida eelmised juhid on teinud, ei jõua kokku lugeda. Meie delegatsioonijuhti intervjueeriti ka peale külastusi, koguaeg oli meie juures kaamera ja meie pildid ilmusid lehtedes.
Mis oli kõige ebatavalisem seik reisist? Miski, mis teid tõeliselt hämmastas?
Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus. Nõukogude Liidus elanuna ja lehtedest lugenuna eeldasin, et see on suurem, kui meil kunagi, kuid see oli tõesti massiivne: sisuliselt igal pool on eelmiste juhtide pildid, kujud, plakatid; meedias on vaid uudised sellest, kus praegune juht Kim Jong-un päeval käis ning televisioonis lisaks vaid sõjalaulud; müüdavad raamatud kujutavad vaid juhtidega või riigi ajalooga seotud aspekte. Nad pidid isikukultusele kulutama umbes 40 protsenti riigieelarvest. Loomulikult hämmastas ka vaesus maal võrreldes linna keskklassi eluoluga, ning üleüldine ajast mahajäämus. Kohtudes Põhja-Korea kõrgete ametnikega, hämmastas ka muidugi see, et kuigi mööndi, et neil on vaesus ja toiduainete nappus, siis alati olid selles süüdi Ameerika imperialistid ja ühtegi muud meie tõstatatud probleemi, nagu koonduslaagrite ja inimõigustega seotu, omaks ei võetud või lihtsalt ei vastatud viidates näiteks ajapuudusele. Alati oli kohtumistel kiire, kuid samas räägiti alguses 5 minutit näiteks saksa keele kaunidusest (meil oli rühmas 4 eurosaadikut Saksamaalt). Samas ütles osa eurosaadikuid, kellel olid mõne inimesega varasemad kontaktid, et eravestluses räägivad nad natukene teist juttu. Samas ka sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kohati oli see kõik absurdselt naljakas, kuid samas ka väga kurb.
Kas Põhja-Korea olustik meenutas mõneti ka Nõukogudeaegset Eestit?
Eks palju meenutas jah ja lapsepõlv tuli päris tihti meelde: alustades linnapildis liikunud autodest ja trammidest, mis meil ka siiani sõidavad, lõpetades töökohtades olnud autahvlite ja pioneeridega. Loomulikult ka kõik turistidega seotu, nagu valuutakauplused, näidiskohad ja piirangud ning ka muidugi (kuulu)jutud, mida režiimi kohta räägiti, kõlasid väga tuttavalt. Ka propaganda ja ajaloo võltsimine oli väga tuttav. Samas on kõik palju äärmuslikum ja asjad on kulunumad ning inimesed vaesemad, kui Nõukogude Eestis ka kõige kehvemal ajal oli. Kuna ma olin rühmas ainus, kes oli pärit endisest Nõukogu Liidust (üks eurosaadik oli Ungarist ja üks tõlk Ida-Saksamaalt), siis ma pidevalt andsin oma võrdlusi edasi ka teistele ning ega mind üldiselt asjad ei üllatanud. Samas need lääne-eurooplased, kes olid esimest korda, said ikka suure šoki. Ainus paremus võrreldes Nõukogude Eesti lõpuperioodiga, varasemat ma kahjuks ei mäleta, peale üleüldise tehnoloogia arengu, oli see, et linnapoodides oli toidukaupa saada ja ei olnud sabasid. Loomulikult kõigesse positiivsesse, mis me nägime ja mida meile öeldi, tuleb suhtuda teatava umbusuga, sest palju meile näidatu oli kas näidispood, -tehas, -meditsiiniasutus, või näidistee.
Millised inimesed seal on? Kuidas nad suhtusid teisse kui läänemaailma inimestesse? Kas pigem aupaklikult või olid umbusklikud?
Tavainimestega sisuliselt inimlikku kontakti ei olnud võimalik saada. Samas jällegi asi, mis väidetavalt on eelmiste kordadega muutunud, oli et inimesed julgesid vaadata silma ja naeratada-lehvitada, niisamuti ka sõdurid. Ainus kord, kui sain suhelda tavainimestega, oli tühja kiirtee ääres olnud kohvik-poes: viibisime grupiga metsapausil õues olnud kohvikus, kui eemal pilti tehes lehvitasid teise korruse aknast (kus selgus, et oli ka kohvik-pood) naisettekandjad. Läksime siis paari kolleegiga trepist üles, ostsime kohvi ning kuna seal polnud ühtegi muud inimest, siis nad julgesid oma elust rääkida ja ka meie kohta küsida. Arvestades preilide reaktsiooni ja küsimuste-vastuste sisu, siis eeldan, et see polnud lavastatud. Ka üks meie noor saatja, kellele olime esimene grupp, rääkis oma elust natukene vahetumalt, kuigi režiimi kõrge ametniku tütrena loomulikult poliitkorrektselt.
Mida kohvik-poe ettekandjad teile oma elust rääkisid? Oskasid nad läänemaailmaga oma elutingimusi võrrelda?
Kahjuks läänemaailma teemadel me ei rääkinud ettekandjatega või pigem ühega, kes inglise keelt natuke oskas. Ei olnud aega ega ka üldiselt ei tahtnud selliseid küsimusi küsida, eriti veel kehva inglise keelt rääkiva inimese käest. Küll küsisid nad meilt, et kus riikidest me oleme ja andsime neile oma reisiks tehtud koreakeelsed visiitkaardid. Lisaks tahtsime neile ka hiina rahas jootraha anda, mida Põhja-Koreas tavaliselt vastu ei võeta, kuna tegemist valuutaga. Samas, peale puiklemist ja ringi vaatamist võtsid nad selle vastu. Neilt sai ka küsitud, kas nad Pyongyangis käivad. Saime vastuseks, et pidid kord nädalas käima. Küsisime ka, et kuidas nad siis käivad, kuna ühistransporti ju ei ole või ega neil ometi oma autot pole. Selle peale naerdi ja öeldi, et neid sõidutab asutuse autojuht.
Ilmus delfi.ee-s 23.7.13
Link: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-jorgen-siil-pohja-koreast-minu-jaoks-oli-koige-sokeerivam-isikukultuse-ja-propaganda-ulatus.d?id=66478488
Kuidas on Põhja-Koreasse üldse võimalik praegu reisida?
Mina viibisin seal Euroopa Parlamendi Korea poolsaare delegatsiooniga, mille eest vastutan sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Huvitav on see, et tegemist oli üldse esimese Euroopa Liidu ametliku delegatsiooniga sinna riiki üle kahe aasta (ehk peale juhtkonna vahetust), nii et kõigile oli huvitav teada saada, mis seal vahepeal on toimunud. Nii-öelda tavainimene peaks sinna turismigrupiga reisile saama läbi Põhja-Korea ametlike turismifirmade reisipakettide. Kohtasin hotellis ka ühte seljakotimatkajast rootslast, kes oli oma load riigis reisimiseks ise hankinud. Ütles, et oli lihtsam, kui ta arvas. Seega selgub, et ka nõnda on võimalik. Mõlemal juhul on aga alati kaasas giid, kes turiste igale poole saadab. Turismipakettide hinnad peaksid olema aga suhteliselt kõrged.
Milline oli Põhja-Korea olustik? Ameerika ajakirjanikud, kes on käinud Põhja-Koreas, on rääkinud täielikust tühjusest linnapildis. Kas see oli nii, et magalarajoonides polnud ühtegi hinge näha?
Olustik oli vastuoluline. Tõesti, on piirkondi, mis on täiesti tühjad: eriti kummastav oli näha suuri kiirteid, mis on kusjuures tunduvalt kehvemas korras kui Tallinna teed. Suurtel kiirteedel ei liikunud ühtegi autot. Samas linnapilt on päevasel ajal suhteliselt elav, nii ka osades magalates. Mu kolleegid, kes olid Põhja-Koreas enne käinud, ütlesid aga, et see on muutunud võrreldes nende eelmiste käikudega: autosid on rohkem ja inimesed ei liigu enam vaid hulgakaupa.
Kus te Põhja-Koreas peatusite?
Me peatusime ühes kolmest Pyongyangi nii-öelda Inturisti hotellist nimega Koryo, mis on ehitatud kaheksakümnendate aastate keskel ja ega seal ausalt öeldes peale seda palju ei ole muutunud: hoone ise on uhke 40-korruseline kaksiktorn koos keerleva restoraniga ülemisel korrusel, kuid nagu kõik Põhja-Koreas, siis täielikult ammortiseerunud. Olime kõrgema klassi toas, kus olid tekid, mida meil kunagi pioneerilaagrites kasutati. Hotell oli täiesti tühi: peale meie vaid mõni üksik välismaalane. Kõik ülejäänud "külalised" olid korealased, kes tõenäoliselt olid seal meie pärast. Hotelli 14. korrus oli tõenäoliselt see koht, kus asus nende versioon Viru hotelli pealtkuulamistoast.
Kuidas teisse kui turistidesse sellisel maal suhtuti? Milline oli võimuorganite kontroll turistide suhtes? Kas märkasite, et teid pingsalt jälgiti?
Kuna me ei olnud otseselt turistid, vaid ametliku delegatsiooniga, siis oli meil programm niimoodi ilusti ära sisustatud, et ega aega omapäi linnapeal käia ei olnud aegagi. Vaid ühel õhtul, kui ametlikku õhtusööki polnud, läksime linnapeale restorani otsima, kus saaks eurodes maksta. Kõigi üllatuseks suutsime ka selle leida ühes teises hotellis. Põhja-Koreas enne käinud ütlesidki, et see oligi kõige üllatavam, et meil lubati ise linnapeale minna ja et suutsime ka leida sellise (mitte-turistihotelli) restorani. Nii et midagi tundub seal olevat muutunud.Muul ajal oli meie 14-liikmelisel (7 eurosaadikut, 4 ametnikku ja 2 tõlki ning lisaks üks esindaja Euroopa välisteenistusest) grupil kaasas 3 saatjat. Hotellis näiteks kolleegidega õhtul baaris istudes olid meil kõik kõrvallauad täis nii-öelda valvureid, kes istusid ja selgelt kuulasid, mis me rääkisime. Hotellitubadesse olime ka pandud niimoodi, et igal korrusel maksimaalselt 2 inimest korruse erinevates otstes. Varem käinud kolleegid soovitasid ühtegi olulist paberit, arvutit ega mobiiltelefoni, mis seal ei töötanud, tuppa mitte jätta. Restoranis Euroopa saatkondadega suheldes juhtisid ka nemad tähelepanu asjaolule, et kõiki teemasid ei tasu väljaspool saatkonnahooneid arutada.
Kas tundsite, et inimesed mängisid teile seal nii-öelda etendust? Ütlesite, et hotelli olid inimesed tulnud ilmselt sellepärast, et teie delegatsioon seal peatus. Kas teile tehti ka propagandaga ajupesu? Näidati programmisiseselt neid kohti, mille üle tasub uhke olla ja kiideti suurt juhti?
Jah, eks meil oli peale ametlike kohtumiste ja vaatamisväärstustega tutvumise ka kohustuslik programm: Kim Il-sungi sünnikoht (sisuliselt oli tegemist paari hütiga, millele oli juurde ehitatud suur infrastruktuur, sest seal käivad iga aasta miljonid inimesed seda vaatamas); hädavajalike toiduainete näidistehas, koos näidis-lasteaiaga, kus oli kõik meie jaoks organiseeritud: inimesed piinlikkuseni korras tänavatel, samuti ülikorras laste mänguaed ilma lasteta, kes samal ajal küll magasid, aga kus tõenäoliselt pole kunagi lapsed mänginud, sest kõik asjad olid uued ja puutumata; Korea meditsiini keskus, kus olid ka patsiendid organiseeritud meie külastuseks; kahe Korea vahelise demilitariseeritud tsoon, kus kirjutati alla vaherahuleping; raamatukogu-rahvaülikool, kus käisime saksa ja inglise keele tundides ning kus pidi olema 30 miljonit raamatut (samas näiteks majandusraamatute hulgas isegi Keynesi, Friedmani ega Smithi raamatuid ei olnud). Meile räägiti imeasju, millega nad on hakkama saanud: näiteks Korea meditsiinikliinikus hakkas keegi halvatu tänu nende meditsiinile käima, vaherahulepingu allakirjutamisele eelnes ameeriklaste moraali allalöömine osava trikiga, juba Kim Il-sungi isa ja vanaisa tegid jaapanlaste vastu võideldes suuri tegusid (rääkimata pojast, kes sisuliselt üksi võitis jaapanlasi) jne. Suure juhi kiitmine ja sõdade võitmise ülistamine käis koguaeg tekstist läbi. Samas pean ütlema, et minu jaoks oli kõik siiski veel talutav, et liialt oma ajupesu nad peale ei surunud, sest see käis loomulikult, nagu muuseas, tekstist läbi. See võis olla põhjusel, et olime ametlik delegatsioon või on ka siinkohal veidike toone alla tõmmatud. Pigem oli see kõik naljakas ja kui näiteks sealset kirjandust vaadata, siis neid imesid, mida eelmised juhid on teinud, ei jõua kokku lugeda. Meie delegatsioonijuhti intervjueeriti ka peale külastusi, koguaeg oli meie juures kaamera ja meie pildid ilmusid lehtedes.
Mis oli kõige ebatavalisem seik reisist? Miski, mis teid tõeliselt hämmastas?
Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus. Nõukogude Liidus elanuna ja lehtedest lugenuna eeldasin, et see on suurem, kui meil kunagi, kuid see oli tõesti massiivne: sisuliselt igal pool on eelmiste juhtide pildid, kujud, plakatid; meedias on vaid uudised sellest, kus praegune juht Kim Jong-un päeval käis ning televisioonis lisaks vaid sõjalaulud; müüdavad raamatud kujutavad vaid juhtidega või riigi ajalooga seotud aspekte. Nad pidid isikukultusele kulutama umbes 40 protsenti riigieelarvest. Loomulikult hämmastas ka vaesus maal võrreldes linna keskklassi eluoluga, ning üleüldine ajast mahajäämus. Kohtudes Põhja-Korea kõrgete ametnikega, hämmastas ka muidugi see, et kuigi mööndi, et neil on vaesus ja toiduainete nappus, siis alati olid selles süüdi Ameerika imperialistid ja ühtegi muud meie tõstatatud probleemi, nagu koonduslaagrite ja inimõigustega seotu, omaks ei võetud või lihtsalt ei vastatud viidates näiteks ajapuudusele. Alati oli kohtumistel kiire, kuid samas räägiti alguses 5 minutit näiteks saksa keele kaunidusest (meil oli rühmas 4 eurosaadikut Saksamaalt). Samas ütles osa eurosaadikuid, kellel olid mõne inimesega varasemad kontaktid, et eravestluses räägivad nad natukene teist juttu. Samas ka sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kohati oli see kõik absurdselt naljakas, kuid samas ka väga kurb.
Kas Põhja-Korea olustik meenutas mõneti ka Nõukogudeaegset Eestit?
Eks palju meenutas jah ja lapsepõlv tuli päris tihti meelde: alustades linnapildis liikunud autodest ja trammidest, mis meil ka siiani sõidavad, lõpetades töökohtades olnud autahvlite ja pioneeridega. Loomulikult ka kõik turistidega seotu, nagu valuutakauplused, näidiskohad ja piirangud ning ka muidugi (kuulu)jutud, mida režiimi kohta räägiti, kõlasid väga tuttavalt. Ka propaganda ja ajaloo võltsimine oli väga tuttav. Samas on kõik palju äärmuslikum ja asjad on kulunumad ning inimesed vaesemad, kui Nõukogude Eestis ka kõige kehvemal ajal oli. Kuna ma olin rühmas ainus, kes oli pärit endisest Nõukogu Liidust (üks eurosaadik oli Ungarist ja üks tõlk Ida-Saksamaalt), siis ma pidevalt andsin oma võrdlusi edasi ka teistele ning ega mind üldiselt asjad ei üllatanud. Samas need lääne-eurooplased, kes olid esimest korda, said ikka suure šoki. Ainus paremus võrreldes Nõukogude Eesti lõpuperioodiga, varasemat ma kahjuks ei mäleta, peale üleüldise tehnoloogia arengu, oli see, et linnapoodides oli toidukaupa saada ja ei olnud sabasid. Loomulikult kõigesse positiivsesse, mis me nägime ja mida meile öeldi, tuleb suhtuda teatava umbusuga, sest palju meile näidatu oli kas näidispood, -tehas, -meditsiiniasutus, või näidistee.
Millised inimesed seal on? Kuidas nad suhtusid teisse kui läänemaailma inimestesse? Kas pigem aupaklikult või olid umbusklikud?
Tavainimestega sisuliselt inimlikku kontakti ei olnud võimalik saada. Samas jällegi asi, mis väidetavalt on eelmiste kordadega muutunud, oli et inimesed julgesid vaadata silma ja naeratada-lehvitada, niisamuti ka sõdurid. Ainus kord, kui sain suhelda tavainimestega, oli tühja kiirtee ääres olnud kohvik-poes: viibisime grupiga metsapausil õues olnud kohvikus, kui eemal pilti tehes lehvitasid teise korruse aknast (kus selgus, et oli ka kohvik-pood) naisettekandjad. Läksime siis paari kolleegiga trepist üles, ostsime kohvi ning kuna seal polnud ühtegi muud inimest, siis nad julgesid oma elust rääkida ja ka meie kohta küsida. Arvestades preilide reaktsiooni ja küsimuste-vastuste sisu, siis eeldan, et see polnud lavastatud. Ka üks meie noor saatja, kellele olime esimene grupp, rääkis oma elust natukene vahetumalt, kuigi režiimi kõrge ametniku tütrena loomulikult poliitkorrektselt.
Mida kohvik-poe ettekandjad teile oma elust rääkisid? Oskasid nad läänemaailmaga oma elutingimusi võrrelda?
Kahjuks läänemaailma teemadel me ei rääkinud ettekandjatega või pigem ühega, kes inglise keelt natuke oskas. Ei olnud aega ega ka üldiselt ei tahtnud selliseid küsimusi küsida, eriti veel kehva inglise keelt rääkiva inimese käest. Küll küsisid nad meilt, et kus riikidest me oleme ja andsime neile oma reisiks tehtud koreakeelsed visiitkaardid. Lisaks tahtsime neile ka hiina rahas jootraha anda, mida Põhja-Koreas tavaliselt vastu ei võeta, kuna tegemist valuutaga. Samas, peale puiklemist ja ringi vaatamist võtsid nad selle vastu. Neilt sai ka küsitud, kas nad Pyongyangis käivad. Saime vastuseks, et pidid kord nädalas käima. Küsisime ka, et kuidas nad siis käivad, kuna ühistransporti ju ei ole või ega neil ometi oma autot pole. Selle peale naerdi ja öeldi, et neid sõidutab asutuse autojuht.
Ilmus delfi.ee-s 23.7.13
Link: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-jorgen-siil-pohja-koreast-minu-jaoks-oli-koige-sokeerivam-isikukultuse-ja-propaganda-ulatus.d?id=66478488
Wednesday, 17 April 2013
Polariseerunud Ungari ja poliitiline põhiseadus
Ungaris on peale 2010. aasta parlamendivalimisi, kus sotsiaaldemokraatlik Sotsialistlik Partei kaotas peale 8-aastast võimulolekut rahvuskonservatiivsele Fideszile, peaminister Viktor Orbani juhtimisel läbi viidud mitmeid vastuolulisi põhiseadusmuudatusi. Lisaks Fideszi ja tema kristlikest demokraatidest partneritega saavutatud 2/3-lise parlamendienamusele, mis võimaldab neil põhiseadusmuudatusi läbi viia, toimus valimistel või nende järgselt mitmeid olulisi muudatusi Ungari parteimaastikul.
Valimistel sai kolmanda tulemusega parlamenti esmakordselt parem-äärmuslik Jobbik partei, mis on Euroopa üks tugevamaid (ja ohtlikumaid) natsionalistlikke erakondi ning viimaste arvamusküsitluste järgi on tõusnud isegi teiseks erakonnaks. Selle põhjuseks on omakorda see, et peale suurimat kaotust peale 1990. aasta esimesi vabasid valimisi, on sotsid jagunenud isegi sisuliselt kolmeks erinevaks erakonnaks. Mõlemat uut parteid-liikumist juhivad sotside endised peaministrid. Sotsialistlikku Parteid juhib aga noor Attila Mesterhazy, kes on olnud aseminister.
Ferenc Gyurcsany, kes oli peaminister aastatel 2004-2009 ja kes peale 2006. aasta valimisi tunnistas, et ta on valetanud rahvale, mis puudutab riigi majanduslikku olukorda, moodustas koos 9 teise sotsist seadusandjaga uue sotsiaal-liberaalse partei nimega Demokraatlik Koalitsioon. Temale lisaks on viimane sotside peaminister aastatel 2009-2010 Gordon Bajnai koos parlamendi väiksemast erakonnast, rohelistest eraldunud 8 parlamendisaadikuga moodustanud samuti uue sotsiaal-liberaalse liikumise Üheskoos 2014.
Põhiseadusmuudatused
Fideszi juhtimisel koostati uus 2012. aastal jõustunud põhiseadus, millel juba loomisprotsess oli vastuoluline: vasakpoolsed opositsiooniparteid isegi ei osalenud konstitutsiooni koostamisel ega hääletusel. Uuele põhiseadusele järgnesid meedia- ja Keskpangaseadus, mida mõlemaid tuli aga valitsusel hiljem rahvusvahelise kriitika tõttu muuta. Viimased muudatused uude põhiseadusse tehti tänavu märtsis, mis tulenesid sellest, et eelmise aasta lõpus teatas Konstitutsioonikohus, et uue põhiseaduse üleminekusätted peaks tegelikult olema osa põhiseadusest endast, mis siis valitusse poolt kiiresti põhiseadusse kirjutati. Ka viimaseid muudatusi on juba kritiseeritud nii opositsiooniparteide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nende vähese demokraatlikkuse tõttu.
Uute muudatuste täpsemaks analüüsiks peaks kirjutama eraldi artikli, kuid olles ise rääkinud nii Fideszi kui ka sotsidest eurosaadikute või nõunikega ning ka lugenud mõlemalt poolelt saadetud taustamaterjali, nõustuksin osaliselt kindlasti rahvusvahelise kriitikaga. Samas on seal ka palju siseriiklikku võitlust: peamiselt näen probleemi selles, et üks erakond (koos väiksema liitlasega), saades vaid napilt üle 50% häältest, sai tänu valimissüsteemile napi 2/3-lise enamuse, mis võimaldabki põhiseadust muuta nii, nagu soovib. Samas on paljud muudatused mitte otseselt vastuolus demokraatlikkusega, vaid parempoolsed on lihtsalt kehtestanud oma ideoloogiale põhineva konstitutsiooni. Tundub, et meie sugulasrahva suurim probleem ongi ühiskonna totaalne polariseerumine vasak- ja parempoolseks (kellele nüüd on veel lisandunud paremäärmuslus) ning et nende vahel puudub igasugune dialoog, eriti veel nii olulise dokumendi osas, nagu seda on põhiseadus.
Arikkel ilmus muudetud kujul ajalehes Sotsiaaldemokraat, aprill 2013
Valimistel sai kolmanda tulemusega parlamenti esmakordselt parem-äärmuslik Jobbik partei, mis on Euroopa üks tugevamaid (ja ohtlikumaid) natsionalistlikke erakondi ning viimaste arvamusküsitluste järgi on tõusnud isegi teiseks erakonnaks. Selle põhjuseks on omakorda see, et peale suurimat kaotust peale 1990. aasta esimesi vabasid valimisi, on sotsid jagunenud isegi sisuliselt kolmeks erinevaks erakonnaks. Mõlemat uut parteid-liikumist juhivad sotside endised peaministrid. Sotsialistlikku Parteid juhib aga noor Attila Mesterhazy, kes on olnud aseminister.
Ferenc Gyurcsany, kes oli peaminister aastatel 2004-2009 ja kes peale 2006. aasta valimisi tunnistas, et ta on valetanud rahvale, mis puudutab riigi majanduslikku olukorda, moodustas koos 9 teise sotsist seadusandjaga uue sotsiaal-liberaalse partei nimega Demokraatlik Koalitsioon. Temale lisaks on viimane sotside peaminister aastatel 2009-2010 Gordon Bajnai koos parlamendi väiksemast erakonnast, rohelistest eraldunud 8 parlamendisaadikuga moodustanud samuti uue sotsiaal-liberaalse liikumise Üheskoos 2014.
Põhiseadusmuudatused
Fideszi juhtimisel koostati uus 2012. aastal jõustunud põhiseadus, millel juba loomisprotsess oli vastuoluline: vasakpoolsed opositsiooniparteid isegi ei osalenud konstitutsiooni koostamisel ega hääletusel. Uuele põhiseadusele järgnesid meedia- ja Keskpangaseadus, mida mõlemaid tuli aga valitsusel hiljem rahvusvahelise kriitika tõttu muuta. Viimased muudatused uude põhiseadusse tehti tänavu märtsis, mis tulenesid sellest, et eelmise aasta lõpus teatas Konstitutsioonikohus, et uue põhiseaduse üleminekusätted peaks tegelikult olema osa põhiseadusest endast, mis siis valitusse poolt kiiresti põhiseadusse kirjutati. Ka viimaseid muudatusi on juba kritiseeritud nii opositsiooniparteide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nende vähese demokraatlikkuse tõttu.
Uute muudatuste täpsemaks analüüsiks peaks kirjutama eraldi artikli, kuid olles ise rääkinud nii Fideszi kui ka sotsidest eurosaadikute või nõunikega ning ka lugenud mõlemalt poolelt saadetud taustamaterjali, nõustuksin osaliselt kindlasti rahvusvahelise kriitikaga. Samas on seal ka palju siseriiklikku võitlust: peamiselt näen probleemi selles, et üks erakond (koos väiksema liitlasega), saades vaid napilt üle 50% häältest, sai tänu valimissüsteemile napi 2/3-lise enamuse, mis võimaldabki põhiseadust muuta nii, nagu soovib. Samas on paljud muudatused mitte otseselt vastuolus demokraatlikkusega, vaid parempoolsed on lihtsalt kehtestanud oma ideoloogiale põhineva konstitutsiooni. Tundub, et meie sugulasrahva suurim probleem ongi ühiskonna totaalne polariseerumine vasak- ja parempoolseks (kellele nüüd on veel lisandunud paremäärmuslus) ning et nende vahel puudub igasugune dialoog, eriti veel nii olulise dokumendi osas, nagu seda on põhiseadus.
Arikkel ilmus muudetud kujul ajalehes Sotsiaaldemokraat, aprill 2013
Thursday, 11 October 2012
Soome kohalikud valimised
Soomes leiavad 28. oktoobril aset kohalikud valimised, kus peaksis edukalt esinema Soome sotsiaaldemokraadid (SDP), kellele ennustatakse praeguste arvamusküsitluste järgi isegi valimiste võitmist. Helsingis on SDP võtnud eesmärgiks tõusta suuruselt teiseks parteiks.
SDP tahab oma nimekirjad esitada kõigis valdades ja linnades. Kokku soovitakse esitada u. 7500 kandidaati ja kuna Soomes, nagu Eestiski, pole kohalikel valimistel kandidaatide arv piiratud, soovitakse nimekirja võimalikult palju inimesi, kuna see toob rohkem hääli. Huvitav on seejuures, et augusti lõpuks oli olemas alles 4500 inimest, kuid tundubki, et Soomes valimistel toimubki kõik viimasel hetkel, et selle pärast nad väga ei muretsenud.
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele. SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi
Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele. SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi
Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013
Wednesday, 22 February 2012
Europarlamenti juhib üle viie aasta taas sotsiaaldemokraat
Euroopa Parlamendi praegusel kooseisul täitus aasta alguses pool mandaadi ajast ehk kaks ja pool aastat, mis tähendab, et kõik positsioonid lähevad ümbervalimisele. Seda isegi juhul, kui hetkel mingit organit juhtiv inimene jääb samaks. Seega peavad valimised toimuva kõikidele Europarlamendi kohtadele alustades parlamendi, fraktsioonide ja komisjonide juhtkonnast ning lõpetades fraktsioonide komisjonide koordinaatoritega. Lisaks muutuvad tihti parlamendi ja fraktsioonide juhtkonna muutustega toimuda ka muudatused kõrgemas ametnikekonnas. Tegelikult on tähtsamate positisoonide muudatustes juba sisuliselt kokku lepitud parlamendi koosseisu alguses ja üllatusi nendes ei tule. Seekord (või tegelikult nagu ajaloos kõikidel kordadel, v.a üks) on parlamendis tähtsaim ehk parlamendi presidendi positsioon ära jagatud kahe suurema fraktsiooni ehk kristlik demokraatliku Rahvapartei (edaspidi EPP ehk inglise keelest European People’s Party) ja sotsiaaldemokraatide vahel. Väiksemad fraktsioonid pole tihti sellega rahul, kuid tegemist on teatud mõttes paratamatusega: nii nagu Eestis moodustavad Vabariigi valitsuse võitjaerakonnad, nii saab europarlamendi tähtsaima koha ka üks kahest võitjast nii, et esimese poole mandaadist on president ühe fraktsiooni esindaja ja teise poole teine. Seega Europarlamendis „suurus loeb“, nagu ka valimiskampaanias pidevalt rääkisime.
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.
Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.
Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis
Sunday, 13 November 2011
Gaza blokaadis ja kodusõjas on osaliselt süüdi Euroopa Liit
Viibides selle kuu alguses Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris, kohtusime muuhulgas ka Palestiina Parlamendi liikmetega kõikidest suurematest parteidest, Iisraeli vanglast vabanenud Palestiina vangidega ja kohalike inimestega nii ülikoolist, ärieliidist kui ka “tänavalt”.
Huvitavamatest külastustest võiks veel välja tuua visiidi Egiptuse ja Gaza vahelistesse (sala)tunnelitesse, miskaudu tuleb Gazasse põhiline kaup, sh ka näiteks autod.
Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.
Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.
Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.
Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.
Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.
Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.
Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.
Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.
Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.
Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.
Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.
Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.
Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.
Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.
Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.
Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s
Link: https://www.delfi.ee/artikkel/61465740/jorgen-siil-gaza-blokaadis-ja-kodusojas-on-osaliselt-suudi-euroopa-liit?
Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.
Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.
Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.
Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.
Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.
Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.
Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.
Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.
Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.
Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.
Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.
Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.
Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.
Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.
Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.
Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s
Link: https://www.delfi.ee/artikkel/61465740/jorgen-siil-gaza-blokaadis-ja-kodusojas-on-osaliselt-suudi-euroopa-liit?
Tuesday, 8 November 2011
Gaza sektor: Iisraeli blokaadi tõttu äärmuslikus viletsuses kiduv Palestiina enklaav
Viibisin 31.10–3.11 Euroopa Parlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris.
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas. Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed. Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame. Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga. Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema. Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks. Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/61205516/taismahus-gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas. Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed. Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame. Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga. Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema. Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks. Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/61205516/taismahus-gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav
Wednesday, 15 June 2011
Soome valimistel jaotati parlamendikohad ümber
Soomes ligi kaks kuud tagasi toimunud valimised võitis küll senine valitsuspartei, parempoolne Koonderakond (Kokoomus), kuid tegelikuks võitjaks peetakse kolmandaks tulnud opositsioonilist eurovastast ja populistlikku Põlissoomlaste parteid (PS), kes peaaegu viiekordistas oma toetust. Samuti opositsiooniline Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) tegi teise tulemuse.
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Tuesday, 5 October 2010
Valijad toetasid stabiilsust
Läti laupäevased parlamendivalimised võitnud parempoolse valimisliidu Ühtsus saavutus näitab, et hirm venelaste ees tõi lätlased viimasel minutil hääletama.
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Link: https://www.ohtuleht.ee/397103/valijad-toetasid-stabiilsust
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Link: https://www.ohtuleht.ee/397103/valijad-toetasid-stabiilsust
Monday, 4 October 2010
Lätis kõik veel lahtine: võimalikud variandid valitsuse loomiseks
Läti järgmise valitsusliidu koostamiseks on umbes viis tulemustest sõltuvat võimalust.
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Subscribe to:
Posts (Atom)