Prantsusmaa põhjendused, miks ta blokeeris Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised ELiga, on kattevari sisepoliitilisele lükkele ja nõrgestab ELi mõju Lääne-Balkanil, kirjutab Eurpopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni välisnõunik Jörgen Siil.
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.
ELil pole viimasel ajal väga palju häid uudiseid ette näidata. Seetõttu oli kõigil suur rõõm, kui endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia, nagu teda enne ametlikus ELi kõnepruugis tunti, sai 2018. aastal kokkuleppele ELi liikmesriigi Kreekaga, kes oli rohkem kui 25 aastat rahvusvaheliselt blokeerinud Makedoonia Vabariigi põhiseaduslikku nimekuju, mille tõttu ei saanud see pikaaegne ELi kandidaatriik alustada ka liitumisläbirääkimisi. Nn Prespa lepingu järgi muutis riik oma nime põhiseaduses Põhja-Makedoonia Vabariigiks ja selle eest loobus Kreeka vetostamast nende liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh ELiga. Näiteks NATOga liitub Põhja-Makedoonia tõenäoliselt juba tänavu.
Nimemuutuseks olid juhuslikult soodsad tingimused, sest nii Kreekas kui ka Põhja-Makedoonias olid 2018. aastal võimul mõõdukad vasakpoolsed, kes erinevalt mõlema riigi rahvuskonservatiividest toetasid riikidevahelist kokkulepet. Nüüdseks on näiteks Kreekas võim vahetunud ja võimul lepingu tühistada lubanud konservatiivid, kes on aga selle siiski õnneks jõusse jätnud.
Prespa lepingu sõlmimise järel arvasid kõik, et selle Lääne-Balkani riigiga läbirääkimiste alustamine on vaid formaalsus, sest nii oli EL ise Põhja-Makedoonia reformimeelsele peaministrile Zoran Zaevile ka lubanud. Seetõttu ei olnud peale Prantsusmaa teistel riikidel probleeme Põhja-Makedoonia liitumiskõnelustega, erinevalt näiteks Albaaniast. Kuna Zaev oli kogu oma poliitilise kapitali pannud makedoonlaste hulgas ebapopulaarse Prespa lepingu sõlmimisse, lubades ELi ja NATOga liitumist, ei jäänud tal peale Prantsusmaa vetot muud üle, kui kutsuda üles korraldama erakorralised valimised tänavu aprillis, kus võivad võita ka Prespa lepingut tühistada lubavad konservatiivid.
Albaaniaga oli lugu keerulisem: kuigi ka Albaania pingutas enne ülemkogu tugevalt oma riiklike reformidega, olid lisaks Prantsusmaale nendega liitumisläbirääkimiste alustamise vastu ka Holland ja Taani. Selle põhjused peituvad Euroopa avalikkuse üldiselt halvas arvamuses albaanlastest ja on seotud nii suure arvu asüülitaotluste kui ka kuritegevusega. Samas, kuna albaanlasi elab arvukamalt vähemalt kolmes riigis – peale Albaania ka Kosovos ja Põhja-Makedoonias –, ei ole tihti just Albaania enda kodanikud need, kes on süüdi oma suguvendade tegudes. Ametlikult põhjendati Albaania-vastasust muidugi sealsete riigisiseste reformide aegluse ja suure sisepoliitilise vastuseisuga valitsuse ning opositsiooni vahel.
Ülemkogul üritati ka Albaania ning Põhja-Makedoonia paketti kaheks osaks lahutada, et Põhja-Makedoonia ikkagi saaks kutse ja Albaania jääks välja, aga Prantsusmaa oli ka sellele vastu, sest sellisel juhul oleks ta jäänud üksi Makedooniat vetostama, kuivõrd, nagu mainitud, paketil oli rohkem vastaseid.
Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber). Peamine murekoht läbirääkimiste praeguses protsessis puudutab õigusriigi küsimusi, mille alla kuuluvad ka meediavabadus ja korruptsioon, sest nii Serbias kui ka Montenegros, kes peavad juba aastaid läbirääkimisi, on võimul tegelikult pikaaegsed autoritaarsed juhid ning läbirääkimised ei ole seda muutnud, pigem näiteks Serbia puhul hoopis hullemaks teinud. Ja nii Albaanias kui ka Põhja-Makedoonias on õigusriiklusega probleeme olnud. Eks kõik vaatavad ka murelikult praeguste liikmesriikide Poola ja Ungari poole.
Prantsusmaa ettepanekule järgnes eelmise aasta detsembris ka üheksa peamiselt Ida-Euroopa (sh Eesti) liikmesriigi ettepanek. Sellele järgneb 5. veebruaril Euroopa Komisjoni ettepanek ning 7. veebruaril Euroopa Parlamendi väliskomisjoni samateemalise raporti eelnõu. Lisaks on mitmed Euroopa poliitilised parteid välja tulnud oma ettepanekutega. Uue metoodika peaksid liikmesriigid kinnitama mai alguses eesistujariigi Horvaatia Zagrebis korraldataval tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidega. Loodetavasti jõutakse siis ka kokkuleppele vähemalt Põhja-Makedooniaga läbirääkimiste alustamises. Esimene võimalus selleks oleks tegelikult juba varem: pärast Prantsusmaa kohalikke valimisi märtsis. Samas pole ka võimatu, et Macron venitab uute põhjendustega läbirääkimiste alustamist hoopis kuni Prantsuse presidendivalimisteni.
Tehniliselt on enamikus eri asjaosaliste uue metoodika ettepanekutes põhiline muudatus see, et enam ei avata ega suleta üksikuid (kokku 35) läbirääkimiste peatükke, vaid peatükid on jaotatud kas seitsmesse või kaheksasse klastrisse. Nende üle toimuvad läbirääkimised samal ajal ning peatükke võib ka uuesti avada – näiteks kui riik peaks liikuma autoritaarsuse poole. Tegelikult peaks see ka praeguse metoodika juures võimalik olema. Nii et sisuliselt väga suured need muudatused ei ole, pigem üritatakse poliitiliselt laienemisele uut hoogu anda.
Lisaks näevad need ettepanekud ette näiteks tihedamaid kohtumisi Balkani riikidega ja kandidaatriikide liitumiseelse rahastamise muutmist (instrument for pre-accession), mida Euroopa institutsioonid kolmepoolsetel läbirääkimistel (nn triloogidel) praegu arutavad. Ei tasu ka ära unustada, et see uus metoodika ei puuduta mitte ainult Balkanit, vaid ka teisi tulevikus ELiga liituda soovivaid riike. Lahtine on küsimus, mis saab riikidest, kellega läbirääkimised hetkel käivad, nagu Serbia ja Montenegro – kas ka neile kohaldub uus metoodika. Riigid ise on sellele muidugi vastu. Lisandub veel küsimus, mida üldse teha Türgiga, kellega läbirääkimised on de facto külmutatud.
Laienemist võib pidada siiani edukaimaks ELi poliitikaks, mis on tegelikult osa välispoliitikast, aga sisuliselt pooleldi ka liidu sisepoliitika, sest puudutab ta ju tulevasi liikmesriike. Seetõttu on väga kahju, et Prantsusmaa puhtalt sisepoliitilistel põhjustel sellele vee peale on tõmmanud. ELi otsustamatus näitab, et me ei pea oma lubadusi, ning suurendab Balkani regiooni ebastabiilsust ja avab võimalusi seal mõjule pääseda teistele, näiteks Venemaale, Hiinale, Türgile ja Araabia poolsaare riikidele. Kindlasti tähendab Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise perspektiivi puudumise ka suuremat väljarännet. Kuna enamikul neil riikidel on nõrgad riiklikud institutsioonid, lokkab korruptsioon ning mitmes riigis on suured vastuolud koalitsiooni ja opositsiooni vahel, mis väljenduvad tihti parlamendi ja valimiste boikoteerimises opositsiooni poolt, mõjutab see omakorda ka riigisisest stabiilsust. Hea näide ongi Põhja-Makedoonia, aga sama võib juhtuda ka teiste riikidega, mis võivad langeda tagasi autoritaarsusse, kust alles mõned aastad tagasi välja tuldi. Eks esimene test, mis näitab, kui tugevad on sealsed institutsioonid, on Põhja-Makedoonia parlamendivalimised 12. aprillil.
Samamoodi mõjutab ELi otsustamatus idanaabruspoliitika riike, nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina, kes pole küll hetkel ELi kandidaatriigid, aga ometigi on neil ka kaugemaks tulevikuks olemas laienemisperspektiiv. Kui see neilt aga ära võtta, siis ei ole ELil enam piisavalt hoobasid, et mõjutada nii seal kui ka Lääne-Balkanil reformiprotsessi.
Ilmus Postimehes 30. jaanuaril 2020
Link: https://leht.postimees.ee/6884824/jorgen-siil-macroni-mang-laane-balkaniga
Thursday, 30 January 2020
Tuesday, 4 October 2016
Maailma lõpus
Maailma suurim saar Gröönimaa on koht, kuhu olen alati soovinud minna, eriti pärast Teravmägede, Fääri saarte ning Islandi külastamist. Üle-eelmisel nädalal avaneski selleks hea võimalus, kuna Gröönimaa on koos Islandi ja Fääri saartega asutanud organisatsiooni nimega West Nordic Council, mille parlamentaarne foorum kord aastas kohtub ka Euroopa Parlamendiga, et arutada ühiselt huvi pakkuvaid teemasid. Tänavu oli selleks peamiselt Euroopa Liidu hülgekaitsereeglid, mis muudavad suuresti võimatuks hülgetoodetega kaubitsemise.
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Otse Euroopa kontinendilt pealinn Nuuki ei saa, sest seal puudub suurem lennuväli ja kohale jõuab vaid lühikesi vahemaid läbivate väikelennukitega. Gröönimaal on küll plaan turismi edendamiseks infrastruktuuri arendada, aga enne mõnda aastat Nuukis uut lennujaama ei avata. Seetõttu tuleb Nuuki lennata läbi Islandi (kus peab omakorda vahetama lennujaama, sest Air Icelandi Islandi lühilennud väljuvad Reykjavikis sisuliselt kesklinnas asuvast lennujaamast) või siis läbi Kopenhaageni, mis nõuab ümberistumist Gröönimaa suurimal lennuväljal Kangerlussuaqis. Gröönimaa siselennuga reisijad ei pea läbima turvakontrolli, mis tänapäeva maailmas on suhteliselt erandlik.
Reykjavik-Nuuk lend kestab natuke üle 3 tunni ja enamus sellest ajast saab imetleda lund, meres hulpivaid jäämägesid, tavalisi mägesid ja igijääd, mis katab püsivalt kolme neljandikku kogu Gröönimaast. Kuna tegemist on väikese Dash-marki lennukiga, tuleb olla valmis ka turbulentsiks.
Kui tahta korralikku öömaja, on Nuukis mõistlik peatuda nende suurimas hotellis nimega Hans Egede, mis on nimetatud inuitide hulgas 18. sajandil ristimistööd teinud skandinaavia pastori järgi. Tema näol on tegemist Gröönimaa rahvuspühakuga, kellele on Nuukis rajatud ausammas ja avatud kohaliku muuseumi püsinäitus.
Huvitav seik hotelli osas veel: panoraambaaris istudes hakkas äkki keegi klaveri taga itaalia keeles laulma. Minu itaallasest kolleeg läks muidugi lauljaga suhtlema ja selgus, et tegemist Itaalia klaverimängijaga, kellel sai villand kruiisilaevadel töötamisest ning kes siis ajalehekuulutuse peale (esialgu aastaks) Nuuki tööle tuli. Selgus, et eelmisel talvel oli ta peaaegu ära külmunud ning kavatses lepingu lõppedes kindlasti Euroopasse tagasi minna.
Nuukis on elanikke 17 000 (kolmandik saare 56.000 püsielanikust). 90% neist on inuitid, kelle hulka arvatakse ka inuiti ja eurooplase ühised lapsed. Vähemuseks olev 10% on peamiselt Taani päritolu ning hoiab enda käes juhtivaid kohti äris ja Taani keskvõimu esindavas administratsioonis. Kuigi enimlevinud on Lääne-Gröönimaa keel kalaallisut, saab pea kõikjal hakkama ka taani keelega, mida kasutatakse administratsioonis, taanlaste firmades ning Gröönimaa ainsas ülikoolis.
Taani on Gröönimaale andnud suure autonoomia, ent saar sooviks täielikku iseseisvust. Samas mõistavad gröönlased ka ise, et kuni nad hakkavad suuremal määral oma pinnases leiduvaid maavarasid kaevandama, ei tule saar ilma emamaa toetuseta majanduslikult välja.
Enamus gröönimaalasi elab fjordides ääres saare lääne- ja lõunaosas, kuna seal on parem kliima. Linnakesed ei ole sealjuures omavahel teedega ühendatud ning ühest asulast teise saab peamiselt laeva või lennukiga. Põhja- ja idaosas asuvad vaid Taani uurimisjaamad või piirivalvurid, kes katavad pidevalt pikki vahemaid koerarakenditega.
Nuuk ise on väike armas linnakene, kus enamus vanemaid (ja ka uued eramajad) on puidust, kuid leidub ka palju 60-70ndatel ehitatud paneelhooneid. Peale kohaliku looduse (korraldatakse ekskursioone) vaatamisväärsusi väga ei leia. Suveniiridena tasub kindlasti tasub kaasa osta kauneid hülgenahast tooteid, millistest uhkemad on väga kallid, kuid ilusaid (ja praktilisi) esemeid leiab ka soodsamalt. Kindlasti tasub proovida kohalikku kööki, kus oluline koht on kala kõrval hülge-, vaala- ja põhjapõdralihal.
Kuna Gröönimaa on ainus Euroopa Liidu osa, mis enne Brexitit on ühendusest lahkunud, siis oli nende kogemus eriti huvipakkuv reisigruppi kuulunud Wales’i parlamendiliikmetele. Üldiselt tundub, et Gröönimaa oma otsust ei kahetse – kui, siis ehk võimetust EL-i mittekuulumise tõttu teatud teemadel, näiteks eelmainitud hülgekaitseteemal kaasa rääkida (see on neid sügavalt solvanud). Kahjuks ei tea gröönimaalased enam kuidas Euroopa institutsioonide töötavad ja loodavad, et 2010. aastast kehtiv hülgeproduktidega kauplemise keeld tühistatakse, mis ei ole realistlik soov.
Taustaks: Euroopa Liit lubab hülgetoodetega kaubitseda põliselanikel inuiitidel, kuid ettenähtud erand ei toimi reaalselt ning selle tulemuseks on Gröönimaa põliselanikest küttide sissetulek tunduvalt langenud, mis kindlasti kahjustab perpektiivi traditsioonilise eluviisiga jätkata. Delegatsiooni kuulunud Europarlamendi liikmete, sh Marju Lauristini juures leidsid inuiitide mured mõistmist, kuid kõik Gröönimaale reisinud saadikud olid samas ise Euroopa põhjapoolsematest riikidest ning seega teisel arvamusel kui Europarlamendi enamus, kellele raske teha mõistetavaks, miks peaks keegi aasta läbi elama külmas ja ellujäämiseks loomi küttima. Lääne-Euroopa saadikute eestvedamisel kehtestatud keelu põhjuseks oli peamiselt Kanada põliselanike poolt labidatega tapetavate hülgepoegadest tehtud filmid, mis levisid Europarlamendis kulutulena (vaesed gröönimaalased kasutavad küttimiseks meilegi tuntud traditsioonilisi jahipidamismeetodeid, jäid selles keelus põhiliseks kaotajaks). Olin ka ise juba 2008. aastal, kui keeldu arutama hakati, Parlamendis tööl ja mäletan, et igasugune mõistlik debatt sel teemal oli mõne Lääne kolleegiga võimatu.
Lõpetuseks võiks öelda, et kauni ja karge looduse armastajatel tasub Gröönimaale kindlasti minna. Talvisel ajal on tõenäoliselt rohkem näha, kuid siis peab arvestama madalama temperatuuriga. Septembri keskpaigas oli päeval sooja umbes 5 kraadi ning päikese käes ikka vägagi mõnus.
Qujanaq (tlk – Aitäh!).
Ilmus Eesti Ekspressi Kohvri lisas, 5. Oktoobril 2016
Link: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/75797353/maailma-lopus
Friday, 27 February 2015
Mis saab Euroopa kodanike turvalisusest? Aga kodanikuvabadused?
Charlie Hebdo terroriakt on Euroopas tugevamini esile tõstnud mitmed teemad, mis küll erinevatel aegadel on eurooplastel mureks olnud, kuid on nüüdsest jõudnud pea iga tavakodaniku mõtteisse: islamivastasuse suurenemine, juutide turvalisus, arutelud teemadel „väljendusvabadus versus solvamine“ ja "kodanikuvabadused versus terrorismivastane võitlus".
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Islamivastasus
Juba enne Charlie Hebdot sündmusi olid mõnes Euroopa riigis juhtivate jõudude hulka tõusnud islamivastased paremäärmuslikud parteid, näiteks Hollandis Vabaduspartei ja Prantsusmaal Rahvusrinne. Lisaks olid ka Saksamaal kodanikuliikumisena alanud Islami-vastased protestimarsid, mida korraldas organisatsioon nimega Pegida ja mis jätkuvad siiamaani. Rootsis süüdati eelmise aasta lõpul aga mitmeid mošeesid. Tõenäoliselt tugevnevad veel mõnes teiseski riigis lähiajal islamivastased jõud.
Samal ajal on õnneks samuti aktiviseerunud jõud, kes räägivad, et islami või moslemite ja terrorismi vahele ei saa panna võrdusmärki ja tuleb parandada (islamiriikidest pärit) immigrantide ühiskonda integreerumist. Charlie Hebdo rünnaku puhul ei olnud tegemist mitte moslemitega, vaid lihtsalt mõrvarite-terroristidega. Ka solidaarsusmarss Pariisis peale Charlie Hebdot on kantud neist seisukohtadest.
Rünnakud juutide vastu
Juba mõnda aega on äärmuslike moslemite poolt Euroopas rünnatud juute, mis meenutab juba natukene pogromme Tsaari-Venemaal või 30-ndaid Euroopat, ainult selle vahega, et tänapäeval on tegemist olnud mitte süstemaatilise riikliku poliitikaga, vaid mõne üksiku hullu tegevuse ja üksikjuhtumiga. Ka Charlie Hebdo rünnakute ajal arenes üks pantvangidraama juudi supermarketis ja teise näitena võib tuua hiljutise Brüsselis toimunud tulistamise juudi muuseumis. Osa rünnakuid on põhjendatud kättemaksuga Iisraeli-poolse Palestiina okupatsiooni ja Gaza sektori pommitamisega, teised on lihtsalt kantud üldiselt äärmuslikest ideedest. Kõik see on pannud peamiselt Prantsuse juute emigreeruma Iisraeli või seda tõsiselt kaaluma. Ka meile lähedases Rootsis on suurenenud juutide vastased ähvardused peale Charlie Hebdo rünnakuid.
„Väljendusvabadus versus solvamine“
Tegelikult sai see debatt alguse juba 2005.-2006. aastal, kui Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas prohvet Muhamedi kujutavad (solvavad) karikatuurid. Osa maailma ajalehti, sealhulgas Charlie Hebdo talitasid samamoodi, teised otsustasid samal ajal neid mitte avaldada, pidades moslemite tunnetega arvestamist olulisemaks kui sõnavabaduse demonstreerimist.
Kui ühe käitumisviisi kriitikud on seda meelt, et karikatuuride mitte-avaldamine rikub sõnavabadust ja on enesetsensuur, siis teised lähtuvad põhimõttest "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" ehk et kui pole suuremat põhjust neid karikatuure avaldada, siis ainult avaldamise pärast seda ei tehta. Pean tunnistama, et toetan ka ise viimast seisukohta, kuna ma lihtsalt ei näe sel provotseerimisel mõtet.
Samas tuleb sõnavabadust kaitsta ja kui mõni ajakirjandusväljaanne on otsustanud neid avaldada, siis on neil selleks täielik õigus ja seda ei saa keelata, veel vähem sellest mingil teisel viisil, kui rahumeelne protest, teada anda.
"Kodanikuvabadused vs terrorismivastane võitlus"
Tegemist on samuti juba kindlasti eelmisel sajandil üles kerkinud teemaga. Samas on arutelud selle üle puudutanud, kas peamiselt USA-d või olnud rohkem teoreetilisemat laadi. Nüüd aga on terrorism jõudnud jälle meie ukse taha ja erinevalt Suurbritannia ning Hispaania (äärmusislami) terroriaktidest eelmisel kümnendil, kui tegemist oli üksikute meestega, siis on nüüd ju tuhandeid EL-i kodanikke läinud võitlema Süüriasse ja Iraaki ISIS-e ridadesse, kes kõik võivad tagasipöördumisel endast kujutada ohtu.
Sotsiaaldemokraatide üldine seisukoht Euroopas on, et kindlasti tuleb tugevdada terrorismivastast võitlust ja sinna rohkem raha anda. Samas ei tohi need meetmed piirata kodanikuvabadusi ja näiteks Schengeni ruumi põhimõtteid. Sotside sooviks on, et turvalisus ja kodanikuvabadused oleksid ühildatavad. Oluline arutelu teema on ka lennureisijate nimede broneeringuinfo direktiiv.
Artikkel ilmus ajalehes "Sotsiaaldemokraat", veebruar 2015
Monday, 29 July 2013
"Kõiges on süüdi USA"
Euroopa Parlamendi delegatsioon käis hiljuti Hiinat ning Põhja- ja Lõuna-Koread. Jörgen Siil kirjutab, et Põhja-Koreas veedetud viis päev näitasid, et ainult sanktsioonide rakendamisega režiimi muutust ei teki.
Kuigi algselt pidime mõlemas riigis viibima võrdse aja, siis seoses Air China lennu Pyongyang-Peking tühistamisega, venis Põhja- Korea külastamine pikemaks ja Lõuna-Korea oma jäi sellevõrra lühemaks.
Probleem oli selles, et Air China on sisuliselt ainus regulaarne rahvusvaheline lennufirma, mis Põhja-Koreasse lendab. Nende oma lennufirma Air Koryo on Euroopa Liidu lennufirmade mustas nimekirjas. Lisaks on neil vaid üks uuem Tupolev-marki lennuk, teised on kõik vanad Vene lennukid, millega isegi Venemaal tehakse veel vaid siselende. Peking on ainus linn, kust Air China Pyongyangi lendab.
Probleeme oli ka programmiga. Me ei teadnud me kuni Põhja-Koreasse saabumiseni, mis meid täpselt ees ootab. Osa programmist sõltus ka sellest, et kuidas edenevad Põhja ja Lõuna kõnelused Kaesongi tööstuskompleksi üle. Kõnelused ei edenenud eriti ja kokkulepet taasavamise kohta pole siiani. Seetõttu jäi Kaesongi kompleksi nägemata.
Teine, mis europarlamendi liikmeid huvitanud oleks, olid riigi põhja- ja idaosas asuvad Hamhung ja Wanson, kus on palju Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, ent sinna ei lastud piirkonna üleujutuste tõttu.
Kõikidesse sellistesse keeldumistesse tuleb, Põhja-Korea puhul eriti, suhtuda reservatsiooniga, sest alati ei pruugi põhjendused olla tõesed. Seetõttu oleks vaja kohapealset survet, milleks teistes riikides on Euroopa Liidu esindus, kuid Põhja-Koreas seda pole ja ühendust esindab seal roteeruvalt mõni saatkond.
ELi riikidest on seal diplomaatilised esindused kaheksal riigil, Prantsusmaa oma töötab näiteks ilma Põhjaga diplomaatilisi suhteid omamata. Ainus teine riik ELis, kellel Põhjaga diplomaatilised suhted puuduvad, on Eesti. Seejuures on Pyongyangis kõige tugevamalt EList esindatud just endised idabloki riigid, kuid pea kõik saatkonnad kurtsid, et neil puudub pea igasugune ligipääs riigi tippjuhtidele ning oluliste kohtumiste saamiseks tehtud jõupingutused on aastaid edutud olnud.
Kohale saabudes oli meil vastas Põhja-Korea parlamendi delegatsioon eesotsas nende ELi sõprusrühma esimehega. Kogu visiidi vältel meid filmiti, intervjueeriti ja pildistati ja kõike seda võis näha järgmise päeva ajalehes. Kohtumised parlamendi sõprusdelegatsiooniga, parlamendi esimehega, kes on ka de facto riigipea, ja kolme aseministriga võib kokku võtta sõnadega «kõiges on süüdi Ameerika imperialism». Kõik halb, mida Põhja-Korea kohta räägitakse, on Lääne meedia propaganda ning uuel juhil Kim Jong-unil on plaanis muuta riik majandushiiglaseks ja parandada kodanike elamustingimusi. Ka tuumarelva arendamist põhjendati imperialistide rünnakuohuga.
Võimalus ametlikel kohtumistel midagi saavutada oli olematu. Nende suurim huvi ELi suhtes oli saada investeeringuid ja erinevalt USAst ei peeta Euroopat vaenulikuks. Ent koguaeg rõhutati, et investeeringud ei tule, kui nad sulgevad ühisettevõtteid, nagu juhtus Kaesongis. Küsimuste peale saime vastuseks kas juba kulunud jutu USAst üldse mitte midagi, sest kohtumiseks ettenähtud aeg sai täis.
Põhja-Koreas varemgi käinud delegatsiooniliikmed mainisid siiski mõningaid muutusi. Autosid ja inimesi olevat tänavatel rohkem ja inimesed tunduvad üldiselt avatumad. Inimestel olid ka mobiiltelefonid ja Põhja-Korea versioon tahvelarvutist, küll ilma internetita. Aga need muutused puudutavad vaid Pyongyangis elavat kõrgklassi. Põhja-Koreas on perekonnad jagatud kolme klassi, mis omakorda jagunevad veel umbes 50 alamklassi vastavalt nende lojaalsusele. See tähendab, et miljonid maal elavaid inimesi ei pääse oma külast iialgi liikuma. Nagu ütles üks kohapeal resideeruv välismaalane: suurim muutus on, et kui enne oli väljas vaid Kim Il-sungi kuju, siis nüüd on lisaks ka Kim Jong-ili oma.
Peale ametlike kohtumiste viidi meid veel erinevate kohustuslike kohtadega tutvuma. Ent kõik oli lavastatud – kohale olid toodud nii haigla patsiendid kui ka vaatamisväärsuste külastajad. Samas, ei näidis-tehases ega näidis-lasteaias ei olnud töölisi või lapsi. Ainsa europrojektina nägime lõpuks maisitehast, mis on ehitatud küll pealinnale suhteliselt lähedale, ent sinna saamine võttis meeletult aega, sest muud teed peale suurte, kuid tühjade magistraalide, olid läbimatud.
Peale Kim Jong-uni võimuletulekut loodeti, et uus, välismaal hariduse saanud liider suudab läbi viia mingeid muutusi ning, nagu mainitud, midagi nagu toimukski. Lääne mõju on ilmne – avalikel etendustel kasutatakse Disney tegelasi ja naised, eesotsas esimese leediga, käivad läänelikumalt riides. Kuid peale kevadist tuumakriisi kadus kiirete muutuste lootus: Pyongyangi käitumine pole muutunud ja sõjalisi ähvardusi välisabi väljapressimiseks on vana võte. Seekord jäi aga abi tulemata.
Oluliselt on peale kevadist kriisi muutunud Hiina käitumine, kelle jaoks on tema ja Lõuna-Korea (loe: USA) vahel asuvast kasulikust puhvertsoonist saanud probleem, kelle ettearvamatus võib regioonis tuumariikide hulka tuua ka Jaapani ja Lõuna-Korea. Hiina liitus ÜRO Julgeolekunõukogus uute sanktsioonidega ja blokeeris USA palvel kõik Põhja-Korea finantsoperatsioonid Hiina pankades. Põhja-Korea sõltub Hiinast nii majandusabi kui ka kaubanduse osas ja äsja toimunud Hiina asepresidendi visiit näitab, et suhted võivad taas soojeneda.
Sisepoliitiliselt tundub, et noorim Kim on hiljutise kriisiga oma mõju kindlustanud, kuid palju sõltub sellest, mis toimub lähikuudel Põhja ja Lõuna läbirääkimistega ning kas USA on nõus läbirääkimisi pidama enne Pyonyangi poolseid reaalseid samme oma tuumaprogrammi osas või mitte. Mõned ringkonnad spekuleerivad, et äkki peab Põhja-Korea USAga salajasi läbirääkimisi, et siis kokkulepete paketiga välja tulla. See stsenaarium näib aga ebatõenäoline.
Samas ei soovi keegi regioonis olulisi muutusi: Hiina muretseb puhvertsooni kadumise, aga ka võimaliku ebastabiilsuse pärast oma piiril, Lõuna-Korea ei taha endale 25 miljonit ajupestud inimest ja Jaapan kardab ühinenud Korea majanduslikku jõudu.
Leian, et parim viis selle riigi muutmiseks on see, kuid võimalikult paljud põhja-korealases puutuvad kokku välisilmaga. See tähendab, et riigid peaksid rohkem saatma sinna mittetulundusühinguid, kes lisaks humanitaarprogrammidele tegelevad ka näiteks keelte õpetamisega (hetkel on Briti Nõukogu ja Kanada sinna saatnud vaid kümme keeleõpetajat). Lisaks inglise keelele võiks mõelda ka saksa keelele, sest paljud inimesed oskavad veel Ida-Saksamaa ajast seda keelt ja rahvaülikoolis toimub saksa keele õpe siiani. Loomulikult on sama asi ka vene keelega, kuid siin on kindlasti takistuseks Venemaa suhtumine, mis on analoogiline Hiina omaga.
Teiseks, sanktsioonid Põhja-Korea vastu puudutavad ka luksuskaupu, seal hulgas luksusautosid, mille järele režiimi tipp aina suuremat vajadust tunneb. Äkki oleks see üks lahendus: võimaldada neile luksuskaupu, et nad korrumpeeruksid veel rohkem, poleks enam suutelised ilma Lääne toodeta elama ning kogu ideoloogia kukuks kokku, sest järjest enam inimesi sooviks luksustooteid ja uus põlvkond peaks seda juba loomulikuks.
See on muidugi lihtsalt üks teooria, mis meil reisil omavahel jutuks tuli, sest muud meetodid ei ole siiani toiminud. Seni on rakendatud ainult sanktsioone, kuid vaja oleks mingit strateegiat.
Oluline teema praeguste sanktsioonide puhul on ka see, et tegelikult on Hiina-poolne Põhja-Korea pangakontode blokeerimine saanud probleemiks näiteks humanitaarorganisatsioonidele, sest enam pole võimalik riiki raha saata. Nii tõkestas Rootsi hiljuti ELi täiendavad sanktsioonid, sest neid on juba piisavalt, lahti peab jätma ka mõne suhtluskanali.
Nii näibki kõige õigem olevat Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye mõte, et Põhjaga tuleks ajada ettevaatlikku lähenemispoliitikat – nii võiks saada rohkematele põhjakorealastele selgeks, et elu mujal on hoopis teistsugune kui räägitakse.
Ilmus Postimehes 29. august 2013
Link: https://leht.postimees.ee/1314380/jorgen-siil-koiges-on-suudi-usa
Kuigi algselt pidime mõlemas riigis viibima võrdse aja, siis seoses Air China lennu Pyongyang-Peking tühistamisega, venis Põhja- Korea külastamine pikemaks ja Lõuna-Korea oma jäi sellevõrra lühemaks.
Probleem oli selles, et Air China on sisuliselt ainus regulaarne rahvusvaheline lennufirma, mis Põhja-Koreasse lendab. Nende oma lennufirma Air Koryo on Euroopa Liidu lennufirmade mustas nimekirjas. Lisaks on neil vaid üks uuem Tupolev-marki lennuk, teised on kõik vanad Vene lennukid, millega isegi Venemaal tehakse veel vaid siselende. Peking on ainus linn, kust Air China Pyongyangi lendab.
Probleeme oli ka programmiga. Me ei teadnud me kuni Põhja-Koreasse saabumiseni, mis meid täpselt ees ootab. Osa programmist sõltus ka sellest, et kuidas edenevad Põhja ja Lõuna kõnelused Kaesongi tööstuskompleksi üle. Kõnelused ei edenenud eriti ja kokkulepet taasavamise kohta pole siiani. Seetõttu jäi Kaesongi kompleksi nägemata.
Teine, mis europarlamendi liikmeid huvitanud oleks, olid riigi põhja- ja idaosas asuvad Hamhung ja Wanson, kus on palju Euroopa Liidu finantseeritavaid projekte, ent sinna ei lastud piirkonna üleujutuste tõttu.
Kõikidesse sellistesse keeldumistesse tuleb, Põhja-Korea puhul eriti, suhtuda reservatsiooniga, sest alati ei pruugi põhjendused olla tõesed. Seetõttu oleks vaja kohapealset survet, milleks teistes riikides on Euroopa Liidu esindus, kuid Põhja-Koreas seda pole ja ühendust esindab seal roteeruvalt mõni saatkond.
ELi riikidest on seal diplomaatilised esindused kaheksal riigil, Prantsusmaa oma töötab näiteks ilma Põhjaga diplomaatilisi suhteid omamata. Ainus teine riik ELis, kellel Põhjaga diplomaatilised suhted puuduvad, on Eesti. Seejuures on Pyongyangis kõige tugevamalt EList esindatud just endised idabloki riigid, kuid pea kõik saatkonnad kurtsid, et neil puudub pea igasugune ligipääs riigi tippjuhtidele ning oluliste kohtumiste saamiseks tehtud jõupingutused on aastaid edutud olnud.
Kohale saabudes oli meil vastas Põhja-Korea parlamendi delegatsioon eesotsas nende ELi sõprusrühma esimehega. Kogu visiidi vältel meid filmiti, intervjueeriti ja pildistati ja kõike seda võis näha järgmise päeva ajalehes. Kohtumised parlamendi sõprusdelegatsiooniga, parlamendi esimehega, kes on ka de facto riigipea, ja kolme aseministriga võib kokku võtta sõnadega «kõiges on süüdi Ameerika imperialism». Kõik halb, mida Põhja-Korea kohta räägitakse, on Lääne meedia propaganda ning uuel juhil Kim Jong-unil on plaanis muuta riik majandushiiglaseks ja parandada kodanike elamustingimusi. Ka tuumarelva arendamist põhjendati imperialistide rünnakuohuga.
Võimalus ametlikel kohtumistel midagi saavutada oli olematu. Nende suurim huvi ELi suhtes oli saada investeeringuid ja erinevalt USAst ei peeta Euroopat vaenulikuks. Ent koguaeg rõhutati, et investeeringud ei tule, kui nad sulgevad ühisettevõtteid, nagu juhtus Kaesongis. Küsimuste peale saime vastuseks kas juba kulunud jutu USAst üldse mitte midagi, sest kohtumiseks ettenähtud aeg sai täis.
Põhja-Koreas varemgi käinud delegatsiooniliikmed mainisid siiski mõningaid muutusi. Autosid ja inimesi olevat tänavatel rohkem ja inimesed tunduvad üldiselt avatumad. Inimestel olid ka mobiiltelefonid ja Põhja-Korea versioon tahvelarvutist, küll ilma internetita. Aga need muutused puudutavad vaid Pyongyangis elavat kõrgklassi. Põhja-Koreas on perekonnad jagatud kolme klassi, mis omakorda jagunevad veel umbes 50 alamklassi vastavalt nende lojaalsusele. See tähendab, et miljonid maal elavaid inimesi ei pääse oma külast iialgi liikuma. Nagu ütles üks kohapeal resideeruv välismaalane: suurim muutus on, et kui enne oli väljas vaid Kim Il-sungi kuju, siis nüüd on lisaks ka Kim Jong-ili oma.
Peale ametlike kohtumiste viidi meid veel erinevate kohustuslike kohtadega tutvuma. Ent kõik oli lavastatud – kohale olid toodud nii haigla patsiendid kui ka vaatamisväärsuste külastajad. Samas, ei näidis-tehases ega näidis-lasteaias ei olnud töölisi või lapsi. Ainsa europrojektina nägime lõpuks maisitehast, mis on ehitatud küll pealinnale suhteliselt lähedale, ent sinna saamine võttis meeletult aega, sest muud teed peale suurte, kuid tühjade magistraalide, olid läbimatud.
Peale Kim Jong-uni võimuletulekut loodeti, et uus, välismaal hariduse saanud liider suudab läbi viia mingeid muutusi ning, nagu mainitud, midagi nagu toimukski. Lääne mõju on ilmne – avalikel etendustel kasutatakse Disney tegelasi ja naised, eesotsas esimese leediga, käivad läänelikumalt riides. Kuid peale kevadist tuumakriisi kadus kiirete muutuste lootus: Pyongyangi käitumine pole muutunud ja sõjalisi ähvardusi välisabi väljapressimiseks on vana võte. Seekord jäi aga abi tulemata.
Oluliselt on peale kevadist kriisi muutunud Hiina käitumine, kelle jaoks on tema ja Lõuna-Korea (loe: USA) vahel asuvast kasulikust puhvertsoonist saanud probleem, kelle ettearvamatus võib regioonis tuumariikide hulka tuua ka Jaapani ja Lõuna-Korea. Hiina liitus ÜRO Julgeolekunõukogus uute sanktsioonidega ja blokeeris USA palvel kõik Põhja-Korea finantsoperatsioonid Hiina pankades. Põhja-Korea sõltub Hiinast nii majandusabi kui ka kaubanduse osas ja äsja toimunud Hiina asepresidendi visiit näitab, et suhted võivad taas soojeneda.
Sisepoliitiliselt tundub, et noorim Kim on hiljutise kriisiga oma mõju kindlustanud, kuid palju sõltub sellest, mis toimub lähikuudel Põhja ja Lõuna läbirääkimistega ning kas USA on nõus läbirääkimisi pidama enne Pyonyangi poolseid reaalseid samme oma tuumaprogrammi osas või mitte. Mõned ringkonnad spekuleerivad, et äkki peab Põhja-Korea USAga salajasi läbirääkimisi, et siis kokkulepete paketiga välja tulla. See stsenaarium näib aga ebatõenäoline.
Samas ei soovi keegi regioonis olulisi muutusi: Hiina muretseb puhvertsooni kadumise, aga ka võimaliku ebastabiilsuse pärast oma piiril, Lõuna-Korea ei taha endale 25 miljonit ajupestud inimest ja Jaapan kardab ühinenud Korea majanduslikku jõudu.
Leian, et parim viis selle riigi muutmiseks on see, kuid võimalikult paljud põhja-korealases puutuvad kokku välisilmaga. See tähendab, et riigid peaksid rohkem saatma sinna mittetulundusühinguid, kes lisaks humanitaarprogrammidele tegelevad ka näiteks keelte õpetamisega (hetkel on Briti Nõukogu ja Kanada sinna saatnud vaid kümme keeleõpetajat). Lisaks inglise keelele võiks mõelda ka saksa keelele, sest paljud inimesed oskavad veel Ida-Saksamaa ajast seda keelt ja rahvaülikoolis toimub saksa keele õpe siiani. Loomulikult on sama asi ka vene keelega, kuid siin on kindlasti takistuseks Venemaa suhtumine, mis on analoogiline Hiina omaga.
Teiseks, sanktsioonid Põhja-Korea vastu puudutavad ka luksuskaupu, seal hulgas luksusautosid, mille järele režiimi tipp aina suuremat vajadust tunneb. Äkki oleks see üks lahendus: võimaldada neile luksuskaupu, et nad korrumpeeruksid veel rohkem, poleks enam suutelised ilma Lääne toodeta elama ning kogu ideoloogia kukuks kokku, sest järjest enam inimesi sooviks luksustooteid ja uus põlvkond peaks seda juba loomulikuks.
See on muidugi lihtsalt üks teooria, mis meil reisil omavahel jutuks tuli, sest muud meetodid ei ole siiani toiminud. Seni on rakendatud ainult sanktsioone, kuid vaja oleks mingit strateegiat.
Oluline teema praeguste sanktsioonide puhul on ka see, et tegelikult on Hiina-poolne Põhja-Korea pangakontode blokeerimine saanud probleemiks näiteks humanitaarorganisatsioonidele, sest enam pole võimalik riiki raha saata. Nii tõkestas Rootsi hiljuti ELi täiendavad sanktsioonid, sest neid on juba piisavalt, lahti peab jätma ka mõne suhtluskanali.
Nii näibki kõige õigem olevat Lõuna-Korea presidendi Park Geun-hye mõte, et Põhjaga tuleks ajada ettevaatlikku lähenemispoliitikat – nii võiks saada rohkematele põhjakorealastele selgeks, et elu mujal on hoopis teistsugune kui räägitakse.
Ilmus Postimehes 29. august 2013
Link: https://leht.postimees.ee/1314380/jorgen-siil-koiges-on-suudi-usa
Tuesday, 23 July 2013
Jörgen Siil Põhja-Koreast: Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus
Euroopa parlamendi sotsiaaldemokraatide välisnõunik Jörgen Siil külastas hiljuti mõistatuslikku Põhja-Koread. Delfi uuris Siili muljeid riigi olustikust ja inimestest.
Kuidas on Põhja-Koreasse üldse võimalik praegu reisida?
Mina viibisin seal Euroopa Parlamendi Korea poolsaare delegatsiooniga, mille eest vastutan sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Huvitav on see, et tegemist oli üldse esimese Euroopa Liidu ametliku delegatsiooniga sinna riiki üle kahe aasta (ehk peale juhtkonna vahetust), nii et kõigile oli huvitav teada saada, mis seal vahepeal on toimunud. Nii-öelda tavainimene peaks sinna turismigrupiga reisile saama läbi Põhja-Korea ametlike turismifirmade reisipakettide. Kohtasin hotellis ka ühte seljakotimatkajast rootslast, kes oli oma load riigis reisimiseks ise hankinud. Ütles, et oli lihtsam, kui ta arvas. Seega selgub, et ka nõnda on võimalik. Mõlemal juhul on aga alati kaasas giid, kes turiste igale poole saadab. Turismipakettide hinnad peaksid olema aga suhteliselt kõrged.
Milline oli Põhja-Korea olustik? Ameerika ajakirjanikud, kes on käinud Põhja-Koreas, on rääkinud täielikust tühjusest linnapildis. Kas see oli nii, et magalarajoonides polnud ühtegi hinge näha?
Olustik oli vastuoluline. Tõesti, on piirkondi, mis on täiesti tühjad: eriti kummastav oli näha suuri kiirteid, mis on kusjuures tunduvalt kehvemas korras kui Tallinna teed. Suurtel kiirteedel ei liikunud ühtegi autot. Samas linnapilt on päevasel ajal suhteliselt elav, nii ka osades magalates. Mu kolleegid, kes olid Põhja-Koreas enne käinud, ütlesid aga, et see on muutunud võrreldes nende eelmiste käikudega: autosid on rohkem ja inimesed ei liigu enam vaid hulgakaupa.
Kus te Põhja-Koreas peatusite?
Me peatusime ühes kolmest Pyongyangi nii-öelda Inturisti hotellist nimega Koryo, mis on ehitatud kaheksakümnendate aastate keskel ja ega seal ausalt öeldes peale seda palju ei ole muutunud: hoone ise on uhke 40-korruseline kaksiktorn koos keerleva restoraniga ülemisel korrusel, kuid nagu kõik Põhja-Koreas, siis täielikult ammortiseerunud. Olime kõrgema klassi toas, kus olid tekid, mida meil kunagi pioneerilaagrites kasutati. Hotell oli täiesti tühi: peale meie vaid mõni üksik välismaalane. Kõik ülejäänud "külalised" olid korealased, kes tõenäoliselt olid seal meie pärast. Hotelli 14. korrus oli tõenäoliselt see koht, kus asus nende versioon Viru hotelli pealtkuulamistoast.
Kuidas teisse kui turistidesse sellisel maal suhtuti? Milline oli võimuorganite kontroll turistide suhtes? Kas märkasite, et teid pingsalt jälgiti?
Kuna me ei olnud otseselt turistid, vaid ametliku delegatsiooniga, siis oli meil programm niimoodi ilusti ära sisustatud, et ega aega omapäi linnapeal käia ei olnud aegagi. Vaid ühel õhtul, kui ametlikku õhtusööki polnud, läksime linnapeale restorani otsima, kus saaks eurodes maksta. Kõigi üllatuseks suutsime ka selle leida ühes teises hotellis. Põhja-Koreas enne käinud ütlesidki, et see oligi kõige üllatavam, et meil lubati ise linnapeale minna ja et suutsime ka leida sellise (mitte-turistihotelli) restorani. Nii et midagi tundub seal olevat muutunud.Muul ajal oli meie 14-liikmelisel (7 eurosaadikut, 4 ametnikku ja 2 tõlki ning lisaks üks esindaja Euroopa välisteenistusest) grupil kaasas 3 saatjat. Hotellis näiteks kolleegidega õhtul baaris istudes olid meil kõik kõrvallauad täis nii-öelda valvureid, kes istusid ja selgelt kuulasid, mis me rääkisime. Hotellitubadesse olime ka pandud niimoodi, et igal korrusel maksimaalselt 2 inimest korruse erinevates otstes. Varem käinud kolleegid soovitasid ühtegi olulist paberit, arvutit ega mobiiltelefoni, mis seal ei töötanud, tuppa mitte jätta. Restoranis Euroopa saatkondadega suheldes juhtisid ka nemad tähelepanu asjaolule, et kõiki teemasid ei tasu väljaspool saatkonnahooneid arutada.
Kas tundsite, et inimesed mängisid teile seal nii-öelda etendust? Ütlesite, et hotelli olid inimesed tulnud ilmselt sellepärast, et teie delegatsioon seal peatus. Kas teile tehti ka propagandaga ajupesu? Näidati programmisiseselt neid kohti, mille üle tasub uhke olla ja kiideti suurt juhti?
Jah, eks meil oli peale ametlike kohtumiste ja vaatamisväärstustega tutvumise ka kohustuslik programm: Kim Il-sungi sünnikoht (sisuliselt oli tegemist paari hütiga, millele oli juurde ehitatud suur infrastruktuur, sest seal käivad iga aasta miljonid inimesed seda vaatamas); hädavajalike toiduainete näidistehas, koos näidis-lasteaiaga, kus oli kõik meie jaoks organiseeritud: inimesed piinlikkuseni korras tänavatel, samuti ülikorras laste mänguaed ilma lasteta, kes samal ajal küll magasid, aga kus tõenäoliselt pole kunagi lapsed mänginud, sest kõik asjad olid uued ja puutumata; Korea meditsiini keskus, kus olid ka patsiendid organiseeritud meie külastuseks; kahe Korea vahelise demilitariseeritud tsoon, kus kirjutati alla vaherahuleping; raamatukogu-rahvaülikool, kus käisime saksa ja inglise keele tundides ning kus pidi olema 30 miljonit raamatut (samas näiteks majandusraamatute hulgas isegi Keynesi, Friedmani ega Smithi raamatuid ei olnud). Meile räägiti imeasju, millega nad on hakkama saanud: näiteks Korea meditsiinikliinikus hakkas keegi halvatu tänu nende meditsiinile käima, vaherahulepingu allakirjutamisele eelnes ameeriklaste moraali allalöömine osava trikiga, juba Kim Il-sungi isa ja vanaisa tegid jaapanlaste vastu võideldes suuri tegusid (rääkimata pojast, kes sisuliselt üksi võitis jaapanlasi) jne. Suure juhi kiitmine ja sõdade võitmise ülistamine käis koguaeg tekstist läbi. Samas pean ütlema, et minu jaoks oli kõik siiski veel talutav, et liialt oma ajupesu nad peale ei surunud, sest see käis loomulikult, nagu muuseas, tekstist läbi. See võis olla põhjusel, et olime ametlik delegatsioon või on ka siinkohal veidike toone alla tõmmatud. Pigem oli see kõik naljakas ja kui näiteks sealset kirjandust vaadata, siis neid imesid, mida eelmised juhid on teinud, ei jõua kokku lugeda. Meie delegatsioonijuhti intervjueeriti ka peale külastusi, koguaeg oli meie juures kaamera ja meie pildid ilmusid lehtedes.
Mis oli kõige ebatavalisem seik reisist? Miski, mis teid tõeliselt hämmastas?
Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus. Nõukogude Liidus elanuna ja lehtedest lugenuna eeldasin, et see on suurem, kui meil kunagi, kuid see oli tõesti massiivne: sisuliselt igal pool on eelmiste juhtide pildid, kujud, plakatid; meedias on vaid uudised sellest, kus praegune juht Kim Jong-un päeval käis ning televisioonis lisaks vaid sõjalaulud; müüdavad raamatud kujutavad vaid juhtidega või riigi ajalooga seotud aspekte. Nad pidid isikukultusele kulutama umbes 40 protsenti riigieelarvest. Loomulikult hämmastas ka vaesus maal võrreldes linna keskklassi eluoluga, ning üleüldine ajast mahajäämus. Kohtudes Põhja-Korea kõrgete ametnikega, hämmastas ka muidugi see, et kuigi mööndi, et neil on vaesus ja toiduainete nappus, siis alati olid selles süüdi Ameerika imperialistid ja ühtegi muud meie tõstatatud probleemi, nagu koonduslaagrite ja inimõigustega seotu, omaks ei võetud või lihtsalt ei vastatud viidates näiteks ajapuudusele. Alati oli kohtumistel kiire, kuid samas räägiti alguses 5 minutit näiteks saksa keele kaunidusest (meil oli rühmas 4 eurosaadikut Saksamaalt). Samas ütles osa eurosaadikuid, kellel olid mõne inimesega varasemad kontaktid, et eravestluses räägivad nad natukene teist juttu. Samas ka sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kohati oli see kõik absurdselt naljakas, kuid samas ka väga kurb.
Kas Põhja-Korea olustik meenutas mõneti ka Nõukogudeaegset Eestit?
Eks palju meenutas jah ja lapsepõlv tuli päris tihti meelde: alustades linnapildis liikunud autodest ja trammidest, mis meil ka siiani sõidavad, lõpetades töökohtades olnud autahvlite ja pioneeridega. Loomulikult ka kõik turistidega seotu, nagu valuutakauplused, näidiskohad ja piirangud ning ka muidugi (kuulu)jutud, mida režiimi kohta räägiti, kõlasid väga tuttavalt. Ka propaganda ja ajaloo võltsimine oli väga tuttav. Samas on kõik palju äärmuslikum ja asjad on kulunumad ning inimesed vaesemad, kui Nõukogude Eestis ka kõige kehvemal ajal oli. Kuna ma olin rühmas ainus, kes oli pärit endisest Nõukogu Liidust (üks eurosaadik oli Ungarist ja üks tõlk Ida-Saksamaalt), siis ma pidevalt andsin oma võrdlusi edasi ka teistele ning ega mind üldiselt asjad ei üllatanud. Samas need lääne-eurooplased, kes olid esimest korda, said ikka suure šoki. Ainus paremus võrreldes Nõukogude Eesti lõpuperioodiga, varasemat ma kahjuks ei mäleta, peale üleüldise tehnoloogia arengu, oli see, et linnapoodides oli toidukaupa saada ja ei olnud sabasid. Loomulikult kõigesse positiivsesse, mis me nägime ja mida meile öeldi, tuleb suhtuda teatava umbusuga, sest palju meile näidatu oli kas näidispood, -tehas, -meditsiiniasutus, või näidistee.
Millised inimesed seal on? Kuidas nad suhtusid teisse kui läänemaailma inimestesse? Kas pigem aupaklikult või olid umbusklikud?
Tavainimestega sisuliselt inimlikku kontakti ei olnud võimalik saada. Samas jällegi asi, mis väidetavalt on eelmiste kordadega muutunud, oli et inimesed julgesid vaadata silma ja naeratada-lehvitada, niisamuti ka sõdurid. Ainus kord, kui sain suhelda tavainimestega, oli tühja kiirtee ääres olnud kohvik-poes: viibisime grupiga metsapausil õues olnud kohvikus, kui eemal pilti tehes lehvitasid teise korruse aknast (kus selgus, et oli ka kohvik-pood) naisettekandjad. Läksime siis paari kolleegiga trepist üles, ostsime kohvi ning kuna seal polnud ühtegi muud inimest, siis nad julgesid oma elust rääkida ja ka meie kohta küsida. Arvestades preilide reaktsiooni ja küsimuste-vastuste sisu, siis eeldan, et see polnud lavastatud. Ka üks meie noor saatja, kellele olime esimene grupp, rääkis oma elust natukene vahetumalt, kuigi režiimi kõrge ametniku tütrena loomulikult poliitkorrektselt.
Mida kohvik-poe ettekandjad teile oma elust rääkisid? Oskasid nad läänemaailmaga oma elutingimusi võrrelda?
Kahjuks läänemaailma teemadel me ei rääkinud ettekandjatega või pigem ühega, kes inglise keelt natuke oskas. Ei olnud aega ega ka üldiselt ei tahtnud selliseid küsimusi küsida, eriti veel kehva inglise keelt rääkiva inimese käest. Küll küsisid nad meilt, et kus riikidest me oleme ja andsime neile oma reisiks tehtud koreakeelsed visiitkaardid. Lisaks tahtsime neile ka hiina rahas jootraha anda, mida Põhja-Koreas tavaliselt vastu ei võeta, kuna tegemist valuutaga. Samas, peale puiklemist ja ringi vaatamist võtsid nad selle vastu. Neilt sai ka küsitud, kas nad Pyongyangis käivad. Saime vastuseks, et pidid kord nädalas käima. Küsisime ka, et kuidas nad siis käivad, kuna ühistransporti ju ei ole või ega neil ometi oma autot pole. Selle peale naerdi ja öeldi, et neid sõidutab asutuse autojuht.
Ilmus delfi.ee-s 23.7.13
Link: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-jorgen-siil-pohja-koreast-minu-jaoks-oli-koige-sokeerivam-isikukultuse-ja-propaganda-ulatus.d?id=66478488
Kuidas on Põhja-Koreasse üldse võimalik praegu reisida?
Mina viibisin seal Euroopa Parlamendi Korea poolsaare delegatsiooniga, mille eest vastutan sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Huvitav on see, et tegemist oli üldse esimese Euroopa Liidu ametliku delegatsiooniga sinna riiki üle kahe aasta (ehk peale juhtkonna vahetust), nii et kõigile oli huvitav teada saada, mis seal vahepeal on toimunud. Nii-öelda tavainimene peaks sinna turismigrupiga reisile saama läbi Põhja-Korea ametlike turismifirmade reisipakettide. Kohtasin hotellis ka ühte seljakotimatkajast rootslast, kes oli oma load riigis reisimiseks ise hankinud. Ütles, et oli lihtsam, kui ta arvas. Seega selgub, et ka nõnda on võimalik. Mõlemal juhul on aga alati kaasas giid, kes turiste igale poole saadab. Turismipakettide hinnad peaksid olema aga suhteliselt kõrged.
Milline oli Põhja-Korea olustik? Ameerika ajakirjanikud, kes on käinud Põhja-Koreas, on rääkinud täielikust tühjusest linnapildis. Kas see oli nii, et magalarajoonides polnud ühtegi hinge näha?
Olustik oli vastuoluline. Tõesti, on piirkondi, mis on täiesti tühjad: eriti kummastav oli näha suuri kiirteid, mis on kusjuures tunduvalt kehvemas korras kui Tallinna teed. Suurtel kiirteedel ei liikunud ühtegi autot. Samas linnapilt on päevasel ajal suhteliselt elav, nii ka osades magalates. Mu kolleegid, kes olid Põhja-Koreas enne käinud, ütlesid aga, et see on muutunud võrreldes nende eelmiste käikudega: autosid on rohkem ja inimesed ei liigu enam vaid hulgakaupa.
Kus te Põhja-Koreas peatusite?
Me peatusime ühes kolmest Pyongyangi nii-öelda Inturisti hotellist nimega Koryo, mis on ehitatud kaheksakümnendate aastate keskel ja ega seal ausalt öeldes peale seda palju ei ole muutunud: hoone ise on uhke 40-korruseline kaksiktorn koos keerleva restoraniga ülemisel korrusel, kuid nagu kõik Põhja-Koreas, siis täielikult ammortiseerunud. Olime kõrgema klassi toas, kus olid tekid, mida meil kunagi pioneerilaagrites kasutati. Hotell oli täiesti tühi: peale meie vaid mõni üksik välismaalane. Kõik ülejäänud "külalised" olid korealased, kes tõenäoliselt olid seal meie pärast. Hotelli 14. korrus oli tõenäoliselt see koht, kus asus nende versioon Viru hotelli pealtkuulamistoast.
Kuidas teisse kui turistidesse sellisel maal suhtuti? Milline oli võimuorganite kontroll turistide suhtes? Kas märkasite, et teid pingsalt jälgiti?
Kuna me ei olnud otseselt turistid, vaid ametliku delegatsiooniga, siis oli meil programm niimoodi ilusti ära sisustatud, et ega aega omapäi linnapeal käia ei olnud aegagi. Vaid ühel õhtul, kui ametlikku õhtusööki polnud, läksime linnapeale restorani otsima, kus saaks eurodes maksta. Kõigi üllatuseks suutsime ka selle leida ühes teises hotellis. Põhja-Koreas enne käinud ütlesidki, et see oligi kõige üllatavam, et meil lubati ise linnapeale minna ja et suutsime ka leida sellise (mitte-turistihotelli) restorani. Nii et midagi tundub seal olevat muutunud.Muul ajal oli meie 14-liikmelisel (7 eurosaadikut, 4 ametnikku ja 2 tõlki ning lisaks üks esindaja Euroopa välisteenistusest) grupil kaasas 3 saatjat. Hotellis näiteks kolleegidega õhtul baaris istudes olid meil kõik kõrvallauad täis nii-öelda valvureid, kes istusid ja selgelt kuulasid, mis me rääkisime. Hotellitubadesse olime ka pandud niimoodi, et igal korrusel maksimaalselt 2 inimest korruse erinevates otstes. Varem käinud kolleegid soovitasid ühtegi olulist paberit, arvutit ega mobiiltelefoni, mis seal ei töötanud, tuppa mitte jätta. Restoranis Euroopa saatkondadega suheldes juhtisid ka nemad tähelepanu asjaolule, et kõiki teemasid ei tasu väljaspool saatkonnahooneid arutada.
Kas tundsite, et inimesed mängisid teile seal nii-öelda etendust? Ütlesite, et hotelli olid inimesed tulnud ilmselt sellepärast, et teie delegatsioon seal peatus. Kas teile tehti ka propagandaga ajupesu? Näidati programmisiseselt neid kohti, mille üle tasub uhke olla ja kiideti suurt juhti?
Jah, eks meil oli peale ametlike kohtumiste ja vaatamisväärstustega tutvumise ka kohustuslik programm: Kim Il-sungi sünnikoht (sisuliselt oli tegemist paari hütiga, millele oli juurde ehitatud suur infrastruktuur, sest seal käivad iga aasta miljonid inimesed seda vaatamas); hädavajalike toiduainete näidistehas, koos näidis-lasteaiaga, kus oli kõik meie jaoks organiseeritud: inimesed piinlikkuseni korras tänavatel, samuti ülikorras laste mänguaed ilma lasteta, kes samal ajal küll magasid, aga kus tõenäoliselt pole kunagi lapsed mänginud, sest kõik asjad olid uued ja puutumata; Korea meditsiini keskus, kus olid ka patsiendid organiseeritud meie külastuseks; kahe Korea vahelise demilitariseeritud tsoon, kus kirjutati alla vaherahuleping; raamatukogu-rahvaülikool, kus käisime saksa ja inglise keele tundides ning kus pidi olema 30 miljonit raamatut (samas näiteks majandusraamatute hulgas isegi Keynesi, Friedmani ega Smithi raamatuid ei olnud). Meile räägiti imeasju, millega nad on hakkama saanud: näiteks Korea meditsiinikliinikus hakkas keegi halvatu tänu nende meditsiinile käima, vaherahulepingu allakirjutamisele eelnes ameeriklaste moraali allalöömine osava trikiga, juba Kim Il-sungi isa ja vanaisa tegid jaapanlaste vastu võideldes suuri tegusid (rääkimata pojast, kes sisuliselt üksi võitis jaapanlasi) jne. Suure juhi kiitmine ja sõdade võitmise ülistamine käis koguaeg tekstist läbi. Samas pean ütlema, et minu jaoks oli kõik siiski veel talutav, et liialt oma ajupesu nad peale ei surunud, sest see käis loomulikult, nagu muuseas, tekstist läbi. See võis olla põhjusel, et olime ametlik delegatsioon või on ka siinkohal veidike toone alla tõmmatud. Pigem oli see kõik naljakas ja kui näiteks sealset kirjandust vaadata, siis neid imesid, mida eelmised juhid on teinud, ei jõua kokku lugeda. Meie delegatsioonijuhti intervjueeriti ka peale külastusi, koguaeg oli meie juures kaamera ja meie pildid ilmusid lehtedes.
Mis oli kõige ebatavalisem seik reisist? Miski, mis teid tõeliselt hämmastas?
Minu jaoks oli kõige šokeerivam isikukultuse ja propaganda ulatus. Nõukogude Liidus elanuna ja lehtedest lugenuna eeldasin, et see on suurem, kui meil kunagi, kuid see oli tõesti massiivne: sisuliselt igal pool on eelmiste juhtide pildid, kujud, plakatid; meedias on vaid uudised sellest, kus praegune juht Kim Jong-un päeval käis ning televisioonis lisaks vaid sõjalaulud; müüdavad raamatud kujutavad vaid juhtidega või riigi ajalooga seotud aspekte. Nad pidid isikukultusele kulutama umbes 40 protsenti riigieelarvest. Loomulikult hämmastas ka vaesus maal võrreldes linna keskklassi eluoluga, ning üleüldine ajast mahajäämus. Kohtudes Põhja-Korea kõrgete ametnikega, hämmastas ka muidugi see, et kuigi mööndi, et neil on vaesus ja toiduainete nappus, siis alati olid selles süüdi Ameerika imperialistid ja ühtegi muud meie tõstatatud probleemi, nagu koonduslaagrite ja inimõigustega seotu, omaks ei võetud või lihtsalt ei vastatud viidates näiteks ajapuudusele. Alati oli kohtumistel kiire, kuid samas räägiti alguses 5 minutit näiteks saksa keele kaunidusest (meil oli rühmas 4 eurosaadikut Saksamaalt). Samas ütles osa eurosaadikuid, kellel olid mõne inimesega varasemad kontaktid, et eravestluses räägivad nad natukene teist juttu. Samas ka sellesse tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kohati oli see kõik absurdselt naljakas, kuid samas ka väga kurb.
Kas Põhja-Korea olustik meenutas mõneti ka Nõukogudeaegset Eestit?
Eks palju meenutas jah ja lapsepõlv tuli päris tihti meelde: alustades linnapildis liikunud autodest ja trammidest, mis meil ka siiani sõidavad, lõpetades töökohtades olnud autahvlite ja pioneeridega. Loomulikult ka kõik turistidega seotu, nagu valuutakauplused, näidiskohad ja piirangud ning ka muidugi (kuulu)jutud, mida režiimi kohta räägiti, kõlasid väga tuttavalt. Ka propaganda ja ajaloo võltsimine oli väga tuttav. Samas on kõik palju äärmuslikum ja asjad on kulunumad ning inimesed vaesemad, kui Nõukogude Eestis ka kõige kehvemal ajal oli. Kuna ma olin rühmas ainus, kes oli pärit endisest Nõukogu Liidust (üks eurosaadik oli Ungarist ja üks tõlk Ida-Saksamaalt), siis ma pidevalt andsin oma võrdlusi edasi ka teistele ning ega mind üldiselt asjad ei üllatanud. Samas need lääne-eurooplased, kes olid esimest korda, said ikka suure šoki. Ainus paremus võrreldes Nõukogude Eesti lõpuperioodiga, varasemat ma kahjuks ei mäleta, peale üleüldise tehnoloogia arengu, oli see, et linnapoodides oli toidukaupa saada ja ei olnud sabasid. Loomulikult kõigesse positiivsesse, mis me nägime ja mida meile öeldi, tuleb suhtuda teatava umbusuga, sest palju meile näidatu oli kas näidispood, -tehas, -meditsiiniasutus, või näidistee.
Millised inimesed seal on? Kuidas nad suhtusid teisse kui läänemaailma inimestesse? Kas pigem aupaklikult või olid umbusklikud?
Tavainimestega sisuliselt inimlikku kontakti ei olnud võimalik saada. Samas jällegi asi, mis väidetavalt on eelmiste kordadega muutunud, oli et inimesed julgesid vaadata silma ja naeratada-lehvitada, niisamuti ka sõdurid. Ainus kord, kui sain suhelda tavainimestega, oli tühja kiirtee ääres olnud kohvik-poes: viibisime grupiga metsapausil õues olnud kohvikus, kui eemal pilti tehes lehvitasid teise korruse aknast (kus selgus, et oli ka kohvik-pood) naisettekandjad. Läksime siis paari kolleegiga trepist üles, ostsime kohvi ning kuna seal polnud ühtegi muud inimest, siis nad julgesid oma elust rääkida ja ka meie kohta küsida. Arvestades preilide reaktsiooni ja küsimuste-vastuste sisu, siis eeldan, et see polnud lavastatud. Ka üks meie noor saatja, kellele olime esimene grupp, rääkis oma elust natukene vahetumalt, kuigi režiimi kõrge ametniku tütrena loomulikult poliitkorrektselt.
Mida kohvik-poe ettekandjad teile oma elust rääkisid? Oskasid nad läänemaailmaga oma elutingimusi võrrelda?
Kahjuks läänemaailma teemadel me ei rääkinud ettekandjatega või pigem ühega, kes inglise keelt natuke oskas. Ei olnud aega ega ka üldiselt ei tahtnud selliseid küsimusi küsida, eriti veel kehva inglise keelt rääkiva inimese käest. Küll küsisid nad meilt, et kus riikidest me oleme ja andsime neile oma reisiks tehtud koreakeelsed visiitkaardid. Lisaks tahtsime neile ka hiina rahas jootraha anda, mida Põhja-Koreas tavaliselt vastu ei võeta, kuna tegemist valuutaga. Samas, peale puiklemist ja ringi vaatamist võtsid nad selle vastu. Neilt sai ka küsitud, kas nad Pyongyangis käivad. Saime vastuseks, et pidid kord nädalas käima. Küsisime ka, et kuidas nad siis käivad, kuna ühistransporti ju ei ole või ega neil ometi oma autot pole. Selle peale naerdi ja öeldi, et neid sõidutab asutuse autojuht.
Ilmus delfi.ee-s 23.7.13
Link: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-jorgen-siil-pohja-koreast-minu-jaoks-oli-koige-sokeerivam-isikukultuse-ja-propaganda-ulatus.d?id=66478488
Wednesday, 17 April 2013
Polariseerunud Ungari ja poliitiline põhiseadus
Ungaris on peale 2010. aasta parlamendivalimisi, kus sotsiaaldemokraatlik Sotsialistlik Partei kaotas peale 8-aastast võimulolekut rahvuskonservatiivsele Fideszile, peaminister Viktor Orbani juhtimisel läbi viidud mitmeid vastuolulisi põhiseadusmuudatusi. Lisaks Fideszi ja tema kristlikest demokraatidest partneritega saavutatud 2/3-lise parlamendienamusele, mis võimaldab neil põhiseadusmuudatusi läbi viia, toimus valimistel või nende järgselt mitmeid olulisi muudatusi Ungari parteimaastikul.
Valimistel sai kolmanda tulemusega parlamenti esmakordselt parem-äärmuslik Jobbik partei, mis on Euroopa üks tugevamaid (ja ohtlikumaid) natsionalistlikke erakondi ning viimaste arvamusküsitluste järgi on tõusnud isegi teiseks erakonnaks. Selle põhjuseks on omakorda see, et peale suurimat kaotust peale 1990. aasta esimesi vabasid valimisi, on sotsid jagunenud isegi sisuliselt kolmeks erinevaks erakonnaks. Mõlemat uut parteid-liikumist juhivad sotside endised peaministrid. Sotsialistlikku Parteid juhib aga noor Attila Mesterhazy, kes on olnud aseminister.
Ferenc Gyurcsany, kes oli peaminister aastatel 2004-2009 ja kes peale 2006. aasta valimisi tunnistas, et ta on valetanud rahvale, mis puudutab riigi majanduslikku olukorda, moodustas koos 9 teise sotsist seadusandjaga uue sotsiaal-liberaalse partei nimega Demokraatlik Koalitsioon. Temale lisaks on viimane sotside peaminister aastatel 2009-2010 Gordon Bajnai koos parlamendi väiksemast erakonnast, rohelistest eraldunud 8 parlamendisaadikuga moodustanud samuti uue sotsiaal-liberaalse liikumise Üheskoos 2014.
Põhiseadusmuudatused
Fideszi juhtimisel koostati uus 2012. aastal jõustunud põhiseadus, millel juba loomisprotsess oli vastuoluline: vasakpoolsed opositsiooniparteid isegi ei osalenud konstitutsiooni koostamisel ega hääletusel. Uuele põhiseadusele järgnesid meedia- ja Keskpangaseadus, mida mõlemaid tuli aga valitsusel hiljem rahvusvahelise kriitika tõttu muuta. Viimased muudatused uude põhiseadusse tehti tänavu märtsis, mis tulenesid sellest, et eelmise aasta lõpus teatas Konstitutsioonikohus, et uue põhiseaduse üleminekusätted peaks tegelikult olema osa põhiseadusest endast, mis siis valitusse poolt kiiresti põhiseadusse kirjutati. Ka viimaseid muudatusi on juba kritiseeritud nii opositsiooniparteide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nende vähese demokraatlikkuse tõttu.
Uute muudatuste täpsemaks analüüsiks peaks kirjutama eraldi artikli, kuid olles ise rääkinud nii Fideszi kui ka sotsidest eurosaadikute või nõunikega ning ka lugenud mõlemalt poolelt saadetud taustamaterjali, nõustuksin osaliselt kindlasti rahvusvahelise kriitikaga. Samas on seal ka palju siseriiklikku võitlust: peamiselt näen probleemi selles, et üks erakond (koos väiksema liitlasega), saades vaid napilt üle 50% häältest, sai tänu valimissüsteemile napi 2/3-lise enamuse, mis võimaldabki põhiseadust muuta nii, nagu soovib. Samas on paljud muudatused mitte otseselt vastuolus demokraatlikkusega, vaid parempoolsed on lihtsalt kehtestanud oma ideoloogiale põhineva konstitutsiooni. Tundub, et meie sugulasrahva suurim probleem ongi ühiskonna totaalne polariseerumine vasak- ja parempoolseks (kellele nüüd on veel lisandunud paremäärmuslus) ning et nende vahel puudub igasugune dialoog, eriti veel nii olulise dokumendi osas, nagu seda on põhiseadus.
Arikkel ilmus muudetud kujul ajalehes Sotsiaaldemokraat, aprill 2013
Valimistel sai kolmanda tulemusega parlamenti esmakordselt parem-äärmuslik Jobbik partei, mis on Euroopa üks tugevamaid (ja ohtlikumaid) natsionalistlikke erakondi ning viimaste arvamusküsitluste järgi on tõusnud isegi teiseks erakonnaks. Selle põhjuseks on omakorda see, et peale suurimat kaotust peale 1990. aasta esimesi vabasid valimisi, on sotsid jagunenud isegi sisuliselt kolmeks erinevaks erakonnaks. Mõlemat uut parteid-liikumist juhivad sotside endised peaministrid. Sotsialistlikku Parteid juhib aga noor Attila Mesterhazy, kes on olnud aseminister.
Ferenc Gyurcsany, kes oli peaminister aastatel 2004-2009 ja kes peale 2006. aasta valimisi tunnistas, et ta on valetanud rahvale, mis puudutab riigi majanduslikku olukorda, moodustas koos 9 teise sotsist seadusandjaga uue sotsiaal-liberaalse partei nimega Demokraatlik Koalitsioon. Temale lisaks on viimane sotside peaminister aastatel 2009-2010 Gordon Bajnai koos parlamendi väiksemast erakonnast, rohelistest eraldunud 8 parlamendisaadikuga moodustanud samuti uue sotsiaal-liberaalse liikumise Üheskoos 2014.
Põhiseadusmuudatused
Fideszi juhtimisel koostati uus 2012. aastal jõustunud põhiseadus, millel juba loomisprotsess oli vastuoluline: vasakpoolsed opositsiooniparteid isegi ei osalenud konstitutsiooni koostamisel ega hääletusel. Uuele põhiseadusele järgnesid meedia- ja Keskpangaseadus, mida mõlemaid tuli aga valitsusel hiljem rahvusvahelise kriitika tõttu muuta. Viimased muudatused uude põhiseadusse tehti tänavu märtsis, mis tulenesid sellest, et eelmise aasta lõpus teatas Konstitutsioonikohus, et uue põhiseaduse üleminekusätted peaks tegelikult olema osa põhiseadusest endast, mis siis valitusse poolt kiiresti põhiseadusse kirjutati. Ka viimaseid muudatusi on juba kritiseeritud nii opositsiooniparteide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nende vähese demokraatlikkuse tõttu.
Uute muudatuste täpsemaks analüüsiks peaks kirjutama eraldi artikli, kuid olles ise rääkinud nii Fideszi kui ka sotsidest eurosaadikute või nõunikega ning ka lugenud mõlemalt poolelt saadetud taustamaterjali, nõustuksin osaliselt kindlasti rahvusvahelise kriitikaga. Samas on seal ka palju siseriiklikku võitlust: peamiselt näen probleemi selles, et üks erakond (koos väiksema liitlasega), saades vaid napilt üle 50% häältest, sai tänu valimissüsteemile napi 2/3-lise enamuse, mis võimaldabki põhiseadust muuta nii, nagu soovib. Samas on paljud muudatused mitte otseselt vastuolus demokraatlikkusega, vaid parempoolsed on lihtsalt kehtestanud oma ideoloogiale põhineva konstitutsiooni. Tundub, et meie sugulasrahva suurim probleem ongi ühiskonna totaalne polariseerumine vasak- ja parempoolseks (kellele nüüd on veel lisandunud paremäärmuslus) ning et nende vahel puudub igasugune dialoog, eriti veel nii olulise dokumendi osas, nagu seda on põhiseadus.
Arikkel ilmus muudetud kujul ajalehes Sotsiaaldemokraat, aprill 2013
Thursday, 11 October 2012
Soome kohalikud valimised
Soomes leiavad 28. oktoobril aset kohalikud valimised, kus peaksis edukalt esinema Soome sotsiaaldemokraadid (SDP), kellele ennustatakse praeguste arvamusküsitluste järgi isegi valimiste võitmist. Helsingis on SDP võtnud eesmärgiks tõusta suuruselt teiseks parteiks.
SDP tahab oma nimekirjad esitada kõigis valdades ja linnades. Kokku soovitakse esitada u. 7500 kandidaati ja kuna Soomes, nagu Eestiski, pole kohalikel valimistel kandidaatide arv piiratud, soovitakse nimekirja võimalikult palju inimesi, kuna see toob rohkem hääli. Huvitav on seejuures, et augusti lõpuks oli olemas alles 4500 inimest, kuid tundubki, et Soomes valimistel toimubki kõik viimasel hetkel, et selle pärast nad väga ei muretsenud.
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele. SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi
Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele. SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi
Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013
Subscribe to:
Posts (Atom)