Poliitikablogi

Gaza blokaadis ja kodusõjas on osaliselt süüdi Euroopa Liit

2011-11-13T10:32:00.000-08:00

Viibides selle kuu alguses Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris, kohtusime muuhulgas ka Palestiina Parlamendi liikmetega kõikidest suurematest parteidest, Iisraeli vanglast vabanenud Palestiina vangidega ja kohalike inimestega nii ülikoolist, ärieliidist kui ka “tänavalt”.
Huvitavamatest külastustest võiks veel välja tuua visiidi Egiptuse ja Gaza vahelistesse (sala)tunnelitesse, miskaudu tuleb Gazasse põhiline kaup, sh ka näiteks autod.

Peamine järeldus erinevatelt kohtumistelt oli, et kuna palestiinlased elavad okupatsioonis, on seetõttu osade inimeste arvates neil õigus igasuguste vahenditega Palestiina okupatsiooni/Gaza blokaadi vastu astuda. Tõsi, enamus inimesi pooldas vaid rahumeelseid vahendeid ja mõni ütles, et nad ei toeta vägivalda, aga kui neil muud üle ei jää, siis ei saa seda välistada. Muidugi nõuti ka blokaadi lõpetamist ja sooviti toetust Palestiina ÜRO-liikmelisusele ning oldi solvunud, et nende püüdlusi ÜRO-struktuuridesse üritatakse takistada.

Samas Iisraeli riigi eksistentsi keegi otseselt kahtluse alla ei seadnud, isegi mitte Hamas (küll nende n-ö poliitiline tiib) parlamendis.

Paljude inimeste sõnadest kõlas ka tüdimus praeguse olukorra suhtes ja lootusetus, et midagi on võimalik muuta või et kunagi midagi paremaks läheb. Osad inimesed on ka täielikult kaotanud usu endasse. Nimelt toodi näide, mida vastas üks tudeng oma tuleviku osas: ta soovis, et ta ülikool hävitataks, kuna siis oleks kõigil lihtsam.

Samas on ka palju inimesi, kes säilitavad positiivsust ja lootust paremale tulevikule läbi rahumeelsete vahendite ning nende inimeste entusiasmi võtsin ka ise reisilt kaasa, lootes nende sõnumit eestlastele tuua.

Palestiina Legislatiivne Nõukogu (Palestine Legislative Council — PLC) ehk Palestiina Parlament, mille valimised toimusid 2006. aastal, ei ole peale Fatah ja Hamasi lühikest sõda 2007. aastal Gaza sektori pärast enam koos käinud. Seega oli kohtumine Europarlamendi Palestiina delegatsiooniga esimene, kus Fatah ja Hamas olid ühes ruumis ning seetõttu oli tegemist tegelikult olulise sündmusega. See näitab ka, et leppimine kahe Palestiina põhilise fraktsiooni vahel, millest peale lepituskokkuleppe sõlmimist kevadel midagi kuulda polnud, on siiski võimalik.

Selleks andsid lootust ka mõlema poole inimeste sõnavõtud: näiteks parlamendi esimees ja Hamasi tähtsuselt teine mees Gaza sektoris Ahmad Bahar rõhutas, et palestiina inimeste pärast peavad nad oma erimeelsustest lahti saama.

Kohtumine oli meie delegatsiooni jaoks ka esmakordne Palestiina uuesti üles ehitatud parlamendis, mis eelmises sõjas Iisraeli poolt hävitati. Eelmisel Europarlamendi Palestiina delegatsiooni visiidil olla kohtumine toimunud seetõttu õues.

Põhiline järeldus sellelt ja ka mitmelt teiselt kohtumiselt oli, et kui Euroopa oleks 2006. aastal aktsepteerinud Palestiina valimiste tulemusi, kus Hamas sai absoluutse enamuse, poleks võib-olla ka praegust olukorda vähemalt sellisel kujul: ei Gaza blokaadi ega Hamasi ja Fatahi vahelist sõda. Euroopa Liit ja paljud teised lääneriigid nõudsid ju, et Palestiina peab korraldama demokraatlikud valimised ja kui need lõpuks aset leidsid ning nende tulemused meile ei sobinud, siis otsustati neid mitte aktsepteerida ja valitsust juhtinud Hamasiga mitte tegemist teha.

Kusjuures parlamendi esimees küsis retooriliselt, et kas neid karistati sellepärast, et nad rakendasid demokraatiat. Teise Hamasi esindaja sõnul on praegune Iisraeli (ja USA) okupatsioon just see, mis ei lase neil demokraatiat ellu rakendada.

Kuigi Hamas kuulub siiani Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja (mis reaalsuses tähendab, et nende pangaarved jne on blokeeritud, kuid keegi ei keela nendega suhtlemist), siis tõenäoliselt oleks mõistlik kuidagi hakata tegema vahet Hamasi sõjalisel ja poliitilisel tiival, nagu tehti õnnestunult Iirimaal IRA ja Sinn Feiniga (kuigi Baskimaal ETA ja Batasunaga see vahetegemine nii edukas polnud) ja nagu teadaolevalt Austraalia teeb, et saaks nendega mingil määral suhelda.

Samas on Hamas ka väga mitmetahuline: Gazas asuv poliitiline tiib eesotsas nende (või ka Gaza) peaministri Ismail Haniyahiga eesotsas pidi olema pragmaatiline, samas kui nende Süürias paiknev juht Khaled Meshaal on rohkem ideoloogilisem. Sest tegelikult ju nendega suheldakse, kas või näiteks nagu sellel visiidil. Suhtleb ka Iisrael: vangidevahetuse kokkulepe tehti ju otse Iisraeli ja Hamasi vahel. Lisaks suhtleb väidetavalt Hamasiga otse näiteks Norra ning Šveits, rääkimata Türgist ja Venemaast. Lisaks, Euroopa Liit ja USA ju suhtlevad teiste riikide Moslemivennaskonna parteidega, kuhu ka Hamas kuulub.

Reaalsus on see, et Hamas ei kao kuhugi ja tõenäoliselt on ta ka järgmise valitsuse juhtpartei. Seda on muidugi raske hinnata, kuna Palestiinas puuduvad usaldusväärsed küsitlused, aga vangide vabastamisega sai Hamas kindlasti toetust juurde. Aga isegi kui ta ei võida järgmisi valimisi, on ta parlamendis igal juhul suuruselt teine jõud Fatahi järel.

Loomulikult peaks Hamas tunnistama Iisraeli (mida tõenäoliselt ei juhtu), aga ka ilma selleta on Euroopa jaoks vaja lahendust Hamasi-küsimusele. Kusjuures Hamasi üks juhte Khalil Al Haya avaldas kohtumisel soovi tulla vastuvisiidile Euroopa Parlamenti. Sama mees rääkis ka täiesti normaalset juttu inimõigustest ja võrdsusest ning rõhutas, et islam käsib neid õigusi respekteerida. Samas tasub muidugi võtta tema juttu kerge reservatsiooniga, kuna Hamas eitas ka Fatahi liikmete vangistamist, mis aga osutus tõeks, nagu kinnitavad mitmed noored, kellega kohtusime. Sama juttu kinnitas ka Fatahi poolt saadetud praktikant Europarlamendi sotside fraktsiooni, kellega sügisel mõned kuud koos töötasin.

Tegelikult Hamas, vähemalt hetkel, ei tulista rakette Iisraeli ja on isegi arreteerinud Gazas teiste rühmituste inimesi, kes rakette tulistavad. Samas ta mõnikord tolereerib neid. Sest nagu ütles meile kohalik ÜRO töötaja, kehtivad Gazas kirjutamata reeglid. Kui Iisrael tapab rakettidega mõned Palestiina võitlejad, lubab Hamas neile vastata hukkunud võitlejate rühmitusel, et rahva pahameelt leevendada. Näiteks vahetult enne meie sinnasaabumist oli just olnud üks selline rünnak Islami-džihadistide rühmituse vastu, millele neil siis lubati vastata.

Paljud kohalikud avaldasid ka arvamust, et hiljuti toimunud Iisraeli rünnakud võivad olla algus mingile suuremale rünnakule. Loodame aga, et see nii ei ole. Lähiaeg näitab, kas Palestiinas on edasiminek võimalik. Esimesed lubavad märgid olid igal juhul õhus.

Ilmus 12.11.11 delfi.ee-s

Gaza sektor: Iisraeli blokaadi tõttu äärmuslikus viletsuses kiduv Palestiina enklaav

2011-11-08T01:22:00.000-08:00

Viibisin 31.10–3.11 Euroopa Parlamendi Palestiina delegatsiooniga Gaza sektoris.

Kuivõrd tegemist on kohaga, kus eestlasi pole eriti palju käinud, jagaksin oma muljeid enklaavi kohta, kuid ka Lähis-Ida rahuprotsessi kohta üldisemalt.

Gaza sektor on Palestiina omavalitsuse Vahemere-äärne enklaav, mis ÜRO 1947. aasta ettepaneku järgi pidi olema osa loodavast Palestiina araabia riigist, kuid mille Egiptus okupeeris pärast araabia-Iisraeli sõda 1948. aastal ja Iisrael omakorda pärast 1967. aasta sõda, mille Egiptus kaotas.
Pärast Palestiina ja Iisraeli 1994. aasta Oslo lepinguid on ala hallanud Palestiina omavalitsus ja omakorda alates 2007. aastast valitseb seal islamistlik äärmusliikumine Hamas, mis otsustas pärast lühikest ühtsusvalitsust mõõdukama Palestiina parteiga Fatah territooriumi jõuga oma valdusse võtta. Fatah ja Palestiina president Abbas jätkavad Läänekalda valitsemist.
Samast aastast kehtestas Iisrael kaupade ja inimeste maa, õhu ja mere kaudu liikumisele peaaegu täieliku blokaadi. Peamine põhjus-ettekääne oli see, et Hamas röövis viis aastat tagasi Iisraeli sõduri Gilad Shaliti, aga ka relvade Gazasse smugeldamise takistamine, kuid tegelikult tõenäoliselt lihtsalt fakt, et Hamas sai Gazas võimule.
Kui Hamasi tegevuse takistamisest on võimalik aru saada, sest tegemist on ju ka Euroopa Liidu terroristlike rühmituste nimekirja kuuluva organisatsiooniga, siis kogu 1,5-miljonilise elanikkonna selline kollektiivne karistamine on muidugi õõvastav.
Pealegi käivitas Iisrael Gaza vastu 2008. aastal kolmenädalase sõja, vastates nii sealt suvaliselt välja tulistatavatele äärmuslaste rakettidele. Selle lühikese sõja käigus hukkus kuni 1400 palestiinlast ja 13 Iisraeli kodanikku.
Kuivõrd ala on üks maailma tihedamini asustatud piirkondi, siis iga rünnakuga hukkub ka palju tsiviilisikuid, sealhulgas naisi ja lapsi. „Juhuslikult” sattusid tavaliselt Iisraeli tule alla ka Euroopa ja muu rahvusvahelise kogukonna ehitatud koolid. Üldiselt ongi nii, et rahvusvahelise kogukonna (seega ka Euroopa maksumaksja) ehitatu purustab Iisrael mõnes järgmises rünnakus ja siis peame meie uuesti maksma, et see üles ehitada.
Kuigi Iisrael on blokaadi möödunud aastal pärast Gaza abilaevade intsidenti ja sellele järgnenud rahvusvahelist survet kergelt leevendanud, pole olukord kohapeal oluliselt paranenud. Kuigi Iisrael ja Hamas tegid kuu aega tagasi vangidevahetuse, millega vabanes ka Gilad Shalit, pole blokaadi hoolimata lootustest siiski lõpetatud.

Gaza elanikud on blokaadiga sattunud äärmuslikku vaesusse, tööpuudusse ja lootusetusse, väidetavalt on enklaavi olukord praegu kõige hullem pärast seda, kui Iisrael ala 1967. aasta sõjas okupeeris. Tänavapiltki on väga trööstitu, kohati on tunne, nagu oleksid läinud aastaid tagasi: vaesus, pommitatud majad, prügi, liiklusvahendiks tihti eesel või hobune. Sealsetel noortel puudub igasugune perspektiiv ja pole ime, et paljud neist liituvad terrorirühmitustega, mis lubavad teha olukorrale lõpu teiste vahenditega.
Iisrael lubab läbi vaid minimaalses koguses esmatarbekaupu, nii et puudus on peaaegu kõigest. ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid peavad aga kasutama ametlikke kanaleid (ehk importi Iisraeli kaudu), et ehitada koole ja tuua näiteks kas või toiduabi, mille bürokraatlik protsess võtab alati aega ja mõned projektid võivad seista aastaid. Keegi ei tea kunagi, millistele projektidele antakse luba, millistele mitte. Tihti puudub asjades loogika: kõrvuti asetsevatele kruntidele kavandatud koolidest üks saab ehitusloa, teine aga mitte.
Peale selle on Iisrael (ja enne võimuvahetust ka Egiptus) sulgenud kõik piiripunktid ja see ei võimalda enklaavist lahkuda ega ka näiteks Läänekaldalt tulevaid külalisi vastu võtta. Läänekaldalt Gazasse pääsemiseks tuleb ette võtta pikk teekond läbi Jordaania ja Egiptuse, et jõuda Rafah’ piiripunkti, selle asemel et tulla otse läbi Iisraeli, mida Iisrael lubab vaid äärmistel asjaoludel (surm, raske haigus). Pealegi laseb Egiptus üle piiri päevas vaid umbes 600–700 inimest, millest kindlasti ei piisa.
Ka meie delegatsioon üritas alguses pääseda enklaavi Iisraeli kaudu, kuid kuna europarlamendi Palestiina delegatsioon pole tõenäoliselt just kõige suuremate Iisraeli sõprade nimekirjas, siis ei saanud me luba ja pidime tegema Kairost kuuetunnise bussisõidu läbi Siinai kõrbe, seega tulema Egiptuse kaudu.
Üldiselt tundubki, et Iisraeli eesmärk on suruda sektor äärmisse vaesusse ja karistada sealseid palestiinlasi kollektiivselt Hamasi eest. Ilma ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna abita olekski enklaav tõenäoliselt kas nälga surnud või, mis tõenäolisem, oleks Iisraelil tulnud näljaste palestiinlaste vältimatu ülestõus – intifada – karmilt maha suruda. Seetõttu pole üle pingutatud, kui mõned kasutavad olukorra kirjeldamiseks ka nii kangeid sõnu nagu genotsiid.

ÜRO kohalik abiorganisatsioon UNRWA annab toiduabi peaaegu 60 protsendile Gaza elanikele. Enne blokaadi leevendamist oli see protsent isegi üle 70. Kuivõrd eksport Läänekaldale, rääkimata Iisraelist, on peaaegu täielikult lõppenud ja import on minimaalne ning võimalik vaid pärast Iisraeli bürokraatia läbimist, siis on ka tööpuudus väga suur, ulatudes ajuti isegi 50 protsendini.
Naljakas jällegi on see, et Iisrael lubab eksporti riikidesse, nagu Austraalia, kuhu Gaza toodetel pole muidugi eriti asja, mitte aga loomulikele lähiturgudele. Seepeale saavad nad öelda, et eksport osasse riikidesse on ju lubatud. Enamik firmasid on töö lõpetanud või kiratseb. Seetõttu käib ka põhiline kaubavahetus muu maailmaga tunnelite kaudu, mis ühendavad enklaavi Egiptusega ja mida on nelja kilomeetri pikkusel alal kokku umbes tuhat. Iisrael küll pommitab vahepeal mõningaid tunneleid (näiteks nädal enne meie külastust), kuid vähemalt Egiptus laseb neil nüüd vabalt toimida.
Käisime delegatsiooniga ka ÜRO abijagamiskeskuses, kus oli pikk saba ja inimesed said paki, mis koosnes mingist kogusest õlist, piimapulbrist ja jahust ning lastele mõeldud piskust lihast. Üks pakk on mõeldud seitsme-kaheksaliikmelisele perele kolmeks kuuks. Kusjuures Gaza pere keskmine suurus on 6,5 inimest, kuid on ka 15-liikmelisi peresid ja seda isegi ühe naisega. Mitmenaisepidamine on usu tõttu lubatud, kuid põhiliselt on see tavaks just vaesemates elanikekihtides.

Loomulikult on blokaad mõjunud kauni Vahemere-äärse koha turismile: enamik hotelle on tühjad, kui just pole parajasti saabunud sektorit külastavaid ÜRO abitöötajaid või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajaid, tihti vaid mõneks päevaks. Meie delegatsiooni liikmed olid näiteks oma hotellis ainsad külalised. Turismi takistab muidugi ka merevee seisund ja üldine puhtuse olukord: enamik kanalisatsioonivett jookseb otse merre ja Gazas tundub puuduvat prügimajandus, sest kõik tänavad on täis peamiselt plastprügi.
Peale selle on probleemiks turvalisuse puudumine, sest iga hetk võivad sektorit tabada Iisraeli raketid. Näiteks meie seal viibimise ajal toimus Põhja-Gazas üks ohvriteta raketirünnak ja vahetult enne meie saabumist tapeti 12 palestiinlast, kellest viis küll olid väidetavalt Islamidžihaadi võitlejad oma treeningulaagris.

Loomulikult on probleeme ka Gaza-sisese turvaolukorraga. Näiteks alles tänavu kevadel meelitasid salafistlikud džihadistid (veel ühe äärmusliku islamistide rühmituse esindajad) ühe Itaalia ajakirjaniku linnast välja, arreteerisid ta ja nõudsid Hamasilt oma juhtide vabastamist tema vastu. Siis hakkasid nad kartma, et neid tullakse arreteerima, ja tapsid itaallase.
Kõige selle tõttu lubab ka ÜRO tegelikult ööbida ja söömas käia ainult ühes (mini)hotellis, kuhu meie 16-liikmeline delegatsioon (saadikud ja nende abid, nõunikud ja tõlgid) kahjuks ei mahtunud, nii et pidime ööbima üle tee paiknevas kohas. Kohapeal sõidavad kõik ÜRO töötajad ja rahvusvaheliste delegatsioonide liikmed (meie sealhulgas) ringi ainult kuulikindlate autodega ega tohi ise tänaval liikudagi, mida meie siiski natukene tegime.
Üldiselt tuleb tõenäoliselt lähtuda tervest mõistusest: päevasel ajal ja seltskonnas kesklinnas liikuda on ohutu. Aga rahvusvaheliste töötajate nädalavahetus näeb turvanõuete tõttu suhteliselt igav välja, sest enamik aega tuleb viibida kodus ja söömas saab käia vaid selles ühes hotellis või kellegi juures külas. Toidupoodi on ka lubatud minna, aga kõik sõidud tuleb siis teha autojuhtidega kuulikindlates autodes. Alkohol on Gazas täiesti keelatud ja turu puudumise tõttu ei veeta seda isegi tunnelite kaudu sisse.

Kui Iisrael süüdistab blokaadis kohalikke islamiäärmuslasi, siis on selles loomulikult natuke tõtt. Tõesti tegutsevad seal väikerühmitused, kes tulistavad Iisraeli poole suvaliselt rakette, ja seda ei saa aktsepteerida. Samal ajal pole blokaad täitnud soovitud eesmärki: relvi olevat tunnelite kaudu Egiptusest sinna smugeldatud rohkem kui enne blokaadi ja ka raketirünnakud ei ole lõppenud. Kannatavad ainult tavainimesed.
Samal ajal ei saa olukord paraneda, sest Iisrael takistab oma asundusi ehitades rahuprotsessi uut algust ja ka igasugust normaalset tegevust Gazas, nagu näiteks ÜRO-d koole ja elumaju ehitamast, toiduabi toomast. Iisrael keerab alati kättemaksuks vindi nii üle, et ta nagu ei tahakski rahu. Tõenäoliselt ta seda ei tahagi, vaid soovib kogu Läänekallast endale, sest see on olnud kunagi tuhandeid aastaid tagasi Iisraeli ala ja palestiinlased peavad kättemaksuks elama okupatsioonis, vaesuses ja hirmus.
Seetõttu põhjendasid isegi tavalised palestiinlased, kellega rääkisime, vägivalda väitega, et nad on okupeeritud ja okupatsioonile kõigi vahenditega vastu astumine on rahvusvahelise õiguse järgi lubatud.
Paljud Palestiina võitlejad peavad ennast vabadusvõitlejateks. Mõeldes tagasi Eesti ajaloole, saan ka sellest aru.

Eesti puhul on meie üldlevinud Iisraeli-meelsus muidugi ebaloogiline: kui toetatakse Kosovo, tšetšeenide jt iseseisvust, siis Lähis-Ida konfliktis toetatakse millegipärast okupeerijaid ehk Iisraeli. Kui me tšetšeeni vabadusvõitlejaid ei pea terroristideks, siis Palestiina omi peame.
Kahjuks on ka Eesti praegune valitsus lubanud käituda Iisraeli-meelselt (või äkki hoopis USA-meelselt?) Palestiinale ÜRO liikmelisuse andmise küsimuses ja asi ei ole kindlasti Palestiina „ühepoolses sammus”, sest ÜRO puhul on ju tegemist maailma kõige multilateraalsema organisatsiooniga.
Keegi ei küsinud 1948. aastal araablastelt, kas nad soovivad sinna Iisraeli riiki, samamoodi ei pea palestiinlased küsima nüüd Iisraelilt ega kelleltki teiselt, kas nad soovivad oma riiki, mis on tegelikult loodud juba 1948. aasta ÜRO otsusega. See on aga juba eraldi artikli teema.
Meie seal viibimise ajal tuli ka teade Palestiina UNESCO-sse vastuvõtmisest, mis oli Palestiina poliitikutele muidugi väga rõõmus uudis, aga tavainimesi aitab see vähe, eriti kuna Iisrael on lubanud kättemaksuks asundusi laiendada. Pealegi lubas USA, kes rahastab 25 protsenti UNESCO eelarvest, lõpetada UNESCO toetamise.
Soovitan Eesti poliitikutel ja poliitikakujundajatel ning meie suurtel Iisraeli sõpradel enne uue Iisraeli-meelse avalduse tegemist Gazas ära käia – näha, mis seal toimub, ja siis rääkida edasi.
Ütlen ausalt, mind vapustas see reis väga.
Kohtumised tavaliste inimestega, kellest paljud olid naised ja lapsed, kes on Iisraeli pommidest vigastatud, jäänud kurdiks või pimedaks.
Kuidas nad suudavad elada sellises vaesuses ja samal ajal võtta elu positiivselt, teades, et iga hetk võib neid tabada uus Iisraeli pommirünnak? Nemad on minu jaoks tõelised kangelased.
Seega lõpetuseks: kui Iisrael tahaks olla normaalne demokraatlik riik (ainult ausad valimised ei tee riiki veel demokraatlikuks), mida ta minu arvates praegu ei ole, ja rahuprotsessi edendada, siis kaasneb sellega ka rahvusvahelistele normidele vastav käitumine: sõjaõigusest ehk Genfi konventsioonidest kinnipidamine, inimõiguste austamine ja oma riigi kodanike võrdsus seaduse ees jne.
See on aga jälle eraldi artikli teema. Õnneks on ka Iisraelis veel alles demokraatlikult mõtlevaid inimesi, kes äkki kunagi suudavad midagi muuta.

Avaldatud eesti Päevalehes 8.11.11

Soome valimistel jaotati parlamendikohad ümber

2011-06-15T11:42:00.000-07:00

Soomes ligi kaks kuud tagasi toimunud valimised võitis küll senine valitsuspartei, parempoolne Koonderakond (Kokoomus), kuid tegelikuks võitjaks peetakse kolmandaks tulnud opositsioonilist eurovastast ja populistlikku Põlissoomlaste parteid (PS), kes peaaegu viiekordistas oma toetust. Samuti opositsiooniline Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) tegi teise tulemuse.

Valimistulemused
Kuigi Kokoomus (Euroopa Parlamendis kuulub Euroopa Rahvaparteisse) võitis valimised, kaotasid nii nemad, kui ka kõik teised parteid peale PSi hääli.
Esikoha saavutanud Kokoomus sai 44 kohta, kaotades kuus kohta (20,4%, eelmine kord 22,3%). Teiseks tulnud SDP sai 39 kohta, kaotades küll kolm kohta (19,1%, eelmine kord 21,4%), kuid esinedes siiski ennustatust paremini. Kolmanda tulemuse teinud Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, Euroopa Parlamendis kuulub euroskeptikute hulka) sai samuti 39 kohta, võites 34 kohta (19%, eelmine kord 4,1%). Nemad võitlesid end kolme suure partei kõrvale neljandaks jõuks. Suurim kaotaja oli senise peaministri Mari Kiviniemi Keskerakond (Keskusta, Euroopa Parlamendis kuuluvad liberaalidesse), kukkudes suurima partei kohalt alles neljandaks. Nende saagiks jäi 35 kohta, kaotades 16 kohta (15,8%, eelmine kord 23,1%). Kiviniemi lubas ka kohe peale tulemuste teatavakstegemist, et Keskusta jääb opositsiooni.
Ülejäänud väiksemad parteid said hääli järgmiselt: opositsiooniline Vasakliit (Vasemmistoliitto - VAS, Euroopa Parlamendis kuulub kommunistide hulka) sai 14 kohta, kaotades kolm kohta (8,1%, eelmine kord 8,8%). Valitsusse kuuluvad Rohelised (Vihreät) said 10 kohta, kaotades viis kohta (7,2%, eelmine kord 8,5%). Pea igasse valitsusse kuuluv Rootsi Rahvapartei (RKP, Euroopa Parlamendis kuulub ka liberaalide hulka) säilitas oma üheksa kohta (4,3%, eelmine kord 4,6%). Viimasena parlamenti pääsenud opositsioonilised Kristlikud demokraadid (Kristillisdemokraatit - KD, Euroopa Parlamendis kuuluvad samuti Euroopa Rahvaparteisse) said kuus kohta, kaotades ühe koha (4%, eelmine kord 4,9%). Ühe koha sai ka Ahvenamaa saarestiku esindaja.

Valitsusele vastandumine tõi edu
See, et kõik erakonnad peale PSi kaotasid hääli, näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilise olukorraga. PS, kes juba mõnda aega on üritanud ennast näidata kogu praeguse poliitilise korra vastasena, suutis rahva rahulolematust osavalt ära kasutada, olles näiteks vastu suurenevale immigratsioonile ning Kreeka ja Portugali päästepakettidele. Kusjuures meie sõsarpartei SDP oli samuti Kreeka abipaketile vastu põhjendusel, et erasektor peaks samuti oma osa kandma. Kuigi PSi peetakse üldiselt parempopulistlikuks erakonnaks, on neil ka palju jooni vasakpoolsetelt. Kindlasti tuleb PSi võidu põhjusi otsida ka nende karismaatilises liidris Timo Soinis, kes räägib tavakodanikule arusaadavas keeles „asjadest nii, nagu nad on“.

Pikaleveninud koalitsiooniläbirääkimised
Valitsuse moodustamine on endiselt käimas. Kui alguses üritas valimised võitnud Kokoomuse juht rahandusminister Jyrki Katainen valitsust moodustada kolme suurema erakonna baasil, siis PSi vastuseis Portugali abipaketile sundis neid kõnelustelt lahkuma. Portugali abipaketis lepiti seejärel Kokoomuse ja SDP vahel kokku suuresti SDP tingimustel, et Soome peab Brüsselis nõudma ka erasektori kaasamist.
Seejärel üritas Katainen moodustada laiapõhjalist koalitsiooni, kuhu oleksid kuulnud kõik parteid peale PSi ja Keskusta. Kuid ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna vasakerakonnad (SDP ja VAS) lahkusid kõnelustelt erimeelsuste tõttu maksuküsimuses. Seejärel kutsus Katainen vasakerakondade asemel kõnelustele Keskusta, kes võttis ka ettepaneku vastu, kuid soovis ka uuesti PSi kaasamist. Seepeale lahkusid kõnelustelt ka rohelised. Siis küsis Katainen parlamendifraktsiooni juhtidelt uusi volitusi kõnelusi jätkata juba kõigi erakondadega, mida talle ka võimaldati. Kui ta poleks eelmise nädala reedeks suutnud uut koalitsiooni kokku leppida, oli õhus variant, et Katainen peab loobuma valitsuse moodustamisest ja asemel tuleb keegi teine, tõenäoliselt sotsiaaldemokraatide esindaja, kõige tõenäoliselt nende esinaine Jutta Urpilainen.
Kuid nii siiski ei läinud ja Katainen suutis jällegi pöörduda tagasi kuueparteilise koalitsiooni juurde. Antud hetkel kõnelused käivad ja kokku on lepitud näiteks maksu-küsimustes, kus muuhulgas käibemaks sotside soovikohaselt ei tõuse. Kuigi täna lahkusid Vasakliidu esindajad kõnelustelt, kinnitas nende juhatus, et nad jäävad kõnelustele ja nende nädalavahetusel kogunev volikogu otsustab lõplikku valitsusse mineku. Et seega lähipäevad näitavad, kas suurkoalitsioon õnnestub ja kui palju sinna siis lõpuks parteisid jääb.

Ilmus juunikuu Sotsiaaldemokraadid (muudetud kujul)

Valijad toetasid stabiilsust

2010-10-05T05:57:00.000-07:00

Läti laupäevased parlamendivalimised võitnud parempoolse valimisliidu Ühtsus saavutus näitab, et hirm venelaste ees tõi lätlased viimasel minutil hääletama.

Kuigi enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et esimest korda tuleb võitjaks venelaste valimisliit Üksmeele (tõlgitud ka Koosmeele) Keskus, selgus valimispäeva õhtul, et nii siiski see pole: valimisvõidu said lätikeelsed poliitikud.

Valimisliidu Ühtsus võit (31% häältest ja 33 saadikukohta) näitab, et vaatamata majanduskriisile ja rasketele otsustele, mida valitsus on teinud, soovib rahvas stabiilsust ja praeguse peaministri Valdis Dombrovskise jätkamist.

Dombrovskis jätkab peaministrina

Ühtsus koosneb peaminister Valdis Dombrovskise juhitavast konservatiivsest Uue Aja parteist ja kahest valitsusse kuulunud või seda toetanud uuest erakonnast: rahvuslikust Kodanike Liidust ja sotsiaal-liberaalsest erakonnast Ühiskond Teisele Poliitikale.

Üksmeele Keskus sai küll 29 kohta, nagu umbes ennustatigi, kuid 26 protsendiga jäädi selgelt teiseks. Keskuse esindatus 100kohalises seimis kasvas eelmiste valimiste tulemusega võrreldes siiski kõige rohkem – tervelt 12 koha võrra.

Üksmeele Keskus koosneb kahest suurest parteist: Sotsiaal-demokraatlik Erakond Koosmeel ja Läti Sotsialistlik Erakond, mis peab ennast Läti Kommunistliku Partei ideede kandjaks. Kuigi «Koosmeele»-erakonna nimes sisaldub sõna «sotsiaal-demokraatlik», pole teda siiani Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeskonda arvatud – erakonda ei peeta ikkagi päris sotsiaaldemokraatlikuks, sest sinna kuuluvad peamiselt ühestainsast (ehk vene) rahvusest inimesed ja nende rahastamine on kahtlane. Sotsialistlik Erakond kuulub aga Euroopa kommunistlike parteide hulka.

Kolmanda tulemuse saavutas samuti senisesse valitsuskoalitsiooni kuulunud tsentristlik Roheliste ja Talunike Liit, mis koosneb, nagu nimigi ütleb, kahest erakonnast. Nende peaministrikandidaadist, Ventspilsi linnapeast Aivars Lembergsist, on saanud veniva kohtuprotsessi tõttu märter. Tänu sellele tegi too liit ka parema tulemuse, kui ennustati: 19,68% ja 22 kohta, Senine esindatus suurenes nelja koha võrra.

Ekspresident ei suutnud oligarhe aidata

Oligarhide opositsioonilise valimisliidu Hea Läti Eest väga nõrk valimistulemus tunnistab, et rahvas on tüdinenud Läti poliitikas pikalt domineerinud konservatiivsest Rahvaerakonnast ja majandusliberaalsest, kuid sotsiaalkonservatiivsest Läti Esimese Partei/Läti Tee ühendparteist ning nende juhtidest-oligarhidest, endisest peaministrist Andris Škelest ja praegusest Riia aselinnapeast Ainars Slešersist.

Isegi Läti endise presidendi Guntis Ulmanise toomine kandidaadiks ei andnud sellele valimisliidule kaheksast kohast enamat. Eelmisesse parlamenti valiti neist kahest parteist kokku 33 saadikut. Tegelikult on kõigi valimisliitude tulemusi väga keeruline eelmiste valimistega võrrelda, sest paljud parteid on lagunenud ja neist lahkunud liikmed moodustunud uued parteid.

Viimasena pääses samuti kaheksa kohaga parlamenti natsionalistide valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb siiani parlamendis esindamata parem-äärmuslikust erakonnast Kõik Lätile! ning valitsusse kuulunud rahvuslikust Isamaale ja Vabadusele/LNNK.

Peamised valimisteemad olid riigi majanduslikust olukorrast tulenevalt Läti võimalik majanduskasv, lati devalveerimine ja tööpuudus. Läbi käis veel maksude – kinnisvaramaksu ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Mõlemat toetasid muuseas ka parempoolsed erakonnad.

Muidugi ei jäänud puudutamata korruptsioon ja küsimus riigi välispoliitilisest orientatsioonist – et kas see muutub pärast Üksmeele võimuletulekut Vene-meelse(ma)ks, nagu väitsid paremerakonnad, ja mille hirmus lätlased ilmselt viimasel hetkel valima läksidki. Samas on kõnekas fakt, et tervelt 35 000 valijat pani valimiskasti tühja ümbriku.

Uues valitsuses jätkavad suure tõenäosusega samad erakonnad, mis olid vanas. Eile pärastlõunal tuli Riiast teade, et Ühtsus võib loodavas valitsuses üht ministrikohta pakkuda ka Üksmeele Keskusele.

Teoreetiliselt on võimalikud teisedki variandid. Näiteks: Üksmeele Keskus koos Parema Läti Eest ja Roheliste ning Talurahva Liiduga saaksid kokku enamuse. See variant läheks aga tõenäoliselt käiku alles siis, kui praegune valitsusliit pärast paariaastast töötamist näiteks uute kärbete ebapopulaarsuse tõttu lagunema peaks.

Jörgen Siil on Ivari Padari nõunik europarlamendis ja SDE välissekretär.

Artikkel ilmus Õhtulehes 5. oktoobril 2010

Lätis kõik veel lahtine: võimalikud variandid valitsuse loomiseks

2010-10-04T00:58:00.000-07:00

Läti järgmise valitsusliidu koostamiseks on umbes viis tulemustest sõltuvat võimalust.

Kui Kooskõla Keskus võidab valimised, nagu ennustatakse, peab ta suutma leida koalitsioonipartnerid. Tõenäoliselt oleks tema esimene valik Hea Läti Eest, kelle ühe osapoolega ollakse juba Riia linnas koalitsioonis.

Samal ajal on ebatõenäoline, et nad saavad kahe peale enamuse, ja sellisel juhul on vaja ka kolmandat partnerit, kelleks saaks sellisel juhul Roheliste ja Talunike Liit, kes peaks sisuliselt pääsema igasse valitsusse.

Teine variant on, et Kooskõla Keskus moodustab valitsuse koos Ühtsusega ja peaministriks saaks keegi kompromisskandidaat. Meedias on mainitud ka, et USA Läti-saatkond on selliseid kõnelusi vahendanud ja peaministrina on mainitud praegu IMF-is töötavat Janis Plataisi. Sellise koosluse puhul oleks jällegi abiks kolmanda partnerina Roheliste ja Talunike Liit.

Ühtsuse puhul saab kindlasti määravaks, kui palju saavad hääli rahvuslased. Kui nad teevad hea tulemuse, siis võib olla Ühtsuse paremtiiva poolt tugev surve, et ikka pigem nendega koostööd teha ja mitte venelastega.

Sel juhul jääb suure tõenäosusega alles praegune valitsus, eeldusel, et nad saavad muidugi enamuse. Ka kihlveokontorid peavad seda varianti ja Valdis Dombrovskise peaministriks jäämist kõige tõenäolisemaks.

Kui see aga ei õnnestu, on asjad suhteliselt lahtised, sest praegune valitsusliit ei saa läbi valimisliiduga Hea Läti Eest, kelle oligarhiliste ärihuvide vastu nad on kampaanias välja astunud. Ja siis on ka küsitav, kes üldse suudab moodustada toimiva enamusvalitsuse.

Jörgen Siil on SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010

Võitlus oligarhia ja rahvuste vahel

2010-10-04T00:55:00.000-07:00

Seimi 10. koosseisu valimistele läheb viieprotsendilise künnise ületamislootustega üks partei ja viis valimisliitu, mis omakorda koosnevad kokku 11 parteist. Neist kaks on vasakpoolset venekeelset nimekirja ja neli parempoolset lätikeelset.

Peab kohe alguses ütlema, et Läti parlamentaarne parteimaastik on hulga kirjum kui Eesti oma ja Lätit iseloomustab lisaks veel see, et kõik suured venekeelsed erakonnad on vasakpoolsed ning lätikeelsed pigem parempoolsed. Seal pole ainsa Ida-Euroopa riigina välja kujunenud traditsioonilist parem-vasakskaalat, vaid valimisvõitlus käib eri oligarhide ärihuvide või rahvuste vahel.

Valimisvõitu ennustatakse suurimale venekeelsele valimisliidule nimega Kooskõla Keskus (tõlgitud ka Üksmeele Keskuseks), mis koosneb kahest parteist: sotsiaaldemokraatlikust erakonnast Kooskõla ja Läti Sotsialistlikust Parteist. Viimast juhib eestlastelegi tuntud Läti kompartei viimane esimees, 1990-ndatel Läti Vabariigi vastasena vangis istunud Alfreds Rubiks. Valimisliidu peaministrikandidaat on Janis Urbanovics. Neile ennustatakse sajakohalises seimis 30 kohta.

Üksmeel võitis ka viimased kohalikud valimised Riias ja nende esindaja Nils Ušakovs on nüüd Riia linnapea. Nende poolt hääletab ka palju lätikeelseid inimesi, kuna paljudes küsimustes on nad võtnud mõõdukaid seisukohti ja samuti on tegemist ainsa suure vasakpoolse jõuga.

Umbes 25 kohta peaks saama praeguse valitsusliidu peamisi parteisid esindav valimisliit Ühtsus, mis koosneb kolmest parteist, millest suurim on peaminister Valdis Dombrovskise konservatiivne erakond Uus Aeg, ja kaks erakonda on moodustatud seimi liikmetest, kes lahkusid teistest parteidest. Dombrovskis on ka valimisliidu peaministrikandidaat.

Teine erakond on rahvuslik Kodanike Liit, mis tekkis Uuest Ajast ja rahvuslaste erakonnast Isamaale ja Vabadusele/LNNK eraldunud liikmete baasil. Seda erakonda juhib endine kaitseminister Girts Valdis Kristovskis, kes ühtlasi juhib ka Ühtsust, ja nemad kuuluvad ka valitsusse.

Teine uus erakond Ühiskond Teisele Poliitikale on tekkinud Rahvaerakonnast lahkunud liikmete baasil ning tegemist on vist ainsa lätikeelse sotsiaalsema erakonnaga, kel lootust parlamenti pääseda. Seda erakonda juhib endine majandusminister Aigars Štokenbergs ja teine nende tuntud esindaja on endine välisminister Artis Pabriks. Praegu kolme liikmega seimis esindatud erakond ministritega valitsusliitu formaalselt ei kuulu, kuid sisuliselt toetab neid.

Kolmandat kohta ennustatakse praegu valitsusliitu kuuluvale Roheliste ja Talunike Liidule, mille peaministrikandidaadiks on Läti tuntuim oligarh – Ventspilsi linnapea, praegu kohtu all olev Aivars Lembergs, kes küll ise ei kandideeri valimistel, kuid on mõne küsitluse kohaselt populaarseim valitsusjuhi kandidaat. See valimisliit koosneb kahest parteist, milleks on Kesk-erakond – Läti Talunike Liit ja Roheliste Erakond.

Keerulise ideoloogiaga parteid

Nende ideoloogiat on keeruline määrata, kuigi üldiselt arvatakse, et tsentristliku erakonnana võiksid nad koos töötada kõigiga. Nemad peaksid küsitluste põhjal saama umbes 15 kohta. See on ainus valimisliit, mis on säilinud muutumatul kujul eelmistest valimistest.

Neljanda koha peaks saama tõeline oligarhide valimisliit, opositsiooniline Hea Läti Eest (ka Parema Läti Eest), mis koosneb eelmised valimised võitnud konservatiivsest Rahvaerakonnast, mida juhib jälle poliitikas comeback’i teinud endine peaminister Andris Škele. Teine valimisliidu erakond on Riia võimuliitu koos Kooskõla Keskusega juhtiv sotsiaal-konservatiivne Läti Esimese Partei ja Läti Tee ühenderakond, mida juhib Riia aselinnapea Ainars Šlesers, kes on ka peaministrikandidaat. Mõlemat meest peetakse Lembergsi kõrval Läti oligarhideks. Valimisliidu juht ja üks kandidaate on ka Läti üle-eelmine president Guntis Ulmanis. Neile ennustatakse kümmet või natuke rohkem kohta.

Väiksemad tegijad äärtelt

•• Parlamenti peaks pääsema ka rahvuslaste valimisliit Rahvuslik Allianss, mis koosneb kahest natsionalistlikust erakonnast: praegu valitsusliitu kuuluvast Isamaale ja Vabadusele/LNNK ning parlamendis esindamata paremäärmuslikust ja euroskeptilisest erakonnast Kõik Lätile. Nende peaministrikandidaat on Isamaale ja Vabadusele/LNNK juht, europarlamendi liige Roberts Zile. Nemad peaksid saama umbes kümme kohta.

•• Viimasena peaks parlamenti pääsema ainus erakonna nime all kandideeriv nimekiri – venelaste Inimõiguste Eest Ühtses Lätis, mille peaministrikandidaat on Tatjana Ždanoka. Neile ennustatakse väga nappi parlamentipääsu ja maksimaalselt seitset-kaheksat kohta. Nemad on radikaalsem venekeelne erakond.

Laupäeval toimuvatelt üldvalimistelt oodatakse esmakordselt vene- keelse partei võitu.

Ilmus Eesti Päevalehes 1. oktoobril 2010

Euroopa valimistrendid: kas parempoolsed võidavad?

2010-09-23T04:40:00.001-07:00

Nüüd, kus on läbi saanud pea kõik Euroopa Liidus sellel aastal toimuvad valimised, saab öelda, et parempoolsed ja ka paremäärmuslased on võidulainel.

Pühapäeval lõppenud Rootsi valimised kinnitasid taas, et vasakpoolsed võivad küll võita valimised, kuid ei saa koos liitlastega piisavalt hääli, et valitsust moodustada.

Toimumata on küll veel valimised Lätis, kuid seal puudub ainsa Euroopa Liidu riigina traditsiooniline parlamendis esindatud sotsiaaldemokraatlik partei.

Kuigi sel aastal toimunud seitsmest valimisest on kolmed (Tšehhi, Slovakkia ja Rootsi) võitnud sotsiaaldemokraadid, kahed (Ungari ja Suurbritannia) konservatiivid ja ühed (Holland) liberaalid, ei ole sotsiaaldemokraadid ometigi suutnud moodustada ühtegi valitsust, kuna parempoolsed parteid on kollektiivselt kogunud rohkem hääli kui vasakpoolsed oma liitlastega.

Belgiat on raske hinnata keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid Valloonia (prantsuskeelne) poolel sotsiaaldemokraadid ja Flandria (flaami- ehk hollandikeelne) poolel rahvuslik-parempoolne Flaami Uus Allianss.

Paremäärmuslased on parlamenti pääsenud või oma osalust tunduvalt suurendanud Ungaris, Hollandis ja Rootsis. Belgias oli Vlaams Belangi (tõlkes Flaami Huvi) nimeline paremäärmuslik partei juba enne parlamendis, ja kuigi seekord kaotati kohti, saadi siiski korralik tulemus. Suurbritannias jäid aga möödunud aastal Euroopa Parlamenti pääsenud paremäärmuslased parlamendi ukse taha.

Valitsuse moodustamine on küll veel pooleli Hollandis, kuid peaminister tuleb igal juhul (kui valitsus muidugi suudetakse moodustada) sealgi parempoolsete (liberaalide) hulgast. Belgias, kus alati on riigisüsteemi tõttu olnud vikerkaarevalitsus, on valitsuse moodustamine jooksnud tupikusse ja hetkel ei ole selge, mis edasi saab. Rootsis, kus, nagu mainitud, toimusid valimised alles pühapäeval, jäävad parempoolsed suure tõenäosusega võimule.

Tundub, et kui 90ndate ja uue sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd, vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Teine uus trend seisneb aga paremäärmuslaste tugevamas sisenemises parlamenti.

Selliste trendide põhjused võivad peituda sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Rootsis (kus küll tüdineti sotsiaaldemokraatidest juba eelmistel valimistel), Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt teist suurt parteid. Või siis majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide parlamenti pääsemises või oma osaluse tunduvas suurendamises.

Need parteid räägivad kas majandusteemadel, nagu Tšehhis ja Slovakkias, või paremäärmuslike parteide puhul immigrantidest, nagu Suurbritannias, Hollandis ja Rootsis. Ungaris on immigratsioonist rääkides rõhk suunatud kohalike mustlaste vastu ja ungarlastest vähemuse õiguse kaitsmisele naaberriikides.

Huvitav ongi see, et kuigi majanduskriisi peetakse neoliberaalse ideoloogia ehk reguleerimata turgude ja laiemalt parempoolsete süüks, ei ole rahvas neid ometigi risti löönud ja pigem süüdistatakse kas immigrante või tahetakse mõnda uut parempoolset parteid.

Kindlasti on üks põhjus ka paremerakondade nihkumises tsentri poole, tänu millele rahvas enam ei pelga, et võimule saades hakkaksid parempoolsed heaoluriiki lõhkuma.

Kuigi enamikus riikides on siiani peavoolu parempoolsed erakonnad välistanud koostöö paremäärmuslastega, nagu näiteks Rootsis ja Belgias, ei näinud Hollandis valimised võitnud liberaalid koos konservatiividega paremäärmuslastega valitsuse moodustamises probleemi. Ainult osa konservatiividest saadikute vastasseis kukutas selle plaani läbi. Ka Ungaris on valitsevad konservatiivid teinud parempopulistlikke avaldusi.

Sama tundub korduvat ka mujal, sest peavoolu parempoolsed on hakanud üle võtma siiani paremäärmuslaste pärusmaaks peetud teemasid. Parimaks näiteks on Prantsusmaa president Sarkozy mustlaste küsimuse lahendamisel. Naljaga pooleks võib öelda, et kuna Sarkozyd on toetanud ka Eesti peaminister Ansip, siis on paremäärmuslikke mõjutusi jõudnud ka siinsete peavoolu parempoolsete hulka.

ILmus Postimehes 23. septembril 2010

Õppetund Rootsi valimistelt

2010-09-22T03:11:00.000-07:00

Euroopas on juba viimasel paaril aastal tavaks saanud et valimised võidavad paremtsentristid, kirjutab SDE välissekretär ja Ivari Padari nõunik Europarlamendis Jörgen Siil.

Nii läks ka Rootsis. Seekordne võit on seda tähelepanuväärsem, et see on esimene kord umbes saja aasta jooksul selles aastaid sotsiaaldemokraatide juhitud riigis, kui parempoolne blokk jääb peale valimisi võimule. Alates 1932. aastast on sotsiaaldemokraadid juhtinud riiki 83% ajast.
Samal ajal toimunud kohalikel valimistel jäi ametisse ka sotsiaaldemokraadist Malmö eesti juurtega linnapea Ilmar Reepalu.

Valimistulemus
Kuigi sotsiaaldemokraadid jäid küll 30,9%-ga napilt suurimaks parlamendiparteiks, tegid nad viimati nii kehva tulemuse 1920. aastal. Rootsi ajakirjandus on täna juba kirjutanud, et see tähendab ühe ajastu – sotsiaaldemokraatide domineerimise - lõppu Rootsi poliitikas. Täitumata jäi aga valimiseelsetes küsitluste ennustatu, et sotsid võivad kaotada isegi oma juhtpartei positsiooni.
Paremuselt teise tulemuse tegid praeguse peaministri Fredrik Reinfeldti juhitavad moderaadid, saades 30%-ga oma parima tulemuse omakorda 1914. aastast.
Kolmandaks tõusid esmakordselt 7,2%-ga vasakpoolsesse blokki kuuluvad rohelised, kes tegid oma parima tulemuse partei ajaloos. Neljandad ja viiendad olid parempoolsesse blokki kuuluvad liberaalid 7,1%-ga ja Keskpartei 6,6%-ga.
Valimiste suurima üllatuse pakkus aga esmakordselt parlamenti pääsenud paremäärmuslik partei nimega Rootsi Demokraadid, kogudes 5,7%, mis jättis seljataha isegi parempoolsesse blokki kuuluvad kristlikud demokraadid ja vasakpoolsesse blokki kuuluva Vasakpartei, kes kumbki said 5,6% häältest.

Tulemuste analüüs
Sotsiaaldemokraadid ise peavad oma kehva tulemuse peamiseks põhjuseks, et esmaskordselt riigi ajaloos ei läinud nad valimistele üksi, vaid lõid vasakkoalitsiooni, kuhu kaasasid ka rohelised ja Vasakpartei. Sotsiaaldemokraadid on minevikus alati valitsenud üksi. Kui nad enamust pole saanud, siis on rohelised ja Vasakpartei toetanud vähemusvalitsust. Seekord oleksid nad aga vasakbloki teised liikmed võidu korral valitsusse kaasatud. Koalitsioon tehtigi hirmust, et rohelised vastasel korral liituvad tänu soovile valitsusse pääseda hoopis parempoolse blokiga.
Kuivõrd Rootsi parempoolsed on ka nihkunud suhteliselt tsentrisse, nagu Euroopa parempoolsetel viimasel ajal tavaks, ja nad polnud vimase nelja aasta jooksul heaoluriiki lõhkunud, siis polnud rahva jaoks nende tagasivalimine probleem. Kindlasti tuleb sotsiaaldemokraatide kaotusi otsida ka mitte piisavalt populaarses juhis Mona Sahlinis, kellest oleks saanud riigi esimene naispeaminister, kuid kelle minevikku varjutavad paar skandaali, millest tuntum seotud ministrina riigi krediitkaardi kasutamisega. Peaminister Reinfeldt juhtis Sahlini ees tugevalt peaministrikandidaatide populaarsuse edetabelis, mis on üks moderaatide esinemise tugevuse põhjus. Samas on moderaatide edu taga lisaks veel riigi suhteliselt hea majandusseis ja kuna rahvas soovis valitsuse jätkamist eesotsas praeguse peaministriga, said nad ka lisakohti oma koalitsioonipartnerite arvelt. Rootsi Demokraatide parlamenti pääsemine on seotud viimasel ajal kogu Euroopas leviva trendiga, kus paremäärmuslased saavad majandussurutises immigrantide (ja neile toetuste maksmise) kritiseerimise eest toetust.

Tulevane valitsus
Kuivõrd paremtsentristlikul koalitsioonil jäi enamusest puudu 3 kohta, peavad nad kaasama valitsemisse kas rohelised või Rootsi Demokraadid. Viimast on peaminister Reinfeldt lubanud mitte teha. Rohelised kutsutakse tõenäoliselt kõnelustele, kuid hetkeseisuga ei peeta tõenäoliseks, et nad lähevad, kuna paljud nende valijad ei toetaks seda. Samas on nende juht enne valimisi öelnud, et Rootsi Demokraatide valitsusse pääsemise ärahoidmiseks on nad valmis ise seda kaaluma.

Lõpetuseks
Suhetes Eestiga ei muutu nende valimistulemuste puhul midagi: suhted olid, on ja jäävad väga headeks, sõltumata, kas võimul on vasakpoolsed või parempoolsed. Kuivõrd mitmed Eesti parempoolsed on Rootsi valimistulemuse üle headmeelt avaldanud, kutsun neid järgima oma Rootsi sõsarparteide eeskuju: mitte langetama makse ja muutuma ise ka sotsiaalsemaks. Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks tuleb Rootsi valimistulemustest õppida seda, et ei tasu enne valimisi ennast siduda mõne teise parteiga ehk kas valitsuseparteide või Keskerakonnaga, vaid jätta leeri valimine ikka valimisjärgsesse aega vastavalt valimistulemustele. Kuigi neid situatsioone ei saa päris võrrelda, on see teatud mõttes õpetlik, kuidas Rootsi sotsiaaldemokraadid ennast liialt roheliste ja Vasakpartei külge sidununa kaotasid ise hääli.

Ilmus Äripäevas 22. septembril 2010

Slovakkia kinnitas valimistrende Euroopas

2010-08-13T00:41:00.000-07:00

Pühapäeval toimunud Slovakkia valimistel said võidu valitsevad sotsiaaldemokraadid peaminister Robert Fico juhtimisel, kuid tõenäoliselt jäävad nad opositsiooni. Ehk kordus sama, mis poolteist nädalat varem toimunud Tšehhi ja paljudel muudel viimastel Euroopa valimistel, kus koalitsiooni moodustavad parempoolsed.

Nüüd, kus on sisuliselt läbi saanud Euroopa selle kevadine valimiste maraton, võib teha kokkuvõtteid hetkel valitsevatest trendidest. Kevadel toimunud kuutel valimistel on kahtedel võitnud konservatiivid, kahtedel sotsiaaldemokraadid ja ühel liberaalid. Belgiat on raskem hinnata riigi keerulise riigi- ja valimissüsteemi tõttu, aga võib öelda, et seal võitsid rahvuslased ja sotsiaaldemokraadid. Samas tundub, et kõik juba moodustatud või moodustatavad valitsused tulevad parempoolsed, jällegi välja arvatud Belgia, kus alati on riigisüsteemi tõttu vikerkaarevalitsus, seekord vist küll sotsiaaldemokraadis peaministriga üle mitmekümne aasta. Hollandis küll ei ole veel asjad päris selged, kuid peaminister tuleb igal juhul sealgi parempoolsete hulgast.

Slovakkia valimistulemused ja -teemad
Selge võidu valimistel sai Sotsiaaldemokraatlik Partei Smer, mis tõlkes tähendab suunda. Nad parandasid 6% võrra oma eelmist tulemust, kogudes peaaegu 35% häältest ja 150-st kohast 62. Teiseks tulnud konservatiivne Demokraatlik ja Kristlik Liit jäi kaugele maha, saades vaid 28 kohta, mis on 3 vähem, kui neil eelmises parlamendis oli. Nende liitlased, eelmisel aastal moodustatud teine euroskeptiline konservatiivne partei Vabadus ja Solidaarsus sai 22 ning Kristlik Demokraatlik Liikumine 15 kohta, kes said juurde eelmiste valimistega võrreldes ühe koha. Lisaks said parlamenti veel samuti aasta enne valimisi moodustatud uus ungarlaste partei - tsentristlik Sild ehk Most – Hid 14 kohaga, mis teeb samuti koostööd parempoolsetega, ja Smeri praegune koalitsioonipartner paremäärmuslik Slovakkia Rahvuslik Partei 9 kohaga, kaotades 11 kohta. Tegemist on sõnades tõesti populistliku natsionalistliku parteiga, kes süüdistab Slovakkia hädades peamiselt mustlasi ja ungarlasi. Parlamendist jäid esmakordselt Slovakkia iseseisvusaja jooksul välja endise autoritaarsusele kaldunud pikaaegse peaministri Vladimir Meciari partei Rahvapartei – Demokraatlik Slovakkia Liikumine, mis kuulus seni samuti koalitsiooni. Meciarit on tihti võrreldud ka Edgar Savisaarega. Teine ungarlaste erakond, mis oli ka parlamendis iseseisvusest peale – Ungari Koalitsiooni Partei, ei ületanud samuti 5%-list valimiskünnist.

Valimistel toimuski võitlus parempoolse bloki ja Smeri ning tema toetajate vahel. Smer lubas jätkata heaoluriigi ülesehitamist ning kasutas kampaanias palju seda, et nad tõid Slovakkiasse euro. Parempoolsed, kes muuseas on lubanud alles jätta kõik sotsiaaltoetused, rääkisid majanduse kordategemisest. Kampaaniat mõjutasid ka üleujutused ja ungarlaste temaatika. Teatavasti lubas Ungari uus valitsus kodakondsust kõigile väljaspool Ungarit elavatele ungarlastele, keda Slovakkias on üle 10 protsendi. Fico teatas seepeale, et Slovakkia ungarlased, kes Ungari kodakondsuse võtavad, jäävad ilma Slovakkia omast. Mõlemas riigis toimunud valimised mõjusid ka halvasti kahe riigi suhetele, kuna valimiskampaanias käis kõva vastaspoole mustamine.

Võimalik uus valitsus
Slovakkia president Ivan Gasparovic, kes sai ametisse tänu Smeri toetusele, tegi valitsuse moodustamise ülesande traditsiooniliselt võitnud partei erakonna juhile ehk Ficole. Samas kuna Slovakkias pole rohkem vasakpoolseid parteisid peale Smeri, tundub et valitsuse moodustab siiski konservatiivide liider Iveta Radicova koos ülejäänud 3 oma liitlasparteiga. Smeri partneritest on alles jäänud vaid Slovakkia Rahvuslik Partei.

Valitsev koalitsioon, kuhu kuuluvad sotsiaaldemokraadid koos paremäärmuslaste ja autoritaarsele kalduva Meciari parteiga on Euroopa mõistes kindlasti erandlik. Peamine põhjuse selleks oli, et Ficol ei olnud kellegi muuga koos valitseda. Selle koalitsiooni moodustamine ajas tagajalgadele ka Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES), kes peatas Smeri assotsieerunud liikmestaatuse. Kui peale 2-aastast valitsemist oli näha, et Slovakkia Rahvuslik Partei ei vii ellu oma retoorikat mustlaste osas, vaid kasutas seda populistlikult ainult häälte võitmiseks, võeti ka Smer PES-i tagasi. Üldse tundub, et äärmuslike parteide toetuse kahandamise parim viis on võtta nad koalitsioonipartnerina mõneks ajaks valitsusse, kus nad ei saa oma äärmuslikke lubadusi ellu viia ja kaotavad seetõttu valijate toetuse. Nii juhtus ka Slovakkia Rahvusliku Parteiga, kes on kaotanud üle poole oma toetusest.

Euroopa trendid
Kõikide tänavu toimunud valimiste sisulisteks võitjateks parempoolsed, isegi kui sotsiaaldemokraadid on teinud parima tulemuse. Tundub, et kui 90ndate ja selle sajandi alguse trend oli valida vasakpoolseid, siis nüüd vaatamata sellele, et sotsiaaldemokraate valitakse endiselt palju ja nad võivad olla isegi populaarseim partei, saavad parempoolsed koos partneritega rohkem hääli. Põhjused selles võivad peituda kas sotsiaaldemokraatide pikas valitsemises, nagu näiteks Ungaris ja Suurbritannias, kus rahvas soovib lihtsalt mõnda teist parteid või majanduskriisis ja sellega seoses uute parempoolsete parteide loomises, kes räägivad majandusteemadest ja mis koos vanade paremerakondadega koos saavad lihtsalt rohkem hääli, nagu Tšehhis ja Slovakkias ning ka Hollandis, kus mängis muidugi rolli ka paremäärmusliku Vabaduspartei suur populaarsus, mis on eraldi nähtus. Belgias keerulise riigisüsteemi järgi jällegi raske hinnata, aga võib öelda, et sotsiaaldemokraadid võitsid prantsusekeelsete hulgas ja Belgias ainsana võib see kevad toimunud valimistejärgselt tulla võimule sotsiaaldemokraadist peaminister, küll koalitsioonivalitsuses.

Sotsiaaldemokraadid on peale neid valimisi Euroopa Liidus valitsuste eesotsa jäänud veel vaid Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Sloveenias ja Austrias ning Luksemburgis koalitsioonipartnerina. Nagu mainitud ei ole veel lõplikult selge Slovakkia, Hollandi ning Belgia uus valitsus. Selleks suveks on küll valimismaraton läbi, aga sügisel on tulemas valimised Rootsis ja Lätis, mis võivad muuta trendi, kuna mõlemas võivad võita vasakpoolsed jõud.

Ilmus Eesti Päevalehes 18. juuni 2010 (lühendatult)

Belgias võitsid flaami rahvuslased ja sotsialistid

2010-08-13T00:36:00.000-07:00

Belgia erakorralistel valimistel sai kõige rohkem hääli siiani marginaalne olnud konservatiivne flaami rahvuslaste ja Flandria Vabariigi loomist sooviv separatistlik erakond Uus Flaami Allianss (NVA). Flaami ja vallooni kogukonna peale kokku sai suurimaks jõuks Sotsialistlik blokk, kelle prantsusekeelne sõsarpartei sai Valloonias kõige rohkem hääli.

Valimistulemus ja võimalik uus valitsus
NVA on uus partei, loodud 2001. aastal lagunenud vana flaami rahvuslaste erakonna Rahvaliidu lagunemisel. Nad on mõõdukamad rahvuslased, kui näiteks Flaami Huvi nimeline erakond ja võitsid tänu siiani valitsenud mõõdukate flaami parteide suutmatusele leida viimase 3 aasta jooksul lahendus riigireformile ja seetõttu valiti radikaalsemaid erakondi. 2003. aastal osalesid nad valimistel üksi, saades vaid ühe koha. 3 aastat tagasi toimunud valimistel said nad flaami kristlike demokraatidega valimisliidus olles 5 kohta. Valimisliit aga läks lõhki 2008. aastal ja seega kandideerisid nad oma partei nime all ja edukalt, võites 27 kohta ja saades suurimaks üksikparteiks.

Belgia föderaalriigi valimissüsteemi eripära tõttu, kus Flandrias ja Valloonias on erinevad parteid, ei ole nad aga riigi suurim blokk, kuna neil puudub sõsarpartei Valloonias. Seetõttu tõusis suurimaks jõuks prantsusekeelse Sotsialistliku Partei ja Flaami Sotsialistliku Partei - Erinev kokkuliitmisel moodustuv blokk. Prantsusekeelsed sotsid said juurde 6 kohta ja oma 26 mandaadiga kaotasid vaid ühe kohaga NVA-le, flaami sotsid hoidsid 13 kohaga sisuliselt oma positsiooni, kaotades vaid ühe mandaadi. Belgia traditsiooni kohaselt saab võitnud bloki suurima partei juhist peaminister, kelleks esmakordselt Belgia keele piiri pidi eraldatud parteide ajaloos alates aastast 1981. on prantsusekeelne belglane ehk Sotsialistliku Partei juht Elio di Rupo. Ta oleks ka esimene sotsialistlik peaminister alates 1974. aastast. Loomulikult on aga kõik siiani veel lahtine, sest NVA lõi kaardid täiesti segamini, kuna enne ei ole juhtunud nii, et valimised võidab partei, kellel puudub teises keelekogukonnas sõsarerakond. Valitsuse moodustamisel tekib peamine küsimus, kas seal osaleb NVA ja kui jah, siis kui suuri järeleandmisi on prantsusekeelsed parteid nõus neile tegema.

Teised Flandria parteid sisuliselt kõik kaotasid kohti: siiani peaministri kohta hoidnud Kristlik Demokraatlik ja Flaamlase nimeline konservatiivne erakond kukkusid 25-lt kohalt 17-le, Flaami Liberaalid ja Demokraadid said 13 kohta, kaotades 5 mandaati. Paremäärmuslik ja ka Flandria iseseisvumist toetav Flaami Huvi erakond kaotas samuti 5 kohta, jäädes 12 mandaadi peale ning konservatiivne Dedeckeri Listi nimeline erakond jäi vaid 1 koha peale, kaotades 4 mandaati. Ainsana said ühe koha juurde Flaami rohelised, kellel on nüüd 5 mandaati.
Valloonia poole pealt kaotasid samuti pea kõik teised suured parteid: liberaalne Reformi Liikumine kaotas 5 mandaati, jäädes 18 koha peale; kristlik demokraatlik Humanistlik Demokraatlik Keskus ühe koha, jäädes 9 mandaadi peale ja paremäärmuslik Rahvusrinne jäi üldse välja. Valloonia roheline partei ECOLO säilitas oma 8 mandaati ja parlamenti pääses ka ühe kohaga uus konservatiivne Rahva Partei.

Ilmus Eesti Päevalehes 15. juuni 2010 (lühendatult)

Hollandis võitsid liberaalid ja Vabaduspartei

2010-08-13T00:06:00.000-07:00

Eile lõppenud erakorralistel Hollandi valimistel sai oodatult võidu liberaalne Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei. Napilt jäi teiseks sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Tõenäoliselt on riigi järgmine peaminister liberaalide esimees Mark Rutte.
Valimised toimusid peale seda, kui Tööpartei lahkus kevadel valitsusest seoses vaidlusega Afganistani missiooni jätkamise üle.

Valimistulemus
Valimised esimest korda partei 62-aastases ajaloos võitnud liberaalid said parlamendi 150-st kohast 31, suurendades oma kohtade arvu eelmise korraga võrreldes 9 koha võrra. Teiseks tulnud Tööpartei kaotas neile napilt, saades 30 kohta. Samas kaotasid nad eelmise korraga võrreldes 3 kohta. Valimiste suurimaks võitjaks võib aga hoopis pidada paremäärmuslikku immigrantide-vastast Geert Wildersi juhitavat Vabadusparteid, kes vaatamata sellele, et vahepeal ennustati neile isegi võitu või teist kohta, suutis teha kolmanda tulemuse, kasvatades oma kohtade arvu tervelt 15 võrra 24-ni. Konkurentsitult suurimaks kaotajaks on siiani valitust juhtinud Jan Peter Balkenende Kristlik Demokraatlik Üleskutse, kes kaotas tervelt 20 kohta, jäädes esmakordselt peale antud kujul partei moodustamist 1977. aastal esikolmikust välja, saades vaid 21 kohta. Balkenende astus ka peale valimistulemuste selgumist tagasi ja ta lahkub ka parlamendist.
Veel said parlamenti Sotsialistlik Partei 15 kohaga, kes kaotas eelmise korraga võrreldes 10 kohta, sotsiaalliberaalne Demokraadid 66 erakond 10 kohaga, suurendades oma esindatust 7 koha võrra ning Vasak Roheline erakond samuti 10 kohaga, saades 3 kohta rohkem.
Kuna Hollandis puudub künnis parlamenti pääsemiseks, saavad alati sisse ka spetsiifilised väikeerakonnad, kelle toetus püsib alati suhteliselt sama. Nagu eelmine kord, on ka uues parlamendis esindatud siiani valitsusse kuulunud Kristlik Liit 5 kohaga, kaotades ühe koha. Samuti jäid samade kohtade arvule ka konservatiivne-evangeelne Reformitud Poliitiline Partei 2 koha ja loomaõiguste eest seisev Loomade Partei samuti 2 kohaga. Reformitud Poliitiline Partei näol on tegemist niivõrd konservatiivse kalvinistliku erakonnaga, kes ei tahtnud isegi naisi oma erakonna valimisnimekirjadesse, mistõttu neid anti sellepärast isegi kohtusse, kus nad ka kaotasid, nii et naised said nende nimekirjades kandideerida.

Valimiskampaania ja -teemad
Valimiste peateemaks kujunesid kahe suurima partei: parempoolse - liberaalide ja vasakpoolse - Tööerakonna vahel majandus ja eelarvekärped. Kuigi paremäärmuslased üritasid majandusteemat siduda ka integratsiooniga, nimelt olla üks majandusinstituut arvutanud välja, et immigrandid maksavad Hollandi ühiskonnale 7 miljardit eurot aastat, jäi majandus siiski peateemaks.
Kuivõrd peaministri Kristlike Demokraatide erakonnast oli kõigil sõna otsese mõttes villand, tõusis parempoolsete ideede kaitsjaks seni nende väikevenna staatuses olnud liberaalid, kes suutsid täpsemini tabada rahva meeleolusid ja rääkisid majandusest. Kuigi enne kampaania algust tundus küsitluste põhjal, et esimese parempartei koha võtab endale hoopis paremäärmuslik Vabaduspartei, ei tundunud enamusele inimestest siiski immigratsiooniteemad nii huvi pakkuvat.
Vasakul pool suutsid tööparteilased ennast päästa vahetult enne valimisi juhi vahetamisega. Nimelt oli eelmine juht, valitsuses asepeaminister olnud Wouter Bos ebapopulaarne, mis mõjutas ka partei populaarsust. Uueks esimeheks valiti kevadel populaarne Amsterdami linnapea Job Cohen, kes polnud küll poliitik, vaid pigem ametnik, sest erinevalt näiteks Eesti linnapeadest valitakse Hollandis linnapead konkursil ja kinnitatakse kuninganna poolt. Samas fakt, et tegemist polnud poliitiku, vaid ametnikuga, mõjutas ka Tööpartei populaarsust, kuna Cohen ei tundnud ennast mugavalt ei teledebattides ega ei suutnud ta ka poliitikule omaselt osavalt kõnelda. Seetõttu jäädi ka kohe peale valimisprogrammide avaldamist liberaalidele alla, kuna Tööpartei juht ei suutnud oma programmi piisavalt selgitada. Alles kampaania viimasel kahel nädalal kogemuse kasvades suutis ta erakonna populaarsust tõsta, eriti muutus see veel viimasel 48 tunnil. Üldiselt arvati, et kui valimiskampaania oleks veel natuke kestnud, oleks Tööpartei need ka võitnud, millest annavad ka tunnistust valimistulemused, kuna nädal enne valimis arvamusküsitlustes olnud 5%-line vahe liberaalidega muutus valimispäeval vaid 1%-liseks.
Valimiskampaania peateema oli majandus. Kuna kõik parteid toetasid eelarvekärpeid, oli küsimus tehnikas: kui ruttu ja kui suures ulatuses peaks neid läbi viidama. Liberaalid olid radikaalsed ja ütlesid, et nemad kärbivad 4 aastaga eelarves avalikke kulutusi 20% ehk 45 miljardi euro võrra, millega nad said ka noorte toetuse, kes soovisid kärped ära teha praegu ja mitte jätta neid tulevikuks, kui nad ise juba tööl käivad. Samuti soovisid liberaalid hoida kokku tervishoiukuludest. Tööpartei oli ettevaatlikum ja lubas pigem suurendada kõrgepalgaliste makse ja kinnisvara laenuintresside tagasimaksete lõpetamist laenu suuruse põhiselt (ehk mida suurem laen, seda rohkem saad raha tagasi), samuti ka loobuma näiteks uute hävituslennukite ostust ja raha pidi nende arvates tulema ka pensioniea tõstmisest 65-lt aastalt 67-le. Tervishoiu- ja muudest sotsiaalkuludest ei soovinud Tööpartei aga kokku hoida. Tõenäoliselt viimaste päevade toetus Tööparteile tuligi hirmust, et liberaalide reformikava on liiga radikaalne.

Võimalik uus valitsus
Kuivõrd valimised võitsid liberaalid, on nende karismaatiline esimees ka valitsuse moodustaja. Variante on reaalselt kolm. Üks variant on nn Violetne+ valitsus, kuhu kuuluksid liberaalid, Tööpartei, sotsiaalliberaalne D66 pluss rohelised. Samas on liberaalid ise enne valimisi öelnud, et sooviksid pigem moodustada paremvalitsust, kuhu siis võiksid kuuluda lisaks neile veel kristlikud demokraadid ja Vabaduspartei. Komistuskiviks võib saada aga Wildersi juhitav paremäärmuslik partei, kellega suurelt hävinud kristlike demokraatide osad liikmed eelistaksid mitte koos valitseda. See oleks esmakordne, kui Vabaduspartei pääseks Hollandis valitsusse. Tööpartei on ka ainsana välistanud nendega koos valitsuse moodustamise. Samas ei saa ka välistada, et tekib hoopis nö suur koalitsioon liberaalide, Tööpartei ja kristlike demokraatide vahel. Selle variandi puhul sõltub kõik aga jälle kristlikest demokraatidest, kes võib-olla soovivad hoopis jääda opositsiooni oma suure kaotuse tõttu, et seal populaarsust koguda.

Ilmus Eesti Päevalehes 11. juuni 2010 (lühendatult)

Tšehhi valimised: võitja jääb opositsiooni

2010-08-12T23:53:00.000-07:00

Eelmisel nädalal toimunud Tsehhi Alamkoja valimised võitsid küll
sotsiaaldemokraadid, kuid kuna neil ei ole partnerit, kellega saaks
moodustada enamuse, tulevad võimule hoopis parempoolsed eesotsas
konservatiivse Kodanike Demokraatia Parteiga (ODS).

Valimistulemused

Sotsiaaldemokraadid said parlamendi 200 kohast 56. Kuigi nad tegid parima
tulemuse, kaotasid nad ometigi võrreldes eelmise korraga, kui jäädi
teiseks. Vahetult enne valimisi näitasid arvamusküsitlused, et
sotsiaaldemokraadid võidavad võimsamalt, ent tulemus kujunes ometigi väga
nõrgaks. Selle põhjused võivad peituda tugevas, ent ebapopulaarses juhis,
endises peaministris Jiri Paroubekis ja selles, et kogu kampaania oli vaid
temale suunatud. Sotsiaaldemokraatide toetus Tsehhis on peamiselt
väljaspool Prahat ja üle 40 aastaste inimeste hulgas, kellele nende
kampaania oli ka suunatud. Noorte hulgas on nad ebapopulaarsed, kuna
Paroubek olla kunagi peaministrina ära keelanud noorte peo, millel küll
polnud toimumisluba. Nii näiteks tegid ka seekord noored kunstnikud
sotside vastast kampaaniat, kuigi tekkis küsimus, et kes selle kinni
maksis. Lisaks üritasid parempoolsed näidata, et kõik vasakpoolsed on
kommunistid ja samuti kasutati Kreeka võlakriisi selleks, et valetada, et
vasakpoolsed on selle põhjustanud (kuigi tegelikult põhjustas kriisi
Kreeka eelmine parempoolne valitsus, lihtsalt praegu üritavad olukorda
lahendada Kreeka vasakpoolsed). Nii et nagu Eestiski, kus võitja
Keskerakond on jäänud opositsiooni, kuna kellegiga pole moodustada
valitsust, juhtus sama Tshehhiski.

Eelmiste valimiste võitja ODS, kes nüüd jäi napilt teiseks 53 kohaga,
kaotas samuti võimsalt võrreldes eelmise korraga. Mäletatavasti läksid
eelmistel valimised Euroopa parlamentaarsessse ajalukku sellega, et
parempoolne (ODS, kristlikud demokraadid ja rohelised) ja vasakpoolne
(sotsiaaldemokraadid ja kommunistid) blokk said võrdselt kohti
parlamendis. Kuna president Vaclav Klaus on parempoolne, nimetas ta
peaministriks oma liitlase Miroslav Topolaneki, kes lahendas olukorra
vasakult tiivalt saadikute ülesostmisega, mis küll aga ei toonud
stabiilset valitsust, nii et viimase aasta jooksul valitses Tsehhit
parteitutest koosnev üleminekuvalitsus. Ehkki erakorralised valimised
pidid toimuma tegelikult juba pool aastat tagasi, siis ühe parteitu
parlamendiliikme kaebuse peale tema õiguste rikkumisest viis Tsehhi
Konstitutsioonikohtu otsuseni, et valimised peavad toimuma korralistena.
Tegemist on ka Euroopa ajaloos suhteliselt pretsedenditu juhtumiga, kus
kohus ei luba valimiste toimumist.

Seekordsed tulemused kujunesid aga kahele suurele parteile kaotuseks
vahetult enne valimisi loodud kahe uue partei tugeva esinemise tõttu.
Neist kolmanda tulemuse 41 kohaga tegi aasta tagasi loodud erakond TOP09
ehk Traditsioon Vastutus Heaolu, mille esimees on üle-eelmises
parempoolses Topolaneki valitsuses olnud roheliste poolt nimetatud
välisminister, aadlipäritolu Karel Schwarzenberg. Partei loodi kristlikest
demokraatidest lahkunud inimeste põhjal ja seda toetab ka parteitute
linnapeade organisatsioon. Partei tegelikulks juhiks peetakse kristlike
demokraatide endist juhti Miroslav Kalousekit. Partei võitis valimised
Prahas, kus on alati võitnud ODS.

Viienda tulemuse 24 kohaga tegi vahetult enne valimisi uuesti ellu
äratatud partei nimega Avalikud Asjad, kui värvati esimeheks tuntud
ajakirjanik Radek John. Partei, mille uuesti-tekkelugu meenutab natuke
meie ResPublicat, rõhus uudsusele ja korruptsioonivastususele. Saatuse
irooniana selgus aga, et ajakirjanikust juhil endal oli probleeme
korruptsiooniga. Väidetavalt saanud partei loomist toetanud ärimehed aru,
et ODS on kaotanud populaarsuse Prahas ja selleks aitasid partei
elluäratamisele kaasa, kuna see oli keskendnud vaid pealinnale. Partei
auks tuleb öelda, et nad tõid poliitikasse palju naisi. Küll aga on
kritiseeritud, et partei loomist toetanud turvaärimehest võib saada
siseminister.

Neljanda tulemuse 26 kohaga teinud kommunistid pidid esmakordselt peale
kommunismi kokkulangemist kolmanda koha loovutama. Tsehhi Kommunistlik
Partei on ainus tugev Ida-Euroopa kommunistlik partei, olles muuseas
vahepeal isegi tülis Lääne-Euroopa kommunistidega, kuna ei nõustunud
stalinismi hukka mõistma.

Teised erakonnad, kes eelmised parlamendis olid: rohelised ja kristlikud
demokraadid ei ületanud seekord valimiskünnist. Kristlike demokraatide
jaoks oli see esmakordne peale kommunismi kokkulangemist.

Uus koalitsioon

Kohe peale valimistulemuste selgumist oli selge, et koalitsiooni
moodustavad 3 parempoolset parteid. Küsimus oli vaid, kas tulemas kolmest
parteist koosnev enamusvalitsus või vähemusvalitsus koos kolmanda partei
toetusega. Kuna kaks suuremat paremparteid ei nõustunud
vähemusvalitsusega, on koalitsiooniga sunnitud liituma ka Avalikud Asjad.
Uuel koalitsioonil on kokku 118 kohta. Peaministriks saab esialgse
kokkuleppe kohaselt ODS-i liider Petr Necas. Kuigi veel lõplikku
kokkulepet valitsuse moodustamiseks pole, on pooled ometi sõlminud
deklaratsiooni valitsuse moodustamiseks ja president Klaus tegi Necasele
reedel ka ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Valitsuse programmi
loomiseks on moodustatud seitse ekspertrühma. Kokku on lepitud, et
valitsuse peamised prioriteed on fiskaaldistsipliin ja võitlus
korruptsiooniga. Koalitsioon loodetakse modustada kuu ajaga.

Sotsiaaldemokraatide liider Paroubek astus kohe peale valimistulemuste
selgumist tagasi ja ajutiseks juhiks on nimetatud endine rahandmusminister
Bohuslav Sobotka. Sügisel kokkutulev sotsiaaldemokraatide kongress valib
uue juhi. Teiseks kandidaadiks peetakse ka Lõuna-Moraavia kuberneri Michal
Hasekit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nagu Suurbritannia, Ungari, siis nüüd ka
Tsehhi tulemused näitavad Euroopas valitsevat trendi: parempoolsed on
võidulainel. Kõik kolm võitnud paremparteid on väga konservatiivsed,
moodustasid ju Tsehhi ja Briti konservatiivid Europarlamendis ka eraldi
rühma, kuna peavoolu konservatiivid olid liiga Euroopa-meelsed.

Ilmus Eesti Päevalehes 7. juunil 2010 (lühendatult)

Briti valimised: kes siis võitsid ja kes kaotasid?

2010-08-12T23:44:00.000-07:00

Suurbritannias on võimul esimene koalitsioonivalitsus pärast II maailmasõda. Kuidas see juhtus ja kes on võitjad, kes kaotajad?

Nüüd, kus Suurbritannias on moodustunud esmakordselt koalitsioonivalitsus, konservatiivide (tooride) ja liberaaldemokraatide (libdemmide) vahel, ja samuti on esmakordselt peale 1974. aastat lõppenud valimised patiseisuga, on õige aeg analüüsida, kuidas asjaolud nõnda kujunesid.

Valimistulemused
Kuigi David Cameroni konservatiivid võitsid valimised, ei saanud nad enamust. Tööpartei (leiboristid) küll kaotas neile, kuid vähem, kui arvati. Pikalt arvamusküsitlustes juhtinud konservatiivide jaoks oli nende tulemus pettumus, arvestades, et leiboristid olid võimul olnud 13 aastat järjest ja vahepeal ülimalt ebapopulaarsed. Vahetult enne valimis tehtud küsitlustes olid nad pidevalt 3. kohal.

Pettunud olid ka liberaaldemokraadid, kelle toetusprotsendi juhi Nick Cleggi esmakordselt toimunud teledebatid lakke tõstsid. Partei lootis hõivata protsentides teise koha või vähemalt saada eelmisest korrast enam mandaate. Liberaaldemokraatide õnnetuseks sai Briti majoritaarne valimissüsteem, mis tõi neile 23% häälte eest 57 kohta, kaotades 5 kohta, samal ajal kui näiteks leiboristid said 29% ja 258 kohta.

Leiboristid tegid lõppeks suhteliselt viisaka tulemuse, hoides Alamkojas ära konservatiivide enamuse. Parlamendivalimistega samaaegselt toimunud kohalikel valimistel olid üllatuslikult edukaimad just leiboristid, võites näiteks Liverpooli tagasi libdemmidelt.

Väikeparteid jäid enam-vähem samadele numbritele, mis on ka loogiline, kuna peamiselt regioonide (kui Wales'i, Šotimaad ja Põhja-Iirimaad võib nii nimetada) rahvuslikel väikeparteidel on suhteliselt kindel valijaskond. Siin muutus vaid see, et esimest korda said esindatuse roheliste ja Põhja-Iirimaa mõõdukam liberaaldemokraatidega seotud parempartei, kes röövis koha nende käremeelse parempartei liidrilt.

Parlamendist jäid seegi kord välja eurovalimistel koguni tulemuse teinud Iseseisvuspartei ja ka Europarlamendis esindatud fashistlike sugemetega BNP. Iseseisvuspartei kandideeris ainsa üleriigilise partei esindajana Alamkoja esimehe vastu, ehkki traditsioonide kohaselt seda ei tehata, kuid ei suutnud kolmandast kohast enam, kaotades kohaliku partei esindajale.

Uus valitsus
Peale valimistulemusi oli selge, et sisuliselt ainuke töötav valitsus saaks olla kas konservatiivide koalitsioon liberaaldemokraatidega. Kõne alla oleks tulnud ka konservatiivide vähemusvalitsus. Libdemmide koalitsioon leiboristidega oleks reaalne olnud vaid, kui kahe peale oleks saavutatud enamus, mida neil ei olnud. Valitsemine oleks teoreetiliselt olnud võimalik ka neil kahepeale koos regioonide rahvuslike sotsiaaldemokraatlike väikeparteidega, kellest Põhja-iirimaa Sotsiaaldemokraatlik ja Tööpartei on ametlikult seotud Tööparteiga ja rohelistega, kuid see variant tundus algusest peale ebatõenäoline.

Nick Clegg eelistas koalitsiooni tooridega, olles oma eelnevas karjääris töötanud konservatiivist voliniku Leon Brittani jaoks Euroopas. Clegg ütles seetõttu ka kohe peale valimisi välja, et esimesena peaksid saama valitsuse moodustamise õiguse konservatiivid, kui samas oleks enamuseta parlamendi puhul just Brownil olnud õigus üritada esimest korda.

Kuna tundus, et liberaaldemokraatide ja konservatiivide läbirääkimised on patiseisus, otsustas Brown veel viimast korda üritada leiboriste valitsusse tuua ja teatas oma tagasiastumisest Tööpartei esimehe kohalt. See mõjus: päevaga leppisid toorid liberaaldemokraatidega kokku ja Brown pidi tagasi astuma ka peaministri kohalt. Libdemmid said vastu 5 ehk neljandik ministrikohtadest ja lisaks ka muid positsioone, kokku 20. See on hea saavutus, arvestades, et vahepealset plaanid, mille kohaselt liberaaldemokraadid ei olekski valitsusega liitunud, vaid hoopis toetaksid neid hääletustel. Leiboristid polnud kokkuleppest libdemmidega "iga hinna eest" huvitatud. Esiteks nõudsid liberaaldemokraadid liiga palju, teiseks kartsid paljud leiboristidest parlamendisaadikud, et briti valijad, kes pole harjunud enamuseta parlamendiga, võtaks seda kui "kaotajate koalitsiooni".

Niisiis, said britid endale koalitsioonivalitsuse, kuid millest loobusid toorid ja millest libdemmid?
Liberaaldemokraatidel on seda koalitsiooni raske oma püsivalijatele selgitada, kuna teatavasti on see partei moodustunud ju kunagisest viigide ehk liberaalide parteist ja Tööparteist eraldunud sotsiaaldemokraatlikust erakonnast, mida tuleks pigem siiski vasak-tsentristlikuks pidada. Kui vaadata, millest nad loobusid, on need päris muljetavaldavad järelandmised: esiteks, Briti Euroopa-meelseim erakond loobus euro nõudest (seda oleks muidugi olnud võimatu saada niikuinii, aga märgina on see tugev) ja teiseks samuti nõustusid nad referendumiga iga uue Euroopa lepingu puhul, millega toimub mingite siseriiklike õiguste ülekandumine Euroopa Liidule. Kolmandaks, peavad libdemmid toetama eelarvekulude kärpimist, mis ei ole populaarne liberaaldemokraatide vasakpoolsete valijate hulgas, nagu ka ülempiiri seadmist immigratsioonile väljastpoolt EL-i.

Toorid seevastu nõustusid referendumiga valimisseaduse muutmiseks, mille aega ei ole küll veel määratud. Samuti 5aastase parlamendiga, nii et järgmised valimised toimuvad igal juhul 2015, mis ei luba Cameronil erakorralisi valimisi esile kutsuda, kui konservatiivide populaarsus kasvab.

Perspektiiv ja mõju Eestile, mõju Euroopale?
Kuigi täna valitseb konservatiivide ja libdemmide hulgas rõõmupidu, on selle valitsuse püsimine järgmisel viiel aastal ebatõenäoline. Esiteks, libdemmid on loobunud liiga paljudest oma nö põhilubadustest, mida on neil raske seletada oma valijaskonnale ja ka oma tooride-vaenulikele parlamendiliikmetele. Juba praeguseks on osa nende vabatahtlikke lahkunud Tööparteisse. Teiseks, euroskeptiliste tooride hulgas on ka palju äärmuslikke konservatiivse kes peavad libdemme veelgi hullemaks kui leiboriste ja kes võivad ka hakata tekitama vastuolusid tooride sees. Sama võivad tegema hakata ka euroskeptikud, kui valitsus hakkab muutuma liiga Euroopa-meelseks.

Samas käivad ka kõlakad, et Cameron võib Europarlamendis viia toorid tagasi Euroopa Rahvaparteisse, kust ta nad eelmine aasta ära tõi liitu koos Ida-Euroopa ja Itaalia kahtlaste natsionalistlike väikeparteidega, mille eest teda on ka Suurbritannias kõvasti kritiseeritud. Huvitav saabki olema näha, kuidas siiani ülimalt euroskeptilised konservatiivid suudavad Euroopas hakkama saada. See ei olnud kindlasti probleem opositsioonis olles, kuid valitsuses peab käituma teistmoodi. Mart Laari kommentaar, et leiboristid on oma tegudes olnud euroskeptilisemad kui konservatiivid, on selles mõttes ebaadekvaatne, et konservatiivid on 13 aastat olnud opositsioonis ja vaid sõimanud EL-i, leiboristid reaalselt valitsesid sel ajal, kuigi brittidele omaselt ikka mõningase euroskeptitsismiga. Leiboristid on siiski üldjoontes Euroopa-meelne erakond, erinevalt konservatiividest. Suhetes Eestiga ei muutu võimuvahetusega tõenäoliselt midagi: suhted olid, on ja jäävad väga heaks.

Leiboristid seevastu on peale 13 aastat opositsioonis. Sügisel valivad leiborid omale uue esimehe, kes tuleb tõenäoliselt vendade Milibandide hulgast. Esimehe kampaania algas Browni tagasiastumisega parteijuhi kohalt, täna teatas ka eelmine välisminister David Miliband, et kandideeribki esimeheks.

Ilmus Eesti Päevaleht Online's 14. mai 2010

Prantsuse sotside kongressi 3. päev

2008-11-16T08:39:00.000-08:00

Öösel toimunud läbirääkimiste kokkuvõte
Hollande pakkus läbirääkimiste alguses, et lähtuda Royali programmist ja leida sellest tulenevalt kompromiss. Teised aga leidsid , et vahed on ikka liiga suured, isegi peale Royali järelandmisi. Teisel koosolekul pakkus Hollande, et kas oleks võimalik leida kompromiss mõne teise programmi ümber, kuid ei leitud ka siin kompromissi. Royal ja Hamon teatasid seepeale, et kandideerivad mõlemad erakonna juhiks. Aubry teatab seda tõenäoliselt pühapäeval.

Erinevate programmi esitajate/esindajate kommentaarid:
Delanoe: Mul on kahju, et me ei leidnud kompromissi ja mul on kahju, et me ei suutnud Hamoni/Aubryga leida ühist kandidaati. Kuid meie ei esita oma kandidaati, kuna toetame ideoloogiat, mitte inimest.
Kommentaariks niipalju, et Delanoe ei esitanud oma kandidatuuri, kuna ta sai valimistel liiga vähe hääli ja kaotas ka Royalile. Ta jättis oma inimestele nüüd valiku vabaks, kuigi ütles, et tal on kahju, et Aubryga ei jõudnud kokkuleppele. Öösel olevat olnud veel variant, et Aubry loobub Delanoe kasuks, kuid lõpuks ei tulnud sellest midagi välja.
Hamoni esindaja põhjendas, miks nemad ei saanud loobuda oma programmist, millele järgnesid põhjendused (peamiselt väga vasakpoolsed :) ning samuti ütles ta, et nemad ei aktsepteeri koostööd Modemiga.
Aubry esindaja: Meil oli Delanoega kokkulepe programmi osas, kuid ei leidnud ühisekandidaati ja seepärast Aubry ikka kandideerib erakonna juhiks.
Royali esindaja sõnul ei ole erinevused üldse suured, v.a Hamoni programm ja neile sisuliselt ei esitatud ühtegi parandusettepanekut ja näib, et küsimus on isikus ja on kahju, et ei tahetudki kokku leppida. Esindaja sai suure pahameele osaliseks, kui ta teatas, et on pettunud endises peaministris Michel Rocardis, kes toetas Aubryd.

Kandidaatide kõned:
Aubry: me ei ole kellegi konkreetse inimese vastu (vihje Royalile). Ma jään siia parteisse vaatamata, kas kaotan või võidan. Me jõudsime kokkuleppele ühises tekstis koos Delanoe ja Hamoniga, kuid me pole sellele allakirjutanud, kuna olid inimlikud erinevused (ehk ei jõudnud kokkuleppele kandidaadis). Kutsun parteid ühtsusele peale valimistulemust, sõltumata kes võidab.
Järgnes väga pikk ja maruline aplaus ning karjuti „Martine“.
Hamon: Parteiliikmed on öelnud selgelt, et tahavad, et partei jääks vasakule ja et ta uueneks. Euroopa sotsiaaldemokraatias üldiselt on kriis. Miks ma arvan, et koostöö Modemiga on ohtlik? Mis on Bayrou vastus finantskriisile? Me ei saa olla ühes valitsuse liberaalsete ministritega. Huvitav võrdlus oli Obamaga: Prantsusmaal ei saaks võimalik olla mustanahaline noor president, kuna peab esmalt saama vanaks ja näitama ette valgeid "käppasid", et olla siin poliitikaeliidis. Siin on küll õigus kõigil valida, kuid pole kõigil õigust olla valitav. Lõbus hetk oli, kui selgus, et tal pole kõne viimast lehte.
Järgnes tugev, kuid nõrgem aplaus kui Aubryle.
Royal: Nüüd on sõna erakonnaliikmetel, kes otsustavad. Vajan sind, Bertrand (Delanoe), kui osutun valituks ja ka sind, Francois (Holland, tema ex-mees).
Ta lubas peale valimist olla kohe ametiühingutega tänaval (vist on jälle mingi streik tulemas! Hetkel streigib Air France, nii et osa väliskülalisi ei saanudki tulla ja osa ei tea, kuidas nad minema saavad). Seejärel rääkis ta pikalt finatskriisi lahendustest ja kuidas Reagan-Thatcher on oma aja ära elanud ja praegu ongi nende ideoloogia kriis.
Üldiselt võiks öelda, et ta kõne läks paremini kui eile: vähem vahelehüüdeid (ainult, kui ta muutus liiga klišeelikuks), rohkem aplausi jne.

Kõikide kõnedega käis kaasas ka oma programmi kiitmine (mis olid suhteliselt sarnased, v.a Hamon) ja Sarkozy kritiseerimine ning ütlemine, et partei peab uuenema.

Kokkuvõte
Lühiiseloomustuseks veel kolme kandidaadi erinevused: Royal on pragmaatik, kes soovib partei tuua tagasi nö suurde mängu valimisvõidu pärast, isegi, kui selleks peaks liberaalidega kokku leppima. Teised kaks toetavad rohkem traditsioonilisi sotsiaaldemokraatlikke väärtusi, lisaks ka tugevat riigi regulatsiooni, isegi, kui see ei too valimisvõitu. Hamon on Aubryga võrreldes veel rohkem vasakpoolsem, samuti on ta euroskeptilisem – kuulus ta ju samuti EL-i konstitutsiooni vastaste hulka. Tema seisukoht on, et kui Euroopa pole piisavalt sotsiaalne, siis pole teda vaja.

Neljapäeval on hääletuse esimene voor ja reedel kahe rohkem hääli saanud kandidaadi vahel teine, kui keegi ei saa esimeses voorus 50%. Üldiselt arvatakse, et võidab Royal, kuid Aubryl on ka head võimalused, kui Hamoni ja Delanoe toetajad tema seljataha koonduvad.
Aubry oleks ka kompromissvalik, mille puhul partei ei lõhene, kuna ta rahuldaks mõlemaid pooli ja see oleks tagasiminek partei põhiväärtuste juurde; Hamon oleks sama, kuid palju radikaalsemalt, mis ei sobiks Royali toetajatele. Vasakpoolsetel on jälle raske aktsepteerida Royali tsentristlikku lähenemist ja flirtimist Modemiga.

Prantsuse sotside kongressi 2. päev

2008-11-15T03:05:00.000-08:00

Delanoe kõne
Teise päeva esimene oluline sündmus oli ühe juhikandidaadi Delanoe kõne, mille 1. osa oli jällegi pühendatud muidugi finatskriisile ja ka ühtsuse säilitamisele, et kaotajad aktepteeriksid enamust. Teine osa oli pühendatud Euroopa valimistele. Samuti rõhutas ta ametiühingute olulisust. Suur osa kõnest oli pühendatud ka küsimusele, keda kaasata koostöösse ja ettepanek, et parempoolseid mitte kaasata (kelle all ta pidas tõenäoliselt silmas Bayrou’d), kutsus esile suurima aplausi. Ta jätkas samuti, et tema saavutatud 25% on edaspidi partei käsutuses ja ta ei pea end selle kongressi suurimaks kaotajaks, vaid et kaotajad on Sarkozy ja Bayrou. Tema kõne huvitavamaks osaks võibki pidada seda, et kui enne kongressi arvati, et Delanoe on Modemiga koostöö osas ettevaatlikult positiivne, siis nüüd oli ta selgelt oma seisukohta muutunud ja liikunud Aubry/Hamoni lähedastele seisukohtadele.

Selleks hetkeks oli rahvas juba üles köetud ja järgnevatel kõnedel, vastavalt kumba leeri kõneleja toetas, oli kõva poolt ja vastu aplaus-kisa jne. Samuti liikusid kõnelejad oma seisukohtades kasvõi näiteks Modemiga koostöö osas ainult karmimaks: paljude arvates ei tohiks Bayrouga üldse mingit tegemist teha, vaid tuleb teha selge vahe parem- ja vasakpoolsete vahel. Vasakpoolsete sõnul nad ei soovi saada parempoolset peaministrit (diil Royali ja Bayrou vahel on väidetavalt selline, et kui Royal saab presidendiks, siis Bayroust saab peaminister). Paremini tundusid ennast olema mobiliseerinud just vasakpoolsete toetajad, kes omadele plaksutasid kõvasti ja kes olid ka üldiselt paremad oraatorid.

Partei välissekretär Pierre Moscovici, kes on Delanoe-Royali toetaja, kõnest võiks välja tuua selle, et ta siiani vist ainsana mainis Venemaad oma kõnes, mida ta nimetas autoritaarseks riigiks. Royaliga koos programmi eelnõu esitanud Gerard Collomb rääkis jälle partei ühtsusest.

Utopistide esindaja peamine mure oli, et Sarkozy tahab kriminaliseerida ilma paberita inimeste viibimise riigis, keda on kokku 300.000. Nad liitusid vasakpoolsete programmiga.

Partei endise juhi ja peaministri Laurent Fabiuse sõnul on Modem sotsidest ikkagi piisavalt erinev, et nendega mitte koostööd teha. Sarkozy pidi tema sõnul olema küll välismaal reguleerimise ehk riigi sekkumise pooldaja, kuid mitte Prantsusmaal. Samuti süüdistas ta Sarkozyd veelkord autoritaarsuses: "See on esimest korda, kui meil on presidendi valitsus." Kõne lõpuks tegi ta marulise aplausi saatel ettepaneku Hamonile ja Delanoele, et nad teeksid koos programmi, kuna nende vaated on lähedased.

Royali kõne
Royali saabumine sai marulise aplausi osaliseks, kuid juba kõne alguses üritada tal takistada rääkimast jõulise karjumisega, kui ta rääkis partei ühtsuse vajalikkusest. Samas sai tema kõne ka kõige rohkemate aplauside osaliseks. Ta kõne üldiselt oli tõeliselt sotsiaaldemokraatlik, käies läbi kogu ideoloogia põhipunktid. Samuti ütles ta, et selleks, et olla ühiskonnas relevantne, peab koostööd tegema teiste jõududega, mis oli selge vihje Bayroule. Samuti rõhutas Royal, et tema võitis programmivalimised ja et kõik seda teadvustaksid.
Royali kõne kõige olulisem punkt oli, et kuna tema koostöösoov Modemiga on saanud suure kriitika osaliseks ja seda tuuakse kui põhilist argumenti temaga koostöötamise vastu, tegi ta ettepaneku, et seda küsida otse liikmetelt, kas teha koostööd või mitte. Siia juurde ta lisas kohe, et 2007. aasta presidendivalimistel oldi koos vasakpoolsetega, kuid peab mõtlema ka inimestele, kes ei kuulu kuhugi parteisse, kuid kes toetavad Prantsuse Vabariigi ideaale ja et ainult nii on võimalik parteid suureks teha. Seejärel kiitis ta kõike, mida sotsid teinud on, sh Martine Aubbryd 35tunnise töönädala kehtestamise eest. Lõpetuseks ütles Royal, et sotsid veel tõusevad ja tõmbas otsese paralleeli sotside ja 1789. aasta revolutsionääride vahele, mis mõnedele (tõenäoliselt vasakpoolsed) saalis ei meeldinud.Royal on suhteliselt keskpärane kõneleja ja tema kõnedes puudub väga suur konkreetsus – need on laialivalguvad, mis on ka arusaadav, kuna ta tahab meeldima laiemale publikule, mitte ainult sotsidele. Kuid ta jätab laval meeldiva mulje ja naeratab koguaeg.

Aubry kõne
Aubry sõnul on kõige olulisem, et partei peab jääma ühtseks. Võrreldes Sarkozy parteiga on sotsid demokraatlikud. Aubry arvates on praegune finantskriis selge liberalismi kriis, mis nüüd tuleb asendada sotsialismiga (sotsiaaldemokraatiaga meie mõistes). Sarkozy on kaks aastat olnud sisuliselt liberaal ja ei ole kuidagi ära hoidnud finantskriisi. Tema vastutab selle eest. Aga selle asemel ta tahab hoopis viia läbi parempoolseid reforme, nt üritada tagasi tuua lühiajalised töölepingud, ta soodustab tarbimist ja tahab tõsta pensioniiga. Aubry sõnul peavad sotsid sellele pakkuma alternatiivi.
Huvitav oli, et maailmapoliitika probleemididest lühidalt rääkides mainis ta ka Gruusia-Vene sõda.
Aubry sõnul näitas hääletus, et sotsid peavad pöörduma vasakule – sotsid eksisteerivad vaid tänu sellele, nad on vasakul. Sotsid peavad jääma oma väärtuste juurde ja siiani on lähtutud liiga palju küsitlustest. Sotsid ei soovi mitte turgu, vaid õnnelikult elavat ühiskonda. Peab parteid uuendama, kaitsma avalikke teenuseid, pakkuma lahendusi ja koostööd tegema ametiühingutega, peab olema jõuline.
Praegu on tõusuteel natsionalism ja immigrantide-vastasus. Aubry tegi ettepaneku, et järgmistel kohalikel valimistel saaksid immigrandid hääletada.
Aubry tunnistas samuti sotside tehtud vigu. Royali kohta ütles ta, et peab leidma konsensusprogrammi, kuid ei saa kõigi tema seisukohtadega nõustuda. Royal ütles, et teda tuleb austada, kuid tuleb austada ka Aubry toetajaid. Modemi näol on tegemist parempoolsetega, kuid sotsid teevad liite vaid vasakpoolsetega. Kui aga Modem nõustub kõigi sotside nõudmistega, siis võib nendega liituda, kuid sotsid kompromisse ei tee. Oluline, mis eristab Aubryd Hamonist, on see, et ta on pro-EU, mida ta ka selgelt ütles. Aubry sõnul peab praegu valima kaptenit parteile ja unustama 2012 presidendivalimised. Partei peab säilitama ühtsuse hoolimata üksteise arvamusest, millele järgnes buu. Lõpetuseks: küll leitakse konsensus!
Aubry kõnelejana oli väga jõuline, kuid ei naerata kordagi. Kõned on sisukad, isegi, kui nendes kõigega ei nõustu. Kui alguses oli vähe aplause, siis lõpus tuli neid rohkem ja lõpp oli väga võimas. Lisaks tundusid aplausid tulevat spontaanselt, mitte ei olnud organiseeritud, nagu Royali puhul.

Õhtul kohtusid erinevad osapooled läbirääkimisteka, mis toimusid öö läbi.

Prantsuse sotside kongressi 1. päev

2008-11-15T03:02:00.000-08:00

Alustuseks soovitan üle lugeda mu eelmise sissekande, kuna olen seda täiendanud.

Hollande'i kõne

Kongressi esimese päeva peasündmuseks oli kindlasti partei praeguse juhi Francois Hollandi kõne.

Ta alustas oma kõnet finantskriisist rääkimisega ja sotside lahenduste pakkumisega. Seejärel liikus ta edasi Sarkozy kritiseerimisega, et isegi USA (president Bushi näol) on eraldanud 700 miljardit riigi poolt, kuid Sarkozy ei ole midagi teinud. Samas on Sarkozy oma kõnedes olnud sots – ta lubas tõsta makse, kuid on hoopis neid langetanud. Sarkozyd kritiseeriti ka selle eest, et ta tahab jätkata oma Euroopa Liidu eesistujana olemist – see on tulnud tema peetud kõnest Euroopa Parlamendis, miskohal tahan kindlasti Hollande’iga nõustuda. Samuti keskendus Hollande ka järgmistele Europarlamendivalimistele. Sarkozy sai veel kritiseerida selle eest, et on riiki juhtinud autoritaarselt ja ta isegi ei tea oma valitsusliikmeid nimeliselt ja peaminister ei otsusta midagi.

Hollande kiitis Obamat, kes algusest peale oli Iraagi sõja vastu. Hollande rõhutas ka roheliste ja vasakpoolsete koostöö olulisust, samas ei öelnud ta selget seisukohta, kui tihedalt peaks Modemiga koostööd tegema, kuid tema arvates kindlasti peab.

Partei jagunemisest välja tulekuks ütles ta, et võitja ehk siis Royal peab pakkuma lahenduse uue kompromiss-programmi osas ja teistel õigus seejärel pakkuda oma lahendusi.

Tema ja paljude teiste kõnedest rõhutati, et partei peab säilitama ühtsuse.

Teistest olulistest sõnavõttudest võiks välja tuua ökoloogide programmi esindaja sõnavõtu, kes teatas, et nad toetavad Royali. Nende toetus oli teatavasti küll vaid 1,5%, aga märgina on see oluline sellegipoolest oluline. Muud sõnavõtud olid siis vastava kandidaadi toetuseks või teemal, kas Bayrou’ga tasub koostööd teha või mitte ehk kas partei peaks olema vasak-tsentristlik või vasakpoolene. Huvitav oli ka, et Obama käis väga paljudest kõnedest läbi ja temalt oodatakse väga palju. Muidugi kritiseeriti ka pea igas kõnes Sarkozyd.

Õhtuks selgus, et Delanoe toetajad on pooleks, kas toetada Aubry-Hamoni või Royali. Samuti ei suuda Aubry ja Hamon omavahel kokku leppida, kumb neist oleks ühine kandidaat. Variant on ka, et nad lasevad neljapäevases esimeses voorus rahval otsustada, kumb pääseb teise vooru Royali vastu.

Prantsuse sotside kongressi eel

2008-11-13T14:25:00.000-08:00

Prantsuse Sotsialistliku Partei (Parti Socialiste - PS) kongress toimub 14.-16.11 Põhja-Prantsusmaal Reimsis, nö šampanjapealinnas. Põhjus, miks kongress peetakse sellisel esmapilgul parempoolses linnas on väga lihtne: sotsid said seal eelmistel kohalikel valimistel esmaskordselt linna ajaloos meeri koha.
Kongressi peamiseks teemaks on loomulikult uue juhtkonna ja uue juhi - peasekretäri või 1. sekretäri valimine (kuigi formaalselt valitakse uus juht alles järgmisel neljapäeval 1. voorus, kus kandidaat peab saama 50% häältest ja vajadusel reedel 2. voorus üle-riigilise hääletusega). Sellega koos kinnitatakse uus programm. Kuna enne kongressi ei suudetud kokku leppida ühises kandidaadis, minnakse kongressile lõhenenud parteina ja tõenäoliselt saab kongress olema väga "verine" ning inetu.

Eelmisel nädalal jagunesid üleriigiliselt toimunud erakonnaliikmete hääletusel kandidaatide poolt toetatavatele programmidele antud hääled esialgsetel tulemustel järgmiselt (toetades mingit programmi, toetatakse tegelikult ilmavaadet): Segolene Royali programm sai 29%, Martine Aubry ja Bertrand Delanoe programm kumbki 25% ja Benoit Hamoni oma 19%. Ökoloogiline ja utoopiline programm said vastavalt 1,5 ja 2%. Osales kokku 55% erakonnaliikmetest ehk u. 130.000 inimest. Võitmiseks oleks vaja olnud üle 50%.

Nüüd saavad kandidaadid nimetada proportsionaalselt neile antud häältega oma inimesi partei volikogusse, mida võib mingil määral nimetada ka partei parlamendiks, mis omakorda valib juhatuse. Kongressil on küll nimetatud delegaadid piirkondadest, kuid põhiline "kauplemine" kongressil käib antud nelja fraktsiooni vahel, kes üritavad leida 50% ühe kandidaadi taha, mis samuti tähendab, et antud programmi taha.

Lühidalt kandidaatidest

Segolene Royali näol on tegemist nö paremtiiva (siinkohal tuletan meelde, et räägin Prantsuse sotsidest, kus parempoolne sots on pigem sõimusõna ja võrdub Eesti kontekstis väga vasakpoolse sotsiga :) ja üldse on mu meelest tegelikult veel täiendavalt parempoolseks/vasakpoolseks ühe ideoloogiakandjat imelik nimetada, kuid kuna prantslased ise niimoodi väljenduvad, siis ehk võib) kandidaadiga, keda küll peetakse ka populistiks. Nt lubas ta maksta enda poolt hääletanute eest ära erakonna liikmemaksu, kellel omal pole piisavalt raha. Kaotas eelmistel presidendivalimistel praegusele riigipeale Nicolas Sarkozyle. Viimaseid päevi parteid juhtiva Francois Hollande'i eksabikaasa. Peale presidendivalimisi on oma populaarsust kaotanud ja vahepeal arvati, et ta ei kandideerigi, kuna kardab kaotada, kuid suutnud viimasel hetkel teha nö comebacki. Toetab koostööd tsentri ehk MoDem parteiga, mida juhib hiljutistel presidendivalimistel kolmandaks jäänud Francois Bayrou.
Bertrand Delanoe on populaarne Pariisi linnapea, kes ei tee saladust oma homoseksuaalsusest. Peeti veel hiljuti tõenäolisemaks võitjaks. On ka suhteliselt parempoolne sots, kuigi Royalile jääb muidugi selles osas alla, et õigem oleks vist teda tsentristlikuks sotsiks nimetada. Tundub, et tema šansid on peale kehva hääletustulemust läbi, kuid tema inimesed võivad esitada mõne kandidaadi, nagu nt Harlem Desiri, kes on hetkel Europarlamendi liige.
Martine Aubry (s. Delors) sai kuulsaks 35tunnise töönädala kehtestamisega tema ministriksoleku ajal Lionel Jospini valitsuses. Hetkel on Lille'i linnapea. Endise Euroopa Komisjoni presidendi ja siiani väga hinnatud sotsi Jaques Delors'i tütar. On viimasel hetkel tõusnud ka arvestatavaks juhikandidaadiks ja lähenenud pigem vasakpoolsetele. Tiba vasakpoolsem kui Delanoe. Teda toetab ka partei endine juht ja peaminister Laurent Fabius.
Benoit Hamon on tõusnud partei vasaktiiva juhiks, kes soovib tihendada koostööd teiste vasakpoolsetega ja kindlasti mitte teha koostööd Modemiga. Noor Euroopa Parlamendi saadik. Tema võitu ei peeta tõenäoliseks, kuid soovitan ta nime meelde jätta tulevikuks. Lisaks on ta suutnud vasaktiiba edukalt ühendada, et nad on suhteliselt mõjukad, samas on osa vasakpoolseimaid erakonnast enne kongressi lahkunud ja moodustamas uut erakonda paljude vasakpoolsete erakondade baasil. Peetakse ka võimalikuks partei lagunemist, kui vasaktiib kaotab. Sama võib öelda ka teise poole kohta, kui just Hamon võidab.

Võimalikud stsenaariumid
Vaatamata esialgsele edule ei usuta siiski Royali võitu. Vahepeal räägiti, et ta teeb nt Aubryga diili, et Aubry tõuseb küll erakonna juhiks, aga järgmistel presidendivalimistel on erakonna kandidaadiks jälle Royal. See variant aga tundub praeguseks olevat kadunud.
Teine variant on, et kõik ülejäänud kolm moodustavad kongressil Royali vastase liidu. Samas ei pruugi see veel tähendada, et Royal kaotab kõik - ta võib küll kaotada programmi ja enamuse volikogus/juhatuses, kuid saada esimeheks. Tuletan meelde, et tegelik hääletus kandidaatide osas toimub alles järgmisel neljapäeval-reedel üle-Prantsusmaalise parteiliikmete hääletusena.
Samas muidugi loodetakse, et kongressil lepitakse kas siis ühte või teistpidi kokku ja need 3 päeva saavadki olema täidetud tihedate avalike kõnede ja tagatoa läbirääkimiste ning kokkulepete otsimisega.

Annan kongressi ajal ka otsereportaaži.

Leedu Seimivalimistest

2008-10-12T13:08:00.001-07:00

Saabunud on lõplikud tulemused kogu riiki hõlmavast mitmemandaadilisest ringkonnast. Ühemandaadilistes tuleb enamuses korraldada uus voor ehk kõik tulemused selguvad alles kahe nädala pärast. Need tulemused erinevad eelnevaist seoses valimissüsteemi keerukusega. Vt alt Leedu valimissüsteemi. Lisaks valimistega toimunud soovituslik referendum on aga läbi kukkunud, kuna sellel on osalenud vähem, kui nõutav 50% inimesi (praeguse seisuga 48%), samas pidavat referendumil hääle andnud Ignalina tuumajaama töö pikendamist soovima iga üheksas inimene kümnest.

Mitmemandaadiline ringkond
Ametlikud andmed näitavad, et valimiste 1. vooru on mitmemandaadilises ringkonnas võitnud sealsed konservatiivid, mis nagu meilgi kannavad pikka nime Isamaaliit - Leedu Kristlikud Demokraadid, kes saavad 20% häältest ja 18 kohta. Künnise ületasid veel tervelt kolm populistlikku erakonda: teine on meie kunagise Sinise erakonna analoog, enne valimisi loodud peamiselt näitlejatest ja meelelahutustegelastest koosnev ja telesaatejuhist esimehega Rahvusliku Taassünni Partei, mis kogus 15% ja 13 mandaati. Kolmas on ekspresident Paksase juhitav populistlik Kord ja Õiglus 13%-ga ja 11 kohaga ning viies skandaalse ärimehe Uspaskichi juhitav valimisliit Tööerakond ja Noored, mis saab 9% ja 8 kohta. Praeguse peaministri Kirkilase sotsid on 12%-ga neljadad, saades ka 10 kohta. Kuuendana pääseb parlamenti Liberaalne Liikumine 6% ja 5 kohaga ning viimasena ka valitsusse kuuluv Liberaaltsentristlik Liit 5% ja 5 kohaga. Ülejäänud kolm praegu parlamendis olevat erakonda on 5 protsendist allpool: Poola Valimisliit napilt 4,8%-ga (kes sai küll koha ühemandaadilisest ringkonnast), praegusesse valitsuse kuuluvad ekspeaminister Prunskiene juhitav Talurahvaliit 3,7%-ga ning Arturas Paulauskase sotsiaalliberaalne Uus Liit 3,6%-ga, kuid nad võivad saada kohti ühemandaadilistest ringkondadest. Samuti on künnisest allpool enne valimisi asutatud populistlik erakond Rinne, mida juhib sotsidest eraldunud Algirdas Paleckis, kelle isa esindab muuseas sotse Euroopa Parlamendis.

Ühemandaadilised ringkonnad
Vaid kolmes ühemandaadilises ringkonnas said kandidaadid üle 50% hältest, nii et 68 ringkonnas tulevad kahe nädala pärast uued valimised kahe enim hääli saanud kandidaadiga. Lisaks Poola Valimisliidule said 2 kohta veel sotsiaaldemokraadid. 26. oktoobril toimuvasse teise valimisvooru pääses 43 Isamaaliidu kandidaati, seevastu teiste erakondade esindajaid saab seal olema hulga vähem: 23 sotsiaaldemokraati, 15 Korra ja Õigluse esindajat, 10 liberaaltsentristi, 8 liberaali ning teisi veel vähem.

Enne valimisi tehtud arvamusküsitlused
See nädal avaldatud arvamusküsitluste järgi oleks pidanud valimised võitma Tööerakond, kellele antud protsendid olid peaaegu õiged. Täpsemalt läks ennustus selle järgi teiseks tulnud Korra ja Õigluse osas, aga Isamaaliiduga pandi täiesti mööda, kuna neile ennustati küsitluste järgi kolmandat kohta ja vaid 8%. Sotsid oleksid arvamusküsitluste järgi pidanud saama vaid 6% ja näitlejad oleksd jäänud Seimist välja ja saanud ainult 4%. Teised erakonnad oleksid samuti pidanud parlamendist välja jääma. Nii et küsitlused ei ole siin maalgi väga täpsed. Tõenäoliselt tuleb siin aga arvestada, et Leedu valimissüsteem on keerulisem ja tuleb võtta arvesse, et eksisteerivad ka ühemandaadilised ringkonnad.

Võimalik uus valitsus
Kokkuvõtteks võiks öelda, et valimised olid edukad pikalt opositsioonis olnud konservatiividele ja kõigile populistidele. Valitsuserakonnad aga põrusid, kuigi sotsid said parema tulemuse, kui neile ennustati.
Kui ennustada midagi uue valitsuse osas, siis pakun, et kuna Paksase erakond soovitakse igal juhul jätta opositsiooni ja soovitavalt ka Tööpartei ning näitlejate erakond, siis kaheksa erakonna parlamenti saades moodustatakse erakond ülejäänud viie põhjal nii, et konservatiivide juht ja korra juba ametit pidanud Kubilius saab peaministriks. Seda loogiliselt juhul, kui häältest piisab. Teoreetiliselt võivad populistid ka muidugi ise valitsuse moodustada.

Leedu valimissüsteem
Leedu valimissüsteem on järgmine: 141-liikmelisse seimi valitakse 71 saadikut ühemandaadilistest ringkondadest ning 70 kohta jagatakse välja vastavalt ühes üleriigilises ringkonnas parteinimekirjadele antud häältele. Ühemandaadilises ringkonnas loetakse valituks kandidaat, kes kogub üle 50 protsenti kõigist häältest. Kui sellist tulemust ei saavuta ükski kandidaat, korraldatakse teine voor, kuhu läheb kaks enim hääli saanud kandidaati. Teise valimisvooru võitjaks loetakse see kandidaat, kes saab rohkem hääli. Vajaduse korral toimub teine hääletusvoor 26. oktoobril. Oma kandidaatide nimekirja seadis üles 16 erakonda ja üks valimisliit. Kokku kandideerib parlamenti 1612 inimest, kes esindavad 21 erakonda või valimisliitu. Erakondadele kehtib 5-protsendiline, valimisliitudele 7-protsendiline valimiskünnis.

Praegune valitsus
Praegu on Leedus võimul sotsist Kiriklase juhitav vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad veel Liberaaltsentristlik Liit, Talurahvaliit ja sotsiaalliberaalne Uus Liit. Vähemusvalitsus töötas tänu opositsiooniliste konservatiivide toetusele.

Austria valimistest

2008-09-30T09:57:00.000-07:00

Pühapäeval toimunud Austria, Valgevene ja Baieri valimistest on juba palju kirjutatud, kuid tooksin siiski Austria puhul esile mõned aspektid, mida Eestis pole väga kajastatud.

Austria
Austria puhul juhiksin tähelepanu, et tegelikult saavutas siin paremäärmuslaste (või parempopulistide, kuidas keegi tahab nimetada) kõrval võidu euroskeptitsism, sest lubasid ju valimised võitnud sotsid (SPÖ) tulevikus korraldada järgmiste tähtsate EL-i otsuste (nagu eurolepingud või Türgi liikmeksvõtmine) vastuvõtmiseks rahvahääletused. See on tegelikult vist esimene kord, kui sotsid on sellise algatusega välja tulnud mõnes liikmesriigis peale Suurbritannia (mis on suhteliselt erijuhtum niikuinii). Tavaliselt võib sellist otsust pidada kas populismiks või eurovastasuseks. Kumab ju referendumi taga idee: ebapopulaarne otsus, millega on võimalik, et odav tööjõud tuleb ära võtma rikaste eurooplaste töökohti või toob palju immigrante, tuleb jätta otsustamiseks rahvale, et vabastada rahva esinduskoda hilisematest süüdistustest ja parteid populaarsuse langusest. Arvan, et Austria puhul on siin peidus nii populismi kui ka eurovastasust: SPÖ otsust on kindlasti mõjutanud suur toetus paremäärmuslusele, kes just euroskeptitsismiga (ja muidugi ka immigrantide vastasusega) toetust on kogunudki. Tõenäoliselt SPÖ lihtsalt reaalpoliitikast lähtuvalt soovis paremäärmuslastelt hääli võtta. SPÖ uut juhti Werner Faymanni peavadki osad kommentaatorid populistiks, kes kasutas valimistel ära tutvusi Austria põhilises tabloidis ja samuti tegi enne valimisi parlamendihääletustel kohati koostööd paremäärmuslastega.
Vaatamata sellele, et kaks tsentrislikku parteid olid formaalselt ikka valimiste võitjad, said mõlemad oma halvima tulemuse peale II maailmasõda ja paremäärmuslased said kokku pea kolmandiku häältest. Paremäärmusluse trend on levimas paljude kommentaatorite arvates ka üle Euroopa. Aga ma ei tõttaks SPÖ-d koos oma uue juhiga veel hukka mõistma, sest kui nad poleks eelpoolmainitud võtteid kasutanud, oleks võib-olla paremäärmuslased veelgi enam hääli kogunud. Seda tõestab fakt, et erakorralised valimised kuulutati välja tänu Rahvaparteile (ÖVP) , kes lahkus valitsusest, lootes, et kõrge toetusega võidavad nad kergesti järgmised valimised, siis nende toetus aga kiiresti langes, kuna ei suudetud vastata parempopulistidele. ÖVP juht Wilheml Molterer astus ka peale valimisi kohe ametist tagasi.
Nüüd on aga järgmiseks viieks aastaks (parlament pikendas enne valimisi oma kosseisu pikkust aasta võrra) mõlemal tsentriparteil 25 kohta vähem, mis kõik läksid paremäärmuslastele. Nii et siinkohal arvan, et ÖVP küll kahetseb, et lahkus eelmise kantsleri sotsi Alfred Gusenbaueri valitsusest, kus juhtpartei SPÖ toetus langes, kuna ÖVP oli palju oma valimislubadusi suutnud koalitsiooniprogrammi sisse suruda ja SPÖ mitte. Nüüd tuleb võib-olla moodustada uuesti koalitsioon SPÖga ehk nö suur koalitsioon (kuigi enam ta nii suur pole :), kusjuures valitsusjuht poleks enam pehme Alfred Gusenbauer. Teine variant on jääda hoopis opositsiooni toetama SPÖ ja roheliste vähemusvalitsust, mis oleks esmakordne Austria ajaloos. Kolmas variant on ÖVP-l moodustada valitsus mõlema (või ühega, nii et teine toetab valitsust) äärmusparteiga, kuid sellele ta vaevalt läheb. Muidugi on aruteludest läbi käinud ka kõik muud võimalikud koalitsioonid. Huvitav on ka näha, kuidas SPÖ hakkab käituma oma uue juhiga olukorras, kus valimised on toimunud - kas jätkatakse euroskeptitsismiga või mitte.
Austria valimiste tulemused: Sotsiaaldemokraadid 58 kohta (enne 68), parempoolne Rahvapartei 51 (66), parempopulistlik Vabaduspartei (FPÖ) 34 (21), parempopulistlik Austria Tuleviku Liit (BZÖ) 21 (7) ja rohelised 19 (21)

Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade