Gaza sektor: Iisraeli blokaadi tõttu äärmuslikus viletsuses kiduv Palestiina enklaav

Viibisin 31.10–3.11 Euroopa Parlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris.

Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.

Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas. Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.
Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.
ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.
Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.
Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.
Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed. Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.
Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame. Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga. Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema. Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks. Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.

Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11
Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/61205516/taismahus-gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav