Soomes leiavad 28. oktoobril aset kohalikud valimised, kus peaksis edukalt esinema Soome sotsiaaldemokraadid (SDP), kellele ennustatakse praeguste arvamusküsitluste järgi isegi valimiste võitmist. Helsingis on SDP võtnud eesmärgiks tõusta suuruselt teiseks parteiks.
SDP tahab oma nimekirjad esitada kõigis valdades ja linnades. Kokku soovitakse esitada u. 7500 kandidaati ja kuna Soomes, nagu Eestiski, pole kohalikel valimistel kandidaatide arv piiratud, soovitakse nimekirja võimalikult palju inimesi, kuna see toob rohkem hääli. Huvitav on seejuures, et augusti lõpuks oli olemas alles 4500 inimest, kuid tundubki, et Soomes valimistel toimubki kõik viimasel hetkel, et selle pärast nad väga ei muretsenud.
SDP kampaania algas juba suvel, kui korraldati SDE telgituuri analoogiana nö jäätisesuvi, kui inimestele pakuti jäätist ja samal ajal räägiti nendega olulistest probleemidest. Sügisel algab juba päris valimiskampaania, kus küll tegelikult puudub keskne kampaania, vaid iga piirkond tegutseb ise. Küll on erakonna loosungiks juba eelmistest parlamendivalimistest "Töö ja õigluse eest" ning piirkonnad saavad kasutada erakonna poolt juba nendeks (toimusid kuu aega peale Riigikogu omi) tehtud plakateid. Üldiselt ongi nii, et kogu valimiskampaania on väga piirkonna-põhine. Küll aga pakub erakond oma kodulehel interneti-põhist toodete tellimist, kuhu tuleb vaid sisestada oma pilt ja tekst ning maksta raha ja kampaaniamaterjal tuleb seepeale postiga otse koju. Tähtis element on ka, et valimiskampaania käigus saab erakond juurde tuhandeid uusi liikmeid.
SDP toetuse tõus tuleb tõenäoliselt erakonna esinaise Jutta Urpilaise jõulistest esinemistest rahandusministrina. Nii nagu Ivari Padar SDE esimehe ja rahandusministrina suutis majanduskriisis erakonna toetust tõsta rahvale lihtsalt arusaadavate seisukohtadega, on ka Urpilainen võitnud toetajaid juurde just Persussuomalaiste (PS) arvelt. Teatavasti oli just nende esimees Timo Soini siiani see, kes oma selgete (ja populistlike) seisukohtadega eurokriisis tõi erakonnale toetajaid juurde.
Kuigi SDE ei pea tingimata eeskuju võtma SDP ja Soome kõigist seisukohtadest eurokriisi osas, on Urpilaise esinemised ometigi heaks näiteks, kuidas oma erakonna (ja samas ka riigi) huve jõuliselt kaitsta. Tänu sellele on erakonna toetus tõusnud sama kõrgele, kui valitsuse juhtpartei Kokomuuse (IRL-i sõsarpartei) oma ja PS-i toetus on langenud valimisjärgsele madalaimale tasemele.
SDP kampaaniakoduleheküljega saab tutvuda aadressil www.sdp.fi
Artikkel ilmus ajalehes Sotsiaaldemokraat, oktoober 2013
Thursday, 11 October 2012
Wednesday, 22 February 2012
Europarlamenti juhib üle viie aasta taas sotsiaaldemokraat
Euroopa Parlamendi praegusel kooseisul täitus aasta alguses pool mandaadi ajast ehk kaks ja pool aastat, mis tähendab, et kõik positsioonid lähevad ümbervalimisele. Seda isegi juhul, kui hetkel mingit organit juhtiv inimene jääb samaks. Seega peavad valimised toimuva kõikidele Europarlamendi kohtadele alustades parlamendi, fraktsioonide ja komisjonide juhtkonnast ning lõpetades fraktsioonide komisjonide koordinaatoritega. Lisaks muutuvad tihti parlamendi ja fraktsioonide juhtkonna muutustega toimuda ka muudatused kõrgemas ametnikekonnas. Tegelikult on tähtsamate positisoonide muudatustes juba sisuliselt kokku lepitud parlamendi koosseisu alguses ja üllatusi nendes ei tule. Seekord (või tegelikult nagu ajaloos kõikidel kordadel, v.a üks) on parlamendis tähtsaim ehk parlamendi presidendi positsioon ära jagatud kahe suurema fraktsiooni ehk kristlik demokraatliku Rahvapartei (edaspidi EPP ehk inglise keelest European People’s Party) ja sotsiaaldemokraatide vahel. Väiksemad fraktsioonid pole tihti sellega rahul, kuid tegemist on teatud mõttes paratamatusega: nii nagu Eestis moodustavad Vabariigi valitsuse võitjaerakonnad, nii saab europarlamendi tähtsaima koha ka üks kahest võitjast nii, et esimese poole mandaadist on president ühe fraktsiooni esindaja ja teise poole teine. Seega Europarlamendis „suurus loeb“, nagu ka valimiskampaanias pidevalt rääkisime.
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.
Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis
Samas on tegelikult süsteem palju õiglasem väiksemate fraktsioonide seisukohalt, kui näiteks Riigikogus, kus „võitjad võtavad (peaaegu) kõik“. Nimelt toimub peale presidendi koha paikapanemist teiste positsioonide jagamine vastavalt fraktsiooni arvukusele ja kasutatakse meilgi tuttavat d’Hondti jagajat, mis tähendab, et kohad jagunevad proportsionaalselt vastavalt fraktsioonide suurusele. Loomulikult on ka sellel süsteemil miinuseid: nö üksiküritajatel on ainult erandjuhtudel võimalik mingit positsiooni saada, sest kõik käib ikka läbi fraktsiooni vastavalt kokkulepetele.
Protsessi alustati aasta esimesel plenaaristungil jaanuaris Strasbourgis, kui esmalt valiti uus parlamendi president, kelleks pidi vastavalt eelnevalt mainitud kokkuleppele saama sotsiaaldemokraatide esindaja, võttes teatepulga üle EPP liikmelt poolakalt Jerzy Buzekilt, kes oli kunagi ka Poola peaminister. Kuigi ametlikult otsustasid sotsid oma kandidaadi ära alles eelmise asta lõpus, oli tegelikult juba ammu selge, et selleks saab senine fraktsiooni juht sakslane Martin Schulz, kes käinud ka SDE kongressil. Tegemist on hea valikuga, kellega kogu Eesti delegatsioonil (ehk siis saadik Ivari Padar ja tema nõunikud ning eestlastest fraktsiooni ametnikud) on tihedad suhted.
Parlamendi asepresidentideks valiti 14 inimest, kelle hulgas oli samuti vastavalt proporstionaalsusele 3 sotsi, kes muuseas said kõige rohkem hääli; lisaks ka parlamendi 5 kvestorit, kellest oli samuti 2 sotsid. Üksikkandidaadina parlamenti saanud, kuid roheliste fraktsiooni kuuluv Indrek Tarand, kes kandideeris 15. kandidaadina (ehk siis nö proportsionaalsuse printsiibi väliselt), sai kahes esimeses voorus kõige vähem hääli ja taandas end kolmanda vooru eel.
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhiks valiti kolme kandidaadi seast austerlane Hannes Swoboda, kelle juhtimisel peaks üldjoontes jätkuma sarnane liin, kui Schulzi 7,5 aastat kestnud fraktsiooni juhtimisel. Samuti valiti ka 9 asepresidenti ja laekur.
Ülejäänud positsioonide valimised toimuvad järgnevatel nädalatel.
Ilmus lühendatud kujul veebruarikuu Sotsiaaldemokraadis
Sunday, 13 November 2011
Gaza blokaadis ja kodusõjas on osaliselt süüdi Euroopa Liit
Viibides selle kuu alguses Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris, kohtusime muuhulgas ka Palestiina Parlamendi liikmetega kõikidest suurematest parteidest, Iisraeli vanglast vabanenud Palestiina vangidega ja kohalike inimestega nii ülikoolist, ärieliidist kui ka “tänavalt”.
Huvitavamatest külastustest võiks veel välja tuua visiidi Egiptuse ja Gaza vahelistesse (sala)tunnelitesse, miskaudu tuleb Gazasse põhiline kaup, sh ka näiteks autod.
Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.
Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.
Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.
Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.
Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.
Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.
Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.
Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.
Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.
Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.
Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.
Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.
Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.
Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.
Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.
Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s
Link: https://www.delfi.ee/artikkel/61465740/jorgen-siil-gaza-blokaadis-ja-kodusojas-on-osaliselt-suudi-euroopa-liit?
Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.
Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.
Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.
Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.
Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.
Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.
Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.
Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.
Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.
Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.
Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.
Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.
Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.
Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.
Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.
Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s
Link: https://www.delfi.ee/artikkel/61465740/jorgen-siil-gaza-blokaadis-ja-kodusojas-on-osaliselt-suudi-euroopa-liit?
Tuesday, 8 November 2011
Gaza sektor: Iisraeli blokaadi tõttu äärmuslikus viletsuses kiduv Palestiina enklaav
Viibisin 31.10–3.11 Euroopa Parlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris.
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas. Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed. Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame. Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga. Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema. Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks. Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/61205516/taismahus-gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav
Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.
Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas. Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed. Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame. Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga. Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema. Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks. Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.
Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/61205516/taismahus-gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav
Wednesday, 15 June 2011
Soome valimistel jaotati parlamendikohad ümber
Soomes ligi kaks kuud tagasi toimunud valimised võitis küll senine valitsuspartei, parempoolne Koonderakond (Kokoomus), kuid tegelikuks võitjaks peetakse kolmandaks tulnud opositsioonilist eurovastast ja populistlikku Põlissoomlaste parteid (PS), kes peaaegu viiekordistas oma toetust. Samuti opositsiooniline Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) tegi teise tulemuse.
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.
Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.
Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.
Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)
Tuesday, 5 October 2010
Valijad toetasid stabiilsust
Läti laupäevased parlamendivalimised võitnud parempoolse valimisliidu Ühtsus saavutus näitab, et hirm venelaste ees tõi lätlased viimasel minutil hääletama.
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Link: https://www.ohtuleht.ee/397103/valijad-toetasid-stabiilsust
Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.
Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.
Dombrovskis jätkab peaministrina
Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.
Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.
Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.
Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.
Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata
Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.
Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.
Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.
Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.
Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.
Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.
Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.
Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.
Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010
Link: https://www.ohtuleht.ee/397103/valijad-toetasid-stabiilsust
Monday, 4 October 2010
Lätis kõik veel lahtine: võimalikud variandid valitsuse loomiseks
Läti järgmise valitsusliidu koostamiseks on umbes viis tulemustest sõltuvat võimalust.
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.
Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.
Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.
Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.
Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.
Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.
Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/51283830/latis-koik-veel-lahtine-voimalikud-variandid-valitsuse-loomiseks
Subscribe to:
Posts (Atom)